Mäprillist mauhti juulisse!

Mäprillist maabus aed otsekui kõrbekuiva juulisse. Terve maikuu jooksul sadas meil täpselt kaks korda ja mõlemal korral piirdus sadu õrna sabinaga, mis korraks taimede lehti värskendas ja mullani ei jõudnudki.

Nüüdseks on tegu tavaliselt juulikuus esineva kõrbekuivaga ja viimased kaks päeva olen ainult kastnud ja vihmutanud ja siis veel kastnud. Põhiliselt küll aiamaad aga ka uusi istutatud taimi. Kui tavaliselt on mai lõpp ja juuni algus hea aeg istutamiseks siis sel aastal katsun piirduda ainult hädavajalike töödega.

 Päris ilma kastmiseta meil ei saa, katmine ehk veidi leevendaks. Olen vaikselt kaalunud peenarde multšimist aga siis peaks kõike hoopis teisiti istutama kui seni. Kuidas jääb muidu kaetud aladel tulpide ülesvõtmise ja rooside talvise muldamisega. Jah, tean, et lõunaosariiklased ei mulda ega kata aga mul on oma aias alles roosidega võrdluskatsed pooleli kuna talve sel aastal ei olnud. Ja kindlasti meeldiks minu multšimisplaan kõigile neile sadadele miljonitele sipelgatele, kes oma asurkonda iga aeda toodud kivi alla rõõmsalt laiendavad. Uus männipeenar saab küll katte alla aga alles siis kui kaks viimast ihaldatud istikut on kusagilt leitud - tundub, et sinna läheb veel aega.

Muld on sõna otses mõttes tuhaks kõrbenud ja ka muru hakkab juba juulikuist pruuni ilmet võtma. Nii juhtub kui kokku saavad vihmavaene kant, lõunapoolne kallak ja ülihea drenaažiga kruusane maapind. Vähemalt kasvuhoone on sel aastal multšitud.

Aga seekord siis vahelduseks postitus taimedest, kellele minu juures meeldib.

Südajas keraslill (Globularia cordifolia) kasvab looduslikult Kesk- ja Lõuna-Euroopa mägedes ning tunneb ennast siin päris mõnusalt:

Igasugused minikellukad on mu nõrkuseks - tume kimpkellukas (Edraianthus serpyllifolius). Loodusest võiks teda otsida näiteks Albaaniast.

Bornmülleri kellukas kasvab looduslikult Türgi mägedes kuni 3500 meetri kõrgusel

Pisikestest tegelastest tõin Kristiinest sel kevadel ka põisrohu, mille silt ütles Silene caroliana ssp. Wherryi. Tegelikkuses selgus aga, et tegutsenud on sildikratid ja minuni jõudis hoopis rand-põisrohi `Compacta`( Silene uniflora 'Compacta'). Looduslikult võib teda leida nii Euroopast kui Põhja-Aafrikast.

Mõni on õitetagi kaunis. Sile oganupp (Acaena inermis) on õige kauge külaline, looduslikult kasvab ta Uus-Meremaal.

Kaugetest külalistest rääkides. Eelmisel aastal toodud kolmest mauklehest jäi peale talve alles üks - Delosperma congestum `Golden Nugget`. Päritolult lõunaaafriklane.

Sel kevadel andsin siis lõpuks alla ja kaevasin välja laialehelised hortensiad, mis mulle sünnipäevaks kingiti - ema aias on neil parem põli. Jäid kaks aedhortensiat - nemad saavad hakkama. Ajapikku kavatsen rohkem looduslikele eeldustele rõhuda ja kruusaaia osakaalu suurendada, igasugused mägedest pärit pisikesed tutsakad meeldivad mulle väga ja kruus on ka omast käest võtta.

Juuni algus aias - kapsad ja kannid

Tundub nii, et kodusel inimesel on alati kõige kiirem. Jõuan küll õhtuti aiablogid läbi lugeda aga enda aia kohta ei kipu kirjutamiseks sobivat hetke nii lihtsalt tekkima.

Lõppenud maikuu võib kokku võtta järgmiselt - külm, kuiv ja tuuline. Ma ei mäleta, et ma eelmistel aastatel juba maikuu õhtutel kastekannuga ringi oleks käinud. Juulis küll aga mais? Uues suures sademevee kogumise mahutis on natuke veel vett alles, vihmaveerenni all olevad tünnid on aga ammu tühjaks kastetud.

Oma osa suures kuivuses on muidugi ka pidevalt lõõtsuval tuulel. Suurt pahandust ta peale mullakuivatamise aias korda ei saatnud, välja arvatud see, et aedniku peavaluga tuppa peitu puhus. Kui Raplamaal sadas eelmisel nädalavahetusel rahet, siis meil lõõskas sel ajal päike nagu tavaliselt.

Üldiselt aga jätkub jaheda ilma tõttu veel pikalt õiteparaad kiviktaimlas. Värvikirevust lisavad akakapsad või siis Linda moodi öeldes - hapukapsad.

Üllatusega avastasin, et mul on olemas ka roomav akakapsas Variegata. Eelmise aasta taimekahmamise tulemus. Päris kenake teine, õied on üllatavalt sinised.

Kiviktaimlas õitsevad ühed mu lemmikud - merikannid. Lemmikute kohta on mul neid tegelikult vähe. `Düsseldorfer Stolz` ja üks  Islandilt pärit merikanni liik. Päris uus on Muhedikemaalt saadud varretu merikann, loodetavasti läheb ta suure kuivaga ikka kenasti kasvama.

Peenrasse ilmunud rohked seemikud on kraadi võrra tumedamat tooni kui nende Islandlannast mamma. Pildil paremal asuva Islandi merikanni õied on õrnroosad, seemikud on pildil vasakul.

Alustamas on ka iirised. Nendega on peenardes praegu üks puder ja kapsad. Uusi sorte sai nii eelmisel aastal Taga talu talgutelt kui sel aastal Muhedikemaalt. Kuigi lehtedel olid nimed kirjas, tekkis transpordi käigus ikka üks suur segadus. Küll järgmisel aastal näeb, kes ja kus.


Ilusad on nad igal juhul, olgu siis nimega või nimeta:

Aga nüüd paluks sooja ja vihma!

Kaisa 11

Ja ongi viimane minisünnipäev käes ja väike Kaisa üksteist kuud vana.

Viimasel ajal on jälle usinasti tegeletud hammaste meisterdamisega. Kui Lindal tulid hambad kahekaupa, siis Kaisa keskendub ühe hamba kasvatamisele korraga. Praegu on otsad väljas neljal pisikesel valgel hambahakatisel - lisaks kahele alumisele lõikehambale on üles valmis saadud üks eesmistest lõikehammastest ja üks külgmine lõikehammas. Ikka ükshaaval ja ei mingit sünkroonsust.

Üheteistkuuse Kaisa pildilepüüdmine muutub aga järjest raskemaks. Vaatasin järele - sünnipäevalapsest sai täna tehtud saja pildi ringis, kasutamiskõlblikke neist aga - 3. Ülejäänud rändasid otse fotoaparaadist prügikasti. Kuna väikesel Kaisal on nii palju toimetusi, siis saavad paratamatult enamus pilte vaatamata pildistaja pingutustele sellised:

Lõpuks viisin sünnipäevalapse aeda. Seal oli esialgu nii huvitav, et terve minuti seisis Kaisa paigal ja lasi endast pilte klõpsida...

...enne kui hakkas peotäit äsjaniidetud muru endale süvenenult suhu toppima. Palju õnne, väike Kaisa!

Linda ja tema tulp 2015

Traditsioon on traditsioon, kuigi tulp on tõbedest toibumiseks sel aastal teises peenras ja õitseb seetõttu ka tunduvalt hiljem. Aga endalgi on päris tore vaadata, kuidas kolme lühikese aastaga on pisikesest mutukast sirgunud tubli ja asjalik tegelane.

Hanerohuvalge ja tulbipunane

Käes on kiviktaimlaaeg ja tulbiaeg. Just seal on hetkel kõik värvid ja lõhnad ja mesilased.

Nagu näha siis rohimiseni ma veel jõudnud ei ole, naat tahaks juurimist, kurekella pojukesed eemaldamist ja mägisibul Hallamari samblast päästmist. Aga ju jõuab. Seni naudime lihtsalt lilleilu. Väike Linda käib sabas ja küsib: "Mis selle nimi on!" "Aga mis selle nimi on!" Ja siis kutsub Märta meie aeda lilli vaatama ja seletab "Siin kasvab emmel auprieeta ja siin hapukapsas" (tõlkes siis vastavalt aubrieeta ja akakapsas). Või siis käiakse mägisibulaid silitamas ja üles lugemas "Siin on sibulaemme, siin on sibulaissi ja siin on sibulatita. Aga kus nende suurem laps on?"

Praegu on hanerohu aeg. Hanerohi on huvitav taim, mis mulle väga meeldib. Enamuse osa aastast on ta tähelepandmatu mätas. Üksikult vaadates pole hanerohu õied midagi erilist, ka eestikeelne nimi viitaks otsekui mõnele umbrohule - vesihein, hiirekõrv ... ja hanerohi. Aga kui lasta hanerohul veidi laiutada  - siis alles tuleb tema tõeline ilu nähtavale.

Täidisõieline hanerohi on eriti külluslik

Tähtkarvane hanerohi `Old Gold`hakkab ilmselt alles järgmisel aastal vajalikul määral laiutama ( Arabis ferdinandi-coburgii `Old Gold`)




nagu ka roosade õitega ripsjalehine hanerohi `Rote Sensation` ( Arabis blepharophylla  `Rote Sensation`)


Hanerohtude kõrval püüavad pilku tulbid. Eelmise aasta õnnetu olukorraga võrreldes on olukord hoopis teine. Sel kevadel on tulbid rõõmsad ja rasvased ja rahulolevad. Uusi sorte sel aastal pole ja pikemalt ma neist ei kirjuta. Aga mõned tulbipildid peavad maipostituses siiski olema.

Tulpide ülesvõtmine ja sibulatega jändamine on küll parasjagu tüütu aga maikuus saavad nad kõik selle vaeva andeks. Tulbid lihtsalt peavad olema.

Kuidas väike Linda mõneks ajaks kääride kasutamise õigusest ilma jäi

Selle aasta mai on huvitav - päikseline aga väga tuuline ja külm. Raske on leida vaba hetke blogimiseks sest kui tited magavad ja päike taevas särab, ei tahaks ju toas istuda. Vahepeal lausa ootasin õue vaadates, et tuleks nüüd ikka veidi vihma ka, saaks tubased asjad jälle järje peale. Katsun varsti aiapostituse ka teha kui aega antakse.

Vahepeal jõudis kätte tuulehaugi hooaeg. Minu jaoks on tuulehaug üks maitsvamaid kalu üldse lõhe/forelli ja lesta kõrval. Puhastada on ka süües hea - rohelised luud paistavad hästi kätte ja neid on lihtne eemaldada. Oleme juba kaks korda suitsukala teinud. Mõnus. Väike Linda aitas kalu pesta.

Pildil on väikese Linda soeng veel suhteliselt ühtlane. Juuste lõikamine on laste puhul alati üks rist ja viletsus sest väikesed tegelased ei malda ju nii kaua paigal püsida kuni salgud silmast ära napsatud. Meie suured abilised seejuures on Maša ja karu. Kui ma tavaliselt Lindale just väga tihti arvutist multikaid ei näita, siis juuste lõikamiseks sätib laps ennast kööki toolile ja saab arvutist multikad nina ette. Hea rahulik lõigata! Niivõrd-kuivõrd see paigalpüsimine ühe elava kolmeaastase puhul üldse võimalik on.

Kuigi ma üldjuhul olen suur vandumise vastane, siis lapse juukseid lõigates, olen paar korda küll mõne sarvilise lendu lasknud. Seekord olin aga tulemusega päris rahul, käis küll!

Kuni leidsin Kaisa mänguaiast korvikese juustega. No ikka paraja suure blondi juuksepahmaka. Kuna Kaisa soeng on alles väga lühike ja pehme udusuline siis polnud juuste omanikku vaja kaugelt otsida. Lõunaunest tõusnud Lindat uurides selgus ka, miks ma enne midagi märganud polnud. Linda polnud harjutamiseks lõiganud mitte auku soengusse vaid ilusasti salgukaupa endale moodsa järgutatud soengu teinud. Ju siis ei osanud ma viimaseid trende tabada ja laps pidi ise vea parandama.

Postitus priimulatest

Külaskäigul Futu juurde, pakkus ta mulle lahkelt ka priimulaid, küsides, kas üht või teist värvi juba olemas on. Häbi tunnistada aga ma ei suutnud meenutada - priimulad on mul aias suhteliselt vabapidamisel, nagu muru sees olevad nurmenukudki. Ühtviisi armsad ja rikkalikud õitsejad mõlemad. Kevadel hädavajalikud. Samas pean tunnistama, et kuna enamus priimulaid on minu juurde ise tulnud siis nende sordinimedest ei tea ma kahjuks uduhalligi. Tegin siis aias ringi ja korjasin priimulad fotoaparaati.

Jasmiini all laiutavad vanast taluaiast pärit punased, seltsiks veidi lillakamat tooni ka

Lisaks on terve posu erinevas tonaalsuses kollakasvalgeid ja päris kollaseid, osa neist kindlasti nurmenukuga pattu teinud priimulate järeltulijad.

Eelmisel aastal ostsin Türi laadalt ühe roosakaslilla priimula juurde, pildil esiplaanil - olevat Eestis aretatud sort, tagapaanil paistab vist üks mitte üks päris tõupuhas lillakas variant.

Aga krantsid on ka omamoodi põnevad. Eelmisel aastal leidsin peenrast jälle ühe seemiku - mõtlesin juba ta väljarohimisele aga pistsin siiski mingi tuju ajel aiamaa serva maitsetaimede peenrasse. Sel kevadel vaatas sealt vastu selline tegelane. Krants, mis krants! Aga huvitav teine.

Hambulislehist priimulat on kaks sorti - vana rohevahetuselt saadud lilla ja Järvseljalt toodud `Àlba`.

Kõrvikuid on mul ainult üks - neid oleks hädasti juurde vaja.

Ja ongi priimulatel ring peal - vähemalt endale sai pilt selgemaks!

Kiire kevad - tuhk ja tolm! Käes on kolm ja kolmkümmendkolm!

Kord hoo sisse saanud, kiirustab kevad seitsmepenikoormasaabastega edasi. Vahepeal on toimunud üks pidev pidu ja pillerkaar. Vähe sellest, et Kaisal igal kuul sünnipäev on mul endal ja Lindal ka kahenädalase vahega kevadised sünnipäevad. Pole selles pillerkaaritamises suurt aega jäänud ei aia ega juurviljamaa jaoks.

Aga jõutud siiski üht-teist on. Kohaliku käsitöömaja näitusele üks vaip ja pleed, veidi keraamikat ka. Nii pleed kui Tõstamaa punane seelikutriibuline vaip on pildil vasakult esimesed omasuguste seas.

 Kui kodustest pidudest isu täis, läksime ise külla.  Sõitsime päälinna. Ikka asja pärast aga sellest edaspidi. Kaisa sai esimest korda käia kohvikus. Kuna kohviku valisid vanemad, siis tuli väikesel  neiul leppida aiapoe söögikohaga. Kuigi Kaisa jaoks pole erilist vahet - tal on nagunii igal pool oma söök kaasas.

Lõpuks jõudsime aga külla ka. Külas nägime ühte põnevat aeda, mis mulle iga külaskäiguga aina armsam ja armsam tundub. Eriti sealse alpikalju pärast, kuigi aiapäkapikk ja ülejäänud kivila meeldivad mulle ka väga. Seekord võitis mu südame aga üks ime-imepisike sõnajalg kaljupeenras.  Nostalgia tuli peale. Nagu oleks korraga kodusel Eestimaal ja ei oleks ka. Võibolla hoopis seal...

või seal:

Igal juhul oli väga armas külaskäik.

Aga edasi tegime ühe kiire laupäevase välismaareisi küll. Või minu puhul siis reisi sünnimaale. Ega see Hiiumaa ju mingi päris tavaline Eestimaa paik küll pole. Kella kümnese praamiga saarele ja seitseteistkolmekümnesega tagasi. Käidud nagu sipsti.

Küll mahtus selle aja sisse aga palju - jõudsime imetleda nurmenukkudega ülekülvatud kadastikke, käia esimest korda elus ära muuseumis, sõita tõukerattaga, õppida ära sülitamise, vaadata käsitöönäitust, tutvuda unustatud mälestuskividega, süüa imehead lillat värvi kalasuppi koos pardimunadega, magada vankris mõned tunnid õndsat und, võtta terrassil päikest ja kavandada viinamarjaistandust ja keeta madalas kraavivees kepiga segades mängusuppi. Kes meie perest just täpselt mida sellest loetelust tegi, jääb igaühe enda välja mõelda.

(Foto autor: Oliveri ema)

Tagasisõidul mandrile oli praami peal õnnelik võimalus kuulata paari imeilusat lugu Tallinna poistekoori esituses ja  väike Linda sai mängunurgas jätkata mängu samade mängukaaslastega ja samast kohast, kus see hommikul pooleli jäi. Laps oleks vist hea meelega veel paar reisi edasi-tagasi teinud.

Ja ongi kümme käes!

Pisike Kaisa sai täna kümme kuud vanaks.



Lisaks on Kaisa saanud ka kahe ilusa valge hamba omanikuks - need meisterdati valmis 12. aprilliks, vanaema sünnipäevaks.

Naljakas lugu nende kümne kuuga. Täiskasvanud inimene mõtleb kümnele kuule kui  lühikesele ajale. Väikese Kaisaga seoses venivad need kuud aga kuidagi pikemaks. Mis mõttes kümme kuud? See väike vigurvänt oleks ju nagu alati meiega olnud...

Mai algus - maoli maas

Mõne asja pildistamisega lihtsalt on nii, et proovid nii ja proovid naa aga lõpuks ei jää ikka muud üle kui kõhuli visata. Kevadel on selliseid pikutama kutsuvaid leide eriti rohkelt.

Nagu näiteks kollane mägikann (Vitaliana primuliflora). Õitseb teine kruusapeenras juba kaks nädalat ja särab nagu väike päike.

Punane nõmmkann (Androsace carnea) on samasugune pisike armas mütakas.

Mildalt saadud õrna ülase (Anemone blanda) pildistamiseks pidi samuti sügavale kummarduma. Ülastega on mul kummaline suhe - lapsepõlves nad mulle eriti ei meeldinud. Nimelt on minu sünnipäev just ülaste õitsemise ajal ja nii kingiti mulle alati sünnipäevaks peotäite kaupa ülaseid. Kellel siis vanasti lillepoodi asja oli - sünnipäevalilled korjati kõik ise.

Mina aga kadestasin neid tuttavaid kelle elukoha juures sinililled kasvasid ja veel enam pinginaabrit, kelle sünnipäev oli juuni alguses ja seetõttu sai ta sünnipäevaks imeliselt lõhnavaid maikellukesi. Ju ta siis nii on, et kunagi ei osata rahul olla sellega, mis on.

Nüüdseks olen ülastega ära leppinud ja Mildalt saadud õrn ülane tegi eelmisel kevadel tee lahti ka teistele. Tere tulemast ülased!

Kata käest hamsterdatud talblehine kukehari  (Sedum spathulifolium) sobib ülihästi kokku naabruses kasvavate tulpide ja karukellaga

Aga minu lemmik on jätkuvalt kalju-kukehari 'Cristatum' (Sedum reflexum 'Cristatum')`. Tema pildistamiseks tasub maas kõhutada küll.

 Vahepeal on ringitrampimise asemel kasulik ka keset muruplatsi kõhutada

Tänaöine külm ei teinud kuumaasika õitele midagi, üks veidi liiga usinalt kasvu alustanud martagonliilia sai aga juba mõned päevad tagasi valusalt näpistada.

Tikripõõsad aga juba sumisevad. Aeg lendab.