laupäev, 29. september 2012

Laupäevad on mõnusad!

Käisime täna Lindaga järjekordsel Tallinna retkel. Ja nagu traditsiooniks saanud jälle ilma fotokata. Välja minnes on iga kord pea nii laiali otsas, mõttes toimub pidev nimekirja kontrollimine: turvahäll? - on! kõhukott, millega last linnas ringi transportida? - on! lutipudel ja söök? - on! mähkmed? - on! igaks juhuks Lindale varuriided? - on! Mänguasi, millega pikal autosõidul Linda meelt lahutada? - on! Salvrätid? - on! Käekott koos rahakotiga? - on! Lapsel kõht täis söödetud, hommikune uni tehtud ja õueriided selga topitud? Tehtud! Saadame isa last autosse pakkima ja samal ajal kähku ise riidesse, kammiga paar korda läbi sassis juuste ja minema! Oot, kus ma jälle need maja võtmed panin? Leitud! Ärasõit! Ja mis maha jäi? Loomulikult fotoaparaat! Ja nii iga kord.

Seekord oli sellest muidugi eriti kahju sest peale poeretke ja kohustuslikku peatust Rohelises kaubamajas külastasime Tallinna teletorni. Ma ei olnud varem seal mitte kunagi käinud, ainult jälginud selle uhke torni siluetti  ja mõelnud, et kunagi peaks ka ülevalt alla vaadet imetlema. Oli ikka uhke vaade küll! Soovitan teletornis käiku küll kõigile.

Eelnevalt olime lugenud kommentaare, et nädalavahetusel tuleb vaate nautimiseks väga pikalt järjekorras seista kuna korraga lastakse üles kõigest 100 inimest, kuid meie pääsesime küll peaaegu kohe lifti, mis viis meid 170 meetri kõrgusele kõigest 49 sekundiga. Tunne oli natuke nagu lennukis, kõrvad lõi kohe päris mitu korda lukku.

Imetlesime 360 kraadi ümber teletorni avanevat vaadet, uurisime otsekui ulmefilmist pärinevatel seent meenutavatel alustel jagatavat infot ja piilusime läbi põrandas olevate klaasist avade allapoole kuni kõhus õõnes tunne tekkis. Linda küll magas enamuse teletorni-külastusest kõhukotis maha. Seda suurem oli aga tema üllatus üles ärgates - nii palju inimesi! Oma muljeid jagas ta kõvahäälselt korrus kõrgemal teletorni kohvikus, nii et järjekorras seisev ema kuulis tema juttu ruumi teisest otsastki. Aga võibolla oskan lihtsalt Linda jutustamise juba nii hästi ära tunda sest õnneks ei paistnud keegi pahandavat.

Jõin teletornis oma esimese kohvi pärast aasta kestnud pausi. Kohviisu kadus mul esimest kuud Lindat oodates täielikult ja pole siiani õieti tagasi tulnud. Enne seda käis tass kohvi iga päeva alguse juurde. Nüüd joon selle asemel aga hoopis piimaga teed, mida enne silmaotsaski ei sallinud. Naljakas. Teletornis tellisin küll piimakohvi ehk latte aga ilmselt pika kohvitamispausi tõttu tundus seegi hirmus kange. Jään vist ka edaspidi ikka tee juurde. Vastupidiselt kardetule ei saanud teletorni kohviku hinnad Hiiumaa praamide söögikohtadele ligilähedalegi.

Kohvi joodud ja kook söödud oligi aeg jälle liftiga allapoole sõitma hakata. Nimelt on igale külastajale teletorni ülemistel korrustel viibimiseks antud aega täpselt üks tund. Seda küll keegi ei kontrollinud (nagu ka mitte pileti olemasolu tegelikult) aga olime ausad ja liikusime õigel ajal alla. Vaatasime veel teisel korrusel näidatavat lühikest 3D filmi ja oligi külaskäik lõppenud. Meile meeldis väga!

neljapäev, 20. september 2012

Raamatud on hirmus vahvad!



Sest neil saab lehti keerata...

Pilte saab vaadata...

Maja saab ehitada...

Hea raamat on ikka toeks...

Ja abiks ka siis kui väsimus kallal...

Ja kui küllatulnud Suur poiss Oliver muidu natuke hirmutavalt toimekas tundub, siis võib ju alati talle mõnda väärt raamatut tutvustada.

esmaspäev, 17. september 2012

4. kuu

4. kuune Linda on juba päris asjalik. Pöörded selja pealt kõhuli tulevad tal nagu muuseas välja. Uusi oskusi harjutatakse pidevalt, nii et need ajad kui ema lapse rahulikult üksi voodile siputama jättis, et ise ringi toimetada, on nüüd vist jäädavalt möödas. Lindale kõhuli pööramine meeldib, ainuke häda, et tagasi selili saada on märksa keerulisem ja seda kunsti Linda veel ei valda. Nii tulebki mõne aja pärast hädapasun üürgama panna, et ema lapse uuesti selili keeraks....Et siis võidukalt ennast kohe uuesti kõhu peale pöörata. Sellised mängud siis.

Ka  üritas ema Lindal esimest korda juukseid lõigata, kuna tagantpoolt hakkas juuksepiir lapse kaela katki hõõruma ja eest tikkusid salgud kõrva. Püüdsin küll hästi vähe võtta aga Lindal oli sellest tegevusest loomulikult oma arvamus, mida väljendati intensiivse siputamisega. Tulemus? No kujutage ette pilti, kus noorele Adolf Hitlerile oleks keegi lambakääridega uut soengut proovinud teha. Järgmine kord viin vist lapse juuksurisse.

Naljakas kui enne Linda sündi alustasid tuttavad vanemad tädikesed kõik juttu ühe lausega - "Oota ainult, varsti Sul alles läheb elu kiireks!" - ei osanud ma sellest väitest midagi arvata. Nüüd hakkan alles mõistma. Muidugi oli tööl ka kiireid aegu aga need said alati nädala-paari pärast otsa ja algas rahulikum aeg. Lindaga seda luksust pole. No ei ole tegemist lapsega, kes tundide viisi magaks või omaette mängiks, kogu aeg peab põnev olema või huvitav seltskond ümberringi, siis on laps rahul. Ja kui emaga kahekesi ollakse, on ju otse loomulikult ema see, kes kogu aeg põnevust pakkuma või tervet seltskonda mängima peab. Selline naljakas lugu selle ema"puhkusega" - isegi minusuguse perfektsionisti on tubade koristamisest, sügisesest aknapesust ja hoidiste tegemisest võõrutanud. Ju jõuab....kunagi edaspidi.




teisipäev, 11. september 2012

Pildikesi tähtsast päevast

Pühapäeval oli Lindal tähtis päev  - seni vaid suure algustähega Risti inimesest sai ka ristiinimene väikese algustähega.

Foto: Lembitu
Ristimine toimus Velise Ristija Johannese kirikus




3x Foto: väikese Linda vanaisa

Tähtsaks päevaks sai Linda uue ilusa kleidi Haapsalu salli pitsiga, mille valmistas Rees. Tema blogis võite näha tõeliselt kauneid haapsalu salle, ristimis- ja pulmakleite. Ja täitsa uskumatu oli, et ta võttis Linda kleidi teha kõigest paar nädalat enne omaenda pulmi. Suured tänud ja tervitused Reesile meie pere poolt!

Foto: väikese Linda vanaema
Eelmisel talvel kui Linda alles kõhubeebi oli, tuli ka mul endal tahtmine haapsalu salli kudumise peenike kunst selgeks õppida. Käisin Raplas algajate pitsikudumise kursusel, mille juhendajaks oli loomulikult Rees. Kui enne mõtlesin, et nii peenike ja keeruliste reeglite järgi käiv töö on üle minu mõistuse siis Reesi kursustele tasub juba sellepärast minna, et saada julgustust ja vaimustust pitsi kudumiseks. Koju jõudes uurisin läbi ka haapsalu salli raamatu ja hakkasin pusima. Pusisin ja pusisin terve Linda ootamise aja ja sall muudkui kasvas kuni paar päeva enne Linda sündi jõudsin äärepitsi külgeõmblemise keeruka tööni. Ja oh häda - kuidagi õnnestus imepeenike sallilõng katki tõmmata, nii et tehtud õmblus üles hargnes. Loomulikult läks selle peale meel kurvaks ja käsitöö-isu mõneks ajaks üle. Panin salli ootele, et teen mõne päeva pärast edasi.... Ja nii ta läks. Kuni tekkis mõte, et Linda ristseteks peab sall valmis saama ja valmis ta ka sai, nagu piltidelt näha.  

Ristiemaks sai Linda endale naabritädi Krista. Toredamat ristiema on ühel lapsel küll raske tahta.































Külalisi tuli kokku üle terve Eesti. Paljud Linda sõbrad ja sugulased jäid ka tulemata sest sügisesed külmetushaigused kimbutasid, soovime neile head paranemist ja tulge meile niisama külla. Üks pilt ka kogu seltskonnast, välja arvatud peategelane, kes ebaviisakalt enne teisi sööma kiirustas.

2 x foto: väikese Linda vanaisa
Peale ristimisele järgnenud jumalateenistust saadi uuesti kokku Sulu külakeskuses, mis asub vanas renoveeritud Sulu karjamõisa rehehoones. Õnnitleti veelkord Lindat ja istuti ühisesse lõunalauda. Aitäh kõigile toredatele külalistele!

Maitsva lõuna eest tuleb taaskord kiita Linda tädi, Maarjat, kelle käe all valmivad imemaitsvad road nagu muuseas. Suur-suur aitäh, Maarja, Sulle Linda vanemate ja kõigi külaliste poolt!

4x foto: Jüri
Linda sai veel õnnesoove ja nii uhkeid kingitusi, et on nüüd üks jõukas ja suure kaasavaraga neiu. 
Õnnesoove said ka vanavanemad, kuna Linda ristimine toimus väga sobivalt vanavanemate päeval. 

Foto: Jüri
Linda pidas aga kogu sellele melule vapralt vastu ega pahandanud suurt millegi üle. Alles kella 4 paiku hakkas ta lõpuks emale vaikselt väsimust kurtma ning asuti koduteele. Kodus rääkis Linda veel väsimusest hoolimata mitu tundi emale nähtud-kuuldud muljeid  ja kilkas väsinult kuid õnnelikult.