Kolmapäev, 14. november 2012

Nosib...

Linda on nagu väike kitseke, nosib kõike, mis kätte saab.


Linda loeb lambaid...


               Enne magamaminekut on ikka hea lambaid lugeda - tuleb parem uni. Lambad ja jänesed on osa Linda sünnipäevakingist, ristiema Krista toodud voodi kohale riputatavast karussellist. Tädi Krista kohe oskab kinkida, ei mingit plastmassi, terve karussell on mõnusast vildist. 

            Ema ja isa said ka Kristalt kingituse sest nemad said ju ka kuuekuuseks (kuna ma pole kunagi varem kellegi ema olnud, siis olen ma nüüd ju kuuekuune lapsevanem). Vanematele kingiti seks puhuks üks imekaunis luuletus, mida ma siia ei kirjuta. Aga kui külla tulete, küsige seda näha - luuletus on väga armas ja südamlik. Mõni kohe oskab...
            
           Kui Linda just parasjagu mõnd mängulooma ei nätsuta, on ta viimase aja lemmiktegevuseks sokkide söömine. Kui vahel pesumasinast mõnd järjekordset paariliseta sokki leides, tekib kahtlus, et masinas elab sokisööja, siis nüüd olen ma sellist tegelast ka ise näinud. Igal võimalusel haarab Linda varvastest ja sikutab hoolega kuni sokk pihku jääb. Seejärel topib ta sokikese võiduka näoga suhu ja lutsutab seda innukalt. Kui sokk käest ära võtta ja Lindale jalga panna, algab kogu mäng uuesti algusest. 


Esmaspäev, 5. november 2012

Avastusretked

Väikeste linnade mehed on....

Kui ansambli KOER vastavasisuline laul väikestest asulatest oli pigem negatiivse varjundiga siis minule väikeasula elu meeldib. Mulle meeldib see, et saad naabrit nähes üle aia tere hõigata ja paar lauset ilmast, aiatööst või loodusvaatlustest vahetada. Mulle meeldib, et alati on keegi, kellelt ootamatu pannkoogiisu puhul paar muna laenata või kes pikema reisi puhul Su kasvuhoone ukse hommikuti lahti teeb või toalilled ära kastab. Mulle meeldib, et kohaliku poe müüjad kiidavad, kui suureks Linda on kasvanud ja et ilmselt ei saa ta pubekana mitte kunagi ilma minu teadmata küla peal mingit pahandust korraldada.

Võibolla on asi selles, et olen ise veel väiksemas asulas üles kasvanud. Oma lapsepõlvest tuleb meelde seik, kuidas maakonnalinnast suveks maale tulnud teismeline tädipoeg pahaaimamatult külapoest suitsu ostma läks. Enne veel kui ta tagasi jõudis, oli poemüüja juba jõudnud telefoni teel emale juhtunust teada anda.

Igal juhul on huvitav see, et kuue kuu jooksul Lindat mööda alevit ringi kärutades, olen oma praeguse kodukoha ja selle elanike kohta rohkem teada saanud kui eelneva kolme aasta jooksul kokku.

Ma tean nüüd, et väikese pruuni-valge lapilise koeraga jalutavad kordamööda vanem mees ja naine;

 - et tehase valvuritädi harjutab vabadel hetkedel suure kortermaja kõrval platsil veteranide võistlusteks kettaheidet;

- et kooliõpetaja Anne hobiks on kohalikus käsitöömajas kaltsuvaipade kudumine;

- et väikesele Mortenile meeldib suvel õues täispuhutavas basseinis kõva ja ilusa häälega laulda;

- et rekkajuht Lembitu ja tema naine, kelle nime ma veel ei tea, on väga sõbralikud inimesed;

- et ameerikamaa filmides nähtud muusikat mängiva ja kella helistava jäätiseauto asemel liigub siinsetel tänavatel iga maja ees tuututav "silguauto", kust muhe vuntsidega meesterahvas värsket kala pakub;

- et ühes kollases majas keset alevit peetakse kanu ja sealt saab mune osta;

Ja et meie väikeses tänavas on peale Linda veel kolm alla aasta vanust last.


Väikeste linnade lapsed on....toredad!

Pooleaastane tüdruk


Täna kell 19.43 sai Linda poole aastaseks. Vanemad soovisid Lindale õnne ja ema tegi maasikakooki. Sünnipäevalaps oli rõõmus ja nii tegus, et isegi paar päevaund jäi märkamatult vahele.

Linda on muutunud nii toimekaks, et mõned päevad tagasi õnnestus tal teha ka elu esimene õhulend diivanilt põrandale. Seda kõike pärast seda kui ema oli enne minutiks vannituppa jooksmist spetsiaalselt sättinud ta lahtikäiva diivani tahanurka ja arvestanud, et maha jõudmine on võimatu kuna selleks peaks laps selle minuti jooksul ennast vähemalt neli korda ringi pöörama. Kuidas see võimalik oli, teab ainult Linda, aga igal juhul hakkama ta sellega sai. Kostus vali mürts ja hädakisa. Õnneks on diivan meil väga madal, no nii 30-40cm ja Linda jättis tissi otsas ka peagi nutu. Emale jõudis ehmatus alles hiljem kohale, kui Linda ammu lohutatud ja üle vaadatud. Siis sai Linda isa koju jõudes hoopis tükk aega ema lohutada.

Nüüd näeb Linda elu üle pehmete barrikaadide. Aeg-ajalt ajab see teda kurjaks, kui midagi kusagil toimub aga üle tekikuhila ei näe hästi, mis täpselt.




Pühapäev, 4. november 2012

Pikk postitus koledast köhast

         Lindal on  köha. Köhas poleks muidu midagi erilist, ainult, et see on kestnud juba kolm kuud, mis nii pisikese jaoks ei ole kindlasti normaalne. Käisime kõigepealt juba tükk aega tagasi Lindat perearstile näitamas. Perearst kuulas kopse, mis olid korras ja arvas, et ootame, ehk läheb ise üle.

Aga ei läinud. Köhahooge polnud küll palju, nii 5-6 korda päevas ja Linda ei lasknud ennast neist märkimisväärselt segada, toimetades peale köhimist rõõmsalt oma asju edasi aga vanemad ikka muretsesid.

Helistasime Tallinna lastehaiglasse, kus Lindal oleks olnud võimalus ennast arstile näidata peale paar kuud järjekorras ootamist. Soovitati lihtsalt erakorralisse tulla, et seal saaks kohe. Milline kena näide Eesti meditsiinisüsteemi toimimisest - kas oodata köhiva imikuga mitu kuud kodus või koos teiste haigetega niigi ülekoormatud EMO järjekorras, kelle töö peaks ju õigupoolest olema murtud luid kokku lappida, mitte erialaarstide tööd ära teha.

Nii tuligi Linda hoopis kohalikku maakonnahaiglasse viia. Sealse asjaajamisega olen ise juba korra elus pidanud kokku puutuma, seda siis kolmanda astme põletusega traumapunkti sattudes. No ikka väga kehva mulje jättis see asi, traumapunktis tundus märksa tähtsam olevat arvutis kolmes eri kohas vormide täitmine kui reaalse patsiendiga tegelemine.   Hiljem kuulsin kohalikelt, et kui siinkandis mingi trauma peaks tekkima, on tark mitte kiirabisse helistada vaid hakata autoga ise Tallinna poole sõitma ja helistada poole tee pealt kiirabi vastu - et ikka kindlasti maakonnahaiglasse sattumine välistada. No tõesti, milleks selliseid haiglaid siis üldse pidada.

Lindaga haiglasse jõudes tundus esialgu, et mu hullemad kartused on jälle tõeks saanud. Haigla jättis ajastutruu nõukaaegse mulje. Meist möödus üks õde rõõmsalt näpuotsas sardellidega kilekotti viibutades.  Ja üldse tundus, et personali on koridorides rohkem kui haigeid ning neil on omavahel väga olulised jutuajamised pooleli.

Olime kenasti oma lahke ja abivalmi perearsti käest saatekirja saanud ja aeg lastearsti juurde oli kokku lepitud. Haigla kodulehelt ei õnnestunud aga leida mitte mingisugust viidet sellele, kuhu me täpselt minema peaksime. Ka kohapeal tuli sellega tõsist vaeva näha.  Kummaline küll, aga see, kus on haiglas lastearsti kabinet tundus olevat mingisugune saladus, mida nii kergelt ei avalikustata. Suunati hoopis traumapunkti, et küsige sealt. Eriti veider.

Kui saladuslik kabinet lõpuks leitud, pääsesime ka arsti juurde. Õnneks tundus lastearst tore ja asjalik, isegi Linda ei võõrastanud väga ja lasi ennast rõõmsalt läbi vaadata. Peale seda saadeti laps kohe vereproovi andma ja röntgenisse. Analüüside vastused olid käes juba kahe tunni pärast. Tuleb välja, et Lindal on õnnestunud endale kuskilt bronhiit hankida.

Nüüd peamegi Lindale 4 korda päevas rohtu sisse söötma, muuhulgas ka antibiootikume. Tegemist on omaette ooperiga. Kui esimesel korral neelas Linda uudishimust ja ettevaatamatusest rohu kohe alla, siis enam see nii lihtsalt ei lähe. Ema võib ju rääkida kui hea rohi on ja teeselda nagu sööks ka ise - Linda ennast enam petta ei lase. Kohe kui on näha, et läheb rohuvõtmiseks blokeeritakse rohulusikas osavalt keelega ja kui natuke rohtu suhu satubki, siis veeretatakse seda suus mõnda aega edasi-tagasi, et siis mõne aja pärast kõik välja ajada.  Nii me siin maadleme.