Tomatipostitus

 Peab tunnistama, et aiaviljade osas ma eriline rohenäpp pole. Kui aiamaa rohimist kuidagi edasi lükata enam ei anna, siis meenutab see minu aiamaale minek alati vana lastesalmi algust:

 "Kuts läks karja linta-lonta, linta-lonta,

 saba oli sorgus, pea oli norgus..."

 Kui kiviktaimla rohimine on puhas lust ja lillepidu, taimed on nii erinevad, ruutmeetril 10-15 erinevat liiki ja huvitav on vaadata, kuidas kellelgi läheb, kes õitseb ja ennast hästi tunneb ja kes mitte - siis porgandivagu on ikka aastast aastasse porgandivagu ja peet jääb peediks. Igav! Samas kasvatama ju peab sest puhas ja kvaliteetne toit on omaette väärtus.

Võibki vast öelda, et ainuke kasutaim, mis minus natukenegi emotsioone tekitab on tomat. Vaatamata sellele, et külvata tuleb vara ja kuidagi pimedas talvises majapidamises noori taimi paar kuud aknalaual elus hoida, on tomatid suhteliselt lollikindlad. Kui välja venivad, surad aga suuremasse potti, vars mulla sisse ja läheb jälle! Ja see omakasvatatud tomati maitse! Selle vastu lihtsalt ei saa.

Aegade jooksul on välja kujunenud lemmiksordid, mida igal aastal kasvatan, nagu näiteks `Malle`: täiesti lollikindel, kõiksugu sügisel ründavatele mädanikele vastupidav, saagikas ja minu maitse järgi hapu-magusa tasakaaluga.

`Tolstoi` on samuti saagikas, haigustekindel ja hea tomat, kasvatan ka juba mitmendat aastat järjest.

Kolmas "veteran" minu kasvuhoones on `Black Cherry`, magus, kirsstomati kohta korraliku suurusega viljad, väga saagikas, kannab kuni tõsiste külmadeni välja. Ainuke puudus on see, et jahedate ilmadega ja järsema temperatuuride vaheldumise korral kipuvad viljad lõhenema.

Ja viimane tomat, mida igal aastal kasvatan on "Triibik". Nimi on loomulikult mu enda pandud, sain kunagi küla pealt seemet ja olen nüüd mõned aastad ise omavõetud seemnega edasi toimetanud. Võimalik, et algselt on seeme võetud sordilt `Пасхальное Яицо` aga päris kindel pole. Igal juhul on omavõetud seemnest kasvatatud "Triibiku" taimed igavesed pikad vibalikud ja kevadel on tunne, et sealt head nahka küll ei tule. Aga kannab ta usinalt, maitseb väga väga hästi ja on lihtsalt ilus!

Saab ka õues kasvatada

Igal aastal proovin aga lisaks vanadele headele äraproovitud tomatisortidele ka midagi uut. Sel aastal sain ka külapealt rohevahetuse käigus uusi sorte juurde, nii et valik oli tõesti rikkalik. Nii rikkalik, et sai lausa oma perega degusteerimisõhtuid korraldada. Degusteerimise tulemusena selgus loomulikult tõsiasi, et igaühel oma lemmikud!

2022 aastal sai lisaks eelpoolnimetatud sortidele kasvatatud: `Erk` `Date Fruit Yellow`, `Artisan Purple Bumble Bee`, `Cream sausage`, `Costoluto Fiorentino`, "Must prints", `Noire de Crimee`, `White Beauty`, `Ananass`, `Lava Flow`, 'Malinowy Ožarowski', `Honeycomb´, `Lemon Boy` ja küla pealt saadud seemnest kasvatatud kirsstomat `Ragne lemmik`.

Uutest sortidest meeldisid mulle kõige enam:

1.  `Costoluto Fiorentino`: Itaalia lihatomati pärandsort, mida kasvatatakse juba 19. sajandist. Tomatil mõnus kuju, väga ilus kui võileiva peale lõigata, vähe seemneid ja mõnus happeline maitse, nagu mulle tomati juures meeldib

2. 'Malinowy Ožarowski': ma ei ole tavaliselt väga lihatomatite austaja aga see Poola sort maitses väga hästi.

3. Üllatavalt maitsev ja saagikas oli ka 1850. aastatest pärinev pärandtomati sort `White Beauty`

Abikaasa ja laste lemmik oli küla pealt saadud tomat "Ragne lemmik", mul pole õrna aimugi, mis sordiga päriselt tegu, küll aga peab ütlema, et ma pole ealeski nii magusat tomatit maitsnud,tunne oli nagu sööks kirsstomati asemel puhast mett. 

`Lemon Boy` ja `Erk`olid ka päris head sordid, võib kasvatada küll.

`Honeycomb` oli minu kasvuhoones kõige varasema saagi andja aga muidu suhteliselt mittemidagiütlev kirsstomat. 

"Must Prints" oli täiesti mõttetu - kasvatas 2 tomatit ja andis seejärel suurest pingutusest otsad.

 `Noire de Crimee`  - igatepidi kena keskmine aga jäi lihtsalt võrdluses parematele lihatomati sortidele alla. 

Sama kehtib `Artisan Purple Bumble Bee`kohta: ilus triibuline aga "Triibik" on ikka ilusam, saagikas küll aga sarnane tume sort `Black Cherry` on veel saagikam ja maitsvam, nii et ei tasu kasvuhooneruumi raisata.

Sortidest ´Ananass` ja `Lava Flow` ei osanud suuremat pidada, nende väärtus seisnebki pigem kaunis värvigammas kui maitses, saagikuses ja haiguskindluses.

Antud postituse puhul on tegu puhtsalt subjektiivsete hinnagutena. Kindlasti on kellegi teise muljed samadest sortidest hoopis teistsugused, meilgi olid peres igal ühel erinevad eelistused ja lemmiksordid.

Kolm põlvkonda vanal heal Rootsimaal, III osa - loodus

 Muuseumide kõrval, meeldib meie perele reisides alati ka loodusega lähemalt tuttavaks saada. Rootsis ja üldse Põhjamaades, on matkata mõnus, kehtib igaüheõigus, leidub nii ettevalmistatud radu kui piisavalt metsikut loodust, kus omapäi kolada. 

Kaugele selleks minema ei peagi, jalutasime ühel õhtul lihtsalt mõne kilomeetri hotelli ümber:

Kuna seekord oli autoga läbitava marsruudi pikkus suhteliselt ambitsioonikas, jäid pikemad avastusretked Lapimaa loodusesse tegemata ja piirdusime pisemate ampsudega. Jällegi, kui Soome matkaradade ja rahvusparkide kohta on Metsähallituse lehel info olemas, siis Rootsis nii lihtsalt ei lähe. Laialt kättesaadav on info Kungsledeni jt pikkade radade kohta. Kohalike lühemate ja lastega kergelt läbitavate marsruutide kohta saad parema info ikka siis kui võtad kätte ja kirjutad kohalikku valda või infopunkti või küsid mõnelt kohapeal elavalt tuttavalt. Nendest soovitustest valisime välja Arjeplogi lähedal võimaluse ronida Veälbmábuovdda nimelise mäe otsa (710 m) ja julgen seda matka ka omakorda edasi soovitada, ei olnud ülearu raske aga vaadet ja ilusaid paiku oli rohkem kui küll.

Arjeplogi ümbruses tundb mõnusaid matkavõimalusi piisavalt. Linn ise on pisike, ümberringi järved ja mäed.

Rootsis matkates tekib alati küsimus, et huvitav, kas kohalikud seeni üldse ei söö... metsad ilusaid puravikke ja pilvikuid täis, korjamas mitte kedagi.

Üks kauneimaid loodusobjekte, mida külastasime oli Storforseni kärestik Pite jõel. Põhja-Rootsi suurtest jõgedest neljale on jäetud hüdroelektrijaamad rajamata ja Pite jõgi on üks neist. Kuni 1982. aastani parvetati jõel palke. Punane maja kärestiku taustal on hotell, kus ööbisime, kaunist kärestikuvaadet jagus hommikusöögi kõrvalegi.

Storforsi kärestiku juures jalutades tekib kummaline tunne, et ajal pole mingit tähtsust - olgu, mis on, vesi voolab ikka ühteviisi kärestikust alla, keskmise kiirusega 250 m3/s, pööreldes ja keereldes nagu tohutu pesumasin. Tundus, et võiks lõputult niimoodi mööda kallast jalutada ja lihtsalt vett vaadata. 

Kohati oli palgiparvetuse tarvis jõge mujale juhitud ja sellest olid praeguse sängi kõrvale jäänud paljad kaljud, väikesed veesilmad ja suured hiiu kirnud.

Jokkmoki nimelises linnakeses külastasime mägitaimede aeda, mis kuulus saami muuseumi Ajtte juurde. Pisikese botaanikaaia jaoks oli valitud imeline koht - väike jõeorg, mis ümbritsetud kõrgemate kallastega, "mägede" loomisel oli loodusele veidi kaasa aidatud, all jõe ääres aga oli nii soiseid lapikesi kui metsaala.

Kuigi töötajaid liikus ringi palju, siis rohimisele rõhku ei pandud. Kohati oli isegi tegu, et sildil viidatud taimekest muu rohu seest üles leida.

Infotahvlid olid väga ilusad ja huvitavad. 2007. aastal oli Carl von Linné 300. sünniaastapäeva puhul lisatud osadele taimedele tahvlid suure botaaniku märkmetega. Nii võis lugeda kuidas Västerbottenist tohututes kogustes murakamoosi Stockholmi saadeti ja et saamid matsid murakaid säilitamiseks lumme, kust need siis kevadel tarbimiseks jälle välja kaevati ja põhjapõdrapiimaga söödi. Delikatessiks oli ka kikkaputk, mille varsi karjased sülega õhtuti koju tõid ja mida pere üheskoos nautis. Hapuoblikatest keedeti 6-7 tunniga paks siirup, jahutati maha ja lisati taas põhjapõdrapiima, saades saamide poolt armastatud magustoidu.

Põhja-Rootsis ringi sõites pani eestlast hämmelduma see, et majade ümber puudusid aiad, nii naabreid eraldavad tarad kui ka igasugused marjapõõsad ja ilutaimed. Kogu reisi jooksul sai nähtud üksikuid sõstrapõõsaid ja ehk 2-3 kasvuhoonet. Peenraid võis kohata vaid vabaõhumuuseumis, päris elus tundus pisikesest niidetavast lapist maja ümber piisavat, polnud isegi mitte ampleid suvelilledega, mis Soomest läbi sõites silma hakkasid. Ju siis piisab roheluse jaoks metsast ja rabast ja marjapõõsaste asemel mustikatest-murakatest.

Kolm põlvkonda vanal heal Rootsimaal, II osa - muuseumirotid

 Näoraamatus avaldasid sõbrad ettevaatamatult soovi ka muuseumikülastustest rohkem kuulda. Ise te seda tahtsite, olge siis valmis pikemaks lugemiseks :)

Oleme perega suured ajaloo-, pärandi- ja muuseumisõbrad. Nii sai ka Rootsimaal selle pilguga usinalt ringi vaadatud. Tänapäeval pole muuseum ammu enam koht, kus tolmusesse talutaresse on vana koli kogutud ja sissepääsule nöör ette tõmmatud, mille tagant igavlevad külastajad riiulil unustusse vajunud puidust õllekappa võivad piiluda. Vastupidi, enamasti on just muuseum see koht, kust võõras riigis saada põnev ülevaade mingi paiga loo ja inimeste kohta. Ehk siis - koht, kust alustada.

Mis mulle eriti meeldis Rootsis külastatud muuseumide juures, oli see, et paiga looga ei olnud kinni jäädud mingisse kindlasse ajastusse vaid tuldi julgelt tänapäeva välja. Nii moodustasid maastik, loodus, inimesed ja aja kulg üheskoos terviku.

Saami käsitöö näitusel Ajtte muuseumis oli rohkelt välja pandud saami käsitööd, mida põhjasaamid kutsuvad duodji. Näha võis uhkeid saami vöösid traditsioonilise riietusega kandmiseks aga ka koorma sidumiseks või seljakotirihmadeks....

...uhkeid luust ja sarvest nikerdatud noatuppesid, toose ja lusikaid. Muster lõigati noaga ja värviti sanglepa koortega punakaks.

Tetri kujutavad luust toosid

Kase juurtest punuti vorme põhjapõdrajuustu valmistamiseks, soolatoose ja korve.

Juustuvorme tehti ka puidust, kas pole ilusad? Kui lehmapiim sisaldab keskmiselt 3,8 % rasva, siis põhjapõdrapiim 22,5%. Küll aga saab lüpstes seda väärt kraami ühelt loomalt alla liitri päevas.

Põhjapõtrade rakmeid ja nahkesemeid kaunistati tina ja hõbeda sulamist niidiga. 20. sajandiks oli see oskus pea täielikult kadunud, õnneks leidus käsitööline, kelle ema veel peent tööd mõistis ja kes oskuste edasiandmise ja koolitamise oma südameasjaks võttis. Nii on tänapäeval vanad töövõtted taas au sees.

Saamid vahetasid nahka, karusnahka, kuivatatud kala ja põhjapõdrajuustu turgudel villa, soola ja muu vajaliku vastu, mida nad ise ei tootnud. Kogu saadud tulu investeeriti hõbedasse, olgu siis uhkete kraele kinnitavate kaunistuste, vööde, lusikate või peekrite kujul. Hõbeesemed osteti Norrast või Rootsi rannikulinnadest hõbedaseppadelt. Küll aga nikerdati vahel luust, sarvest või puidust valmis mudel, mis sepale eeskujuks anti.

Saami rahvuslike kostüümide kraed on eriti uhked. Pisikeses Arjeplogi linnas asub Hõbedamuuseum, kuhu on 1960. aastatest alates kokku koondatud suurim saami hõbeda kollektsioon. Pildil olev kaelus kuulus Sara Brita Steggole

Ülemisel fotol on Sara Brita sama kaelust kandmas ja alumisel on ta perekonna väärtesemed edasi pärandanud oma tütrele Brita Mariale.

Mulle meeldib, kui muuseumis pole lihtsalt vitsikud või totsikud vaid igaühel nendest on ka oma lugu, side mineviku ja esivanematega. Ja Rootsimaa muuseumidest võis leida põnevat ja meie jaoks harjumatut nagu näiteks sarvest tehtud lutt, kuivatatud põhjapõdraveri toiduainena, väike nui kalamarja katkitampimiseks, et sellest pannkooke teha (kalamarjakooke on tehtud ka Alutagusel aga sellist spetsiaalset nuia nägin mina esimest korda) või siis matusekompvekid. Rootsis kingiti nimelt matuselistele kurval päeval kompvekke, mis polnud mõeldud söömiseks vaid kurva päeva meenutamiseks. Kahjuks ma ise neist pilti ei teinud aga laenan ühe Internetist

Ja kui te nüüd küsite, et mida küll tegid meie 10- ja 8-aastane, sel ajal kui meie süvenenult vana hea Rootsi ajalooga tutvusime, siis vastus oli, et tutvusid samuti muuseumidega...

keetes saami onnis teed...

....püüdes põhjapõdrarakendiga kihutades väikest palli pesasse ajada

...müües üksteisele turulettidelt kuivatatud kala, põhjapõdrajuustu ja muud vajalikku, joonistades kaljujooniseid, või püüdes mängusääski, mida imiteerisid vastiku pinina saatel tööle lülituvad lambikesed.

Aga need olid vaid mõned killukesed külastatust, soovitan soojalt:

Ajtte muuseum Jokkmokis 

Lycksele metsa- ja vabaõhumuuseum 

Arjeplogi hõbedamuuseum 

Lulea vanalinn ja vabaõhumuuseum 

ja tagasiteel jõudsime ka Kesk-Soome muuseumisse ehk KEMU-sse, mis jättis igavale kodulehele vaatamata ääretult sümpaatse mulje ja oleks väärinud pikematki külastust kui tunnike, mis meil enne sadama poole edasikimamist aega oli.

Kolm põlvkonda vanal heal Rootsimaal. I osa ja sissejuhatus

Kui kõik jällegi algusest peale ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, kuidas Jürgen käis välja hullumeelse plaani, et võiks ükskord sõita ümber Läänemere. Loomulikult mitte tervet marsruuti korraga aga etappidena. Ma pole küll jätkuvalt selles ambitsioonikas plaanis ülemäära kindel aga kui sellesuvise reisi planeerimiseks läks, võtsin keskpunktiks Botnia lahe. 

Kuna mind on alati põhja poole tõmmanud, siis sai Botnia äärest veidi kaugemale ka mindud, et oleks ikka kas või laugeidki mägesid ja tundrut, murakaid täis soolapikesi, leesika ja põhjala pisikeste pajude vaipu jalge all ja sõiduteel kakerdavaid põhjapõtru. Nii et selline see meie marsruut seekord sai.

Kuigi meie kolme põlvkonna matkaseltskonnas polnud ei noorusest nõtru ega vanadusest väeteid, reisisime seekord mugavalt, see tähendab et tsivilisatsioonist kaugele ei matkanud, ööbisime hotellides ja ise söögitegemisega ennast vaevama ei hakanud. Kui välja arvata "Mamma restoran" ehk auto pagasiruumis olev võlukast hea ja paremaga põnnide äkitselt tekkinud nälja kustutamiseks. Kõik mammad ju teavad kuidas lastel söögikohas kõht ruttu-ruttu täis saab aga millegipärast tund aega hiljem kõige ootamatumas kohas taas näljasurm silme ees tundub olevat. 

Tagantjärele vaadates oli meie reis 8-aastasele ehk veidi liiastki, Kaisa jaoks oleks teekond paar päeva lühem võinud olla sest viimastel päevadel oli ta minu meelest juba hommikul üles tõustes väga väsinud ja lötsis moega. Aga mis teha  - veidigi põhjamaa moega maastikule jõudmiseks tuleb tubli tükk maad läbida.

Reisi planeerimisest ka paar sõna. Minu üllatuseks on (Põhja?)-Rootsi turisminduse koha pealt vanamoodne riik, Internetist naljalt vaatamisväärsuste ja matkavõimaluste kohta infot ei leia. Kui on olemas rootsikeelnegi lehekülg, mida google translate-i abil söödavaks teha, on vaene turist õnnega koos. Midagi leiab valdade (kommun) rootsikeelsetelt kodulehtedelt. Aga üldiselt tundus kehtivat põhimõte  "kohalikud teavad ju ise ja teistel pole vajagi!". 

Juba koha peal olles olid kõik infopunktide töötajad aga loomulikult väga sõbralikud ja abivalmid, vähesele inglise keele oskusele vaatamata. Samas jõudsime ka mõnest huvitavast kohast (kaljujoonised) mööda sõita sest me lihtsalt ei teadnud, et need meie teele jäävad.

Aga eks ta ole - suurriigi asi. Võtsin reisile kaasa Tõnis Arnoveri raamatu "Rootsi. hiilguses ja varjus" aga tiheda programmi tõttu jõudsin reisi ajal vaid pool läbi lugeda. Oli huvitav meeldetuletus milline suur ja võimas impeerium Rootsi kunagi olnud on. Rootsi varane ajalugu meenutas hirmsasti "Troonide mängu", kus verised võimuhaaramised sugugi haruldased polnud. Aga oli ka rahulikumaid valitsejaid nagu 1751. aastal kuningaks saanud Adolf Fredrik, kelle kohta raamat kirjutab:

"Adolf Fredriku põhihuvideks olid söömine ja käsitöö. Ajalukku on temast maha jäänud treitud tubakatoosid ja mälestus, et ta suri pärast vastlakuklite söömist."

Vastlakukleid meie oma reisil ei kohanud, ilusat käsitööd aga küll. Sellest aga juba mõni teine kord....

Läks ka juuni..

Suur suvi on märkamatult aeda jõudnud. Näsiniined ja ebahüatsindid on nüüdseks ajalugu.

Mai lõpus-juuni alguses oli pisike jupike puhkust, mis kuluski peamiselt aias siblides, taimed said rohust päästetud ja aedlemisvajadus veidi leevendust. Avastasin rohides kui imehästi lõhnab vaipsasik. Tükk aega nuusutasin ümberringi, kustkohast ometi see meeldiv lõhnapilv pärineb, enne kui aru sain, et süüdi on  paekiviplaatide vahel kasvavad pisikesed taimekesed.

Hulk õhtuid on aiatöö arvelt läinud metsas kolamisele. Kõik kuldkingad tuleb ju ära näha, soku haukumist  ja metskurvitsa torisemist kuulata ning ööviiuleid nuusutamas käia. 

Ka koduaia orhideed õitsevad praegu - meelis kuldkingal on ka sel aastal kaks õit aga huvitaval kombel ühel varrel, eelmisel aastal oli kumbalgi üks õis.

Belgia taimepoest tellitud vööthuul-sõrmkäpp tunneb ennast peenras päris hästi. Kahtlesin siin tükk aega, kas ikka on vööthuul või ehk hoopis kuradi-sõrmkäpp aga hetkel arvan ikka, et vööthuul.

Taga talu päritolu balti sõrmkäpad.

Ma ei ole just kõige kuumalembesem inimene ja ka kruusapinnal aed ei tunne ennast sellise kõrvetava ilma käes kõige paremini. Nii et hetkel on aiatööpaus - mis sa siin rohid või teed kui kõik kuivab. Ootame paremaid aegu....