Kolmapäev, 30. aprill 2014

Hommikune jalutuskäik aias

Ma armastan neid hommikuid kui ei ole kuhugi kiire ja ärkad selle peale, et päike paistab kutsuvalt magamistoa aknasse. Peale hommikusööki kontrollid, et lapsel piisavalt huvitav tegevus oma toas (kust ta praegu veel iseseisvalt uitama ei pääse) käsil, võtad pooliku kohvitassi kaasa ja teed ringi ümber maja. Kuulad linnulaulu ja naudid. Puhas mõnu!

Hüatsindid on aeda kõik tulnud vargsi ja ühekaupa. Ma armastan nii nende õisi kui ka lõhna. Igal aastal kui sügaval talvel kõige suurem roheliseigatsus peal, olen vahel poest mõne õitseva taime ostnud. Pärast torkan sibula peenrasse. Nii nad kogunevad.

Juuno "Morning Sky" avas esimese õie minu sünnipäevaks - kas see polnud temast kena?

Karukella karvastest pungadest ei suutnud ka väike aiasõber külmalt mööda minna, neid nokiti usinalt, õnneks jäi ikka mõni imetlemiseks ka.

 

Tahapoole aeda jõudes kuuled, kuidas kogu ümbrus sumiseb - tikrid on õitsema hakanud ja mustendavad usinatest töötegijatest. Ka ebaküdoonia ahvatleb sumisejaid.

Mind ennast ahvatlevad ebaküdoonia puhul eelkõige tema viljad aga kuna taimed on veel noored, siis suurt saaki pole ma siiani saanud. Ainuke tubli viljakandja "Crimson & Gold" hakkas sel aastal veebruaripäikese mõjul õitsema ja on järgnenud külmade tõttu nüüd väga õnnetus olukorras.

Peenardesse toovad värvilaike priimulad - enamasti vanadest aedadest rohevahetatud ja sordinimetud:


Hommikusöögi kõrvale lugesin just National Geographicust ühe keskkonnageograafi arvamust, et muru on ökoloogiline nuhtlus, sest see takistab teiste liikide kasvamist ning et muru hooldus tähendab meeleheitlikku võitlust looduse vastu. Meie aias võiks iga keskkonnageograaf rahul olla, sillamuru on küll taandunud kuid asemele on tekkinud lõhnava kannikese vaip. Peagi järgnevad võilille- ja meelespeamuru.

Peenrasse proovib kevad-nabaseemik oma muru tekitada...

Saigi ring ümber maja täis ja ununenud kohvi jahtus taimi imetledes sootuks. Tuppa astudes leian Linda rõõmsalt oma pesukapi tühjendamist lõpetamas - olgu siis igaühel päevas oma väikesed rõõmud :)

Teisipäev, 29. aprill 2014

Kolme päikselise päeva pikkune postitus

Kolm päeva on möödunud tõsise sünnipäevatamise tähe all. Ausalt öeldes ei mäletagi, millal oma surelikkuse tähistamine viimati nii tore oli...

 Ilm oli kõigil kolmel päeval imeline - kui enamasti võib minu sünnipäeval vabalt veel aiast mõne lumelaigu leida ja üldjuhul ei jää muud üle kui sünnipäev tubastes tingimustes pidada, siis sel aastal ei raatsinud kuidagi siseruumis püsida.

Esimene sünnipäev, õigel laupäevasel päeval, oli töine. Kasutasin alatult külalisi ära tasuta tööjõuna ehk siis toimusid sünnipäevatalgud kooondnimega Teeme (Triinu eest) kõik töö ära! Külalised olid targu lähemast suguseltsist valitud - ehk nad väga pikka viha ei pea.

Kohale tulnud külalised jagati töökateks rühmadeks ja saidki laisa perenaise eest aknad pestud, aeda kogunenud kivipudi likvideeritud, maja sissekäigutee korrastatud ja ka üks peenar laiendatud ning paekividest servaga varustatud.

Enne ja pärast pildid siin:

Kuna kõige mehisem, jalgteed ehitav brigaad, hakkas kohe saabudes usinalt pihta, jäi enne pilt tegemata. Siin on pilt eelmise aasta maist.

Töö ei olnud niisama lihtne kiviladumine - iga kivi sai osavate meeste poolt hoolega oma kohta paigutatud:

Ja valmis ta saigi. Minu arvates väga uhke! Praegu küll veidi liivane, et kivide vahed täis saaksid vajuda aga tulemuse näeb ära:

Uue peenra algusloost ma olen juba kirjutanud, selles postituses. Enne pilt on märtsi lõpust:

Usinad abilised tööhoos:

Ja valmis ta saigi! Mõnele kivikatimlasse sobivale liigile on tee jälle lahti :)

Suur tänu kõigile abilistele! Vot sellist sünnipäevakinki juba igal aastal ei näe! Tööle järgnes ühine söömaaeg värskes õhus, sooja aprillilõpu päikese käes.  Tänutäheks said tublid abistajad endale autori pühendusega Linda-raamatu. Siin poseerib Linda koos oma raamatu, kaua küllaoodatud vanaemade ja Linda-raamatu autori, armsa ristiema Kristaga. Aitäh kõigile veelkord!

Teine sünnipäev algas järgmisel hommikul kui mind taimepotsikute juurest äkki autosse kamandati ja algas sõit pealinna poole. Sünnipäevalapsele näidati Maarjamäe lossi ja Türisalu panka ning viidi lõpuks sööma Laulasmaa spa restorani Wicca. Jällegi ühes Eesti top 50-sse kuuluvas restoranis käidud. Ja kiita ning soovitada võib neid küll. Hästi nagu ei raatsinudki söömisega oma taldrikul olevat kunstiteost rikkuda.

Väike Linda võttis järgmisel hommikul meenutades toreda päeva kokku nii:

"Linda kartis lõvi! Emme vaatas palju-palju pilte, Linda tegi tipa-tapa! Palju-palju vett! Linda viskas kivi vette sulpsti! Linda sõi kooki, kiiga-kaaga tegi ka!"

Kes otsad kokku oskas panna, see pani, ehk on järgmised pildid abiks:

Ja kolmas sünnipäev möödus täna õhtupoolikul koos toredate kolleegide, linnulaulu, ohtra nalja ja naeruga.

Selleks aastaks vast kõik. Aga et kogu seda rõõmu headest inimestest mu ümber veidigi edasi anda ja premeerida vapraid, kes pika postituse lõpuni jõudsid lugeda, siis väike kingitus ka blogilugejatele. Nimelt loosib väike Linda oma sünnipäeval, 5. mail, kõigi soovijate vahel välja varakevadistes toonides kaltsuvaiba ja (suhkru?)toosi.

 

Mõlemad on ise nikerdatud, kohati niisugused-naasugused aga selline see käsitöö juba minu võimete puhul on....

Loosimises osalemiseks ei pea midagi muud tegema kui kirjutama siiasamasse postituse alla kommentaariks, kes  loosimises osaleda soovija on ja kuidas ta seda blogi lugema sattus.

Kingituse transpordi olen ma ilmselt võimeline korraldama Eesti siseselt, nii et kallid blogilugejad, kes te statistika järgi Poolast, Norrast, Hiinast ja mujalt väljamaalt mu blogi millegipärast loete, kahjuks peate võidu korral kaltsuvaibale Eestisse järele sõitma :)

Laupäev, 19. aprill 2014

Veel väikesest lobamokast

Et jutt lõplikult aeda ära ei kaoks ja paremad palad meelest ei läheks, siis anname vahelduseks sõna ka väikesele Lindale:

Väike Linda vaatab emale sügavalt silma:
"Näe, Linda peeglis! Linda emme silma peal!"
Linda vaatab veel mõnda aega ja hakkab siis itsitama: "Muna!"
Täiskasvanud inimesed ei tule ise ju selle pealegi, kui põnevad on tegelikult inimeste silmad....

Sõidetakse vanaema-vanaisa juurest kodu poole, Linda laulab tagaistmel oma toolis päkapiku laulust tuttavat fraasi: "Mis maksab saiapäts!"
Korraga lendab auto rataste alt üks lahtine kivi ja koliseb vastu auto põhja.
Isa rahustab ehmunud Lindat - " Kivi tegi autole kolks!"
Linda vaikib natuke aega ja jätkab siis laulu sõnadega "Mis maksab auto kolks!"
Isa arvas seepeale, et sõltub kui suur kolks oli....

Väike Linda istub söögitoolis ja vaatab köögiaknast välja. Väljas painutab kõva tuul puid. Linda vaatab mõtlikult ja ütleb siis: "Tuul jookseb!"

Ja miks kasutavad suured inimesed keerulisi väljendeid nagu "nuppu vajutama", kui võib öelda lihtsalt ja loogiliselt "nuputama"?


Teisipäev, 15. aprill 2014

Tehtud!

Täna oli jälle üks tegus päev ja saigi aed riisutud! Iga ilusa päevaga tunnike-paar rahmeldamist ja valmis ta oligi, kõrvetiste, valusa selja ja üha kitsamaks ja kitsamaks jäänud tööriiete kiuste. Katsusin rahulikult võtta, isegi väike Linda on tänu riisumisele saanud selgeks väljendi "Lähme puhkama!" :)

Kokkuvõttes ma ei mäletagi, et aed üldse mõni kevad nii korras oleks olnud. Kodune elu on aiasõltlasele ikka mõnus.

Ja sillamuru kogub aina hoogu:

Koos riisumisega toimusid ka arheoloogilised kaevamised. Nii uhkeid leide, kui Merike näitas, küll leida ei õnnestunud aga kogus oli siiski muljetavaldav. Kordan üle, ma ei kaevanud maad - riisusin kõigest!

Kõigepealt tulid arheoloogi rõõmuks välja luud, ilmselt on tegemist kalme- või lahingupaigaga:

Seejärel võis leida ilmekaid näiteid keraamikakildude näol, toidujäänuste analüüs on veel tegemata:

Ka tarbeesemete leiu poolest olid "kaevamised" edukad:

Siinsete asukate sepatöö-alased oskused on selgelt olnud kõrgel tasemel:

Ja ka arstiteadus pole neile võõras olnud:

Lisaks veel muud pudi-padi, mis aga kindlasti aitab arheoloogidel kunagisest elust pildi kokku panna....

Nii see lugu nende vanade aedadega juba on....igav ei hakka!

Kolmapäev, 9. aprill 2014

Mida teha katkise kausiga?

Plaanis oli teha üks kalakauss tuttavale kalasõbrale sünnipäevaks. Ilmselt tunneb ta ennast seda kaussi nähes ära kah ja mõistab loodetavasti miks sünnipäevakink temani heal juhul aprilli- või maikuus jõuab.

Nii et saatusel olid seekord oma plaanid ja ahjust tuli kauss välja sellisena:

Kalu ärge vaadake - nad vaesekesed on lihtsalt liiga kaua Läänemere saastunud vetes elanud ja seepärast veidi küürakad. Häirivaks elemendiks on ikkagi see suur pragu vasakus servas. Ainuke asi, mida mina oskaksin katkise kausiga teha on ta üleni kildudeks lüüa ja segu abil mosaiigiks meisterdada. Häda selles, et mosaiiki pole ka nagu kusagile panna :) Nii et kõik head mõtted on teretulnud! Kui vaadata aia riisumisega samaaegselt toimunud arheoloogiliste kaevamiste tulemust on ajalooline tava olnud loomulikult katkised nõud õunapuu või sõstrapõõsa alla maasse kaevata aga eirakem seekord tavasid, ehk tuleb targem mõte.

Täna sain viimase lillepeenra talvesodist puhtaks, riisumine on veel pooleli. Aed sumises päikesepaistel kui üksainus suur mesitaru ja vahtra otsas kutsus keegi ennastunustavalt tulevast kaasat, nii et kõrvad kippusid lukku jääma. Kutse oli nii tungiv ja läbilõikav, et jäime naabrimehega mõlemad aia ääres puu all ringi vaatama, kes see hõikab. Läks mõni aeg, enne kui niivõrd valju hääle omaniku - talvel nii vaikse puukoristaja, puuladvas tuvastasime. Loodetavasti kuulis ta kutset ka see, kellele see tegelikult määratud oli.

Peale vihma ärkasid ka minu krookused, sordilt tavalised aga sellest hoolimata selle kevade esimesed, oodatud ja ainulaadsed.


Teisipäev, 1. aprill 2014

Kiirustame aeglaselt

Mulle see pikk kevad meeldib. Kui igal aastal on häda, et aed tuleb ära riisuda paari kiire päevaga, enne kui sinised sillaõied rehapiide alt kahte lehte hakkavad lendama, siis sel kevadel on aega küll. Lisaks on alevimajas elades ka selline riisumist tagantkiirustav faktor nagu süümepiinad naabrite ees, kui näed kuidas sinu krundilt vahtralehed teiste puhtakslipsitud aeda lendavad. Mul on väga toredad naabrid ega nad paha sõna ütle aga endal hakkab piinlik. Kevadeti riisudes meenub mulle alati naabri Mamma, kes mulle ühel aastal kaasa tundis, et: "On Sinul alles töö, mees on Sul näljas ja aed korrast ära!" Mulle see lause väga meeldis sest tõsi ta ju oli :)  Aga nüüd kui minu töö ongi väikese Lindaga aias toimetada, pole enam ühtegi vabandust varnast võtta...

Ühesõnaga kevad nagu mulle loodud. Üle tunni aja korraga riisuda ei jaksa, selg jääb haigeks nagu vanainimesel kunagi :) Aga aeglase kevade puhul saab endale seda lubada. Käid ja nokitsed, vahepeal jälle uurid mullast välja tulnud ninasid ja mõtiskled, kellega tegu. No vaadake kasvõi seda tegelast - ise täiesti tavaline aiataim aga mullast tulles näeb välja nagu tõeline ilmaime.

Kui maja eest peenrast sodi korjasin avastasin ka miks mu krookused jätkuvalt ootel on, muld peenras oli veel täiesti jääs. Päike ei ole veel nii kõrgele taevasse tõusnud, et üle katuseharja ka neile sooja jätkuks.
Küll aga leidsin krookuseõie üllatusena hoopis rohevahetuselt saadud krüsanteemipõõsa kaisust. Valget krookust mul veel polnud, nii et kaks ühes.

Kui ma eelmisel aastal Tõrvaaugu metsapäevalt lõpuks Võhma Juurikale jõudsin, oli suurem osa taimemüüjaid juba ära läinud, paar viimast usinat pakkisid veel asju. Aga no ostmata ära minna ka ei saanud ja tundub, et ümaralehine kivikress on päris vahva valik:

Eksperimendi korras sai sügisel maha pandud ka üks juuno "Morning Sky", vaatame kuidas ja kas talle siin meeldib, igal juhul ninad on väljas:

Lisaks lepatriinudele, ämblikele, mesilastele, lapsu- ja koerliblikatele leidsin riisudes veel ühe aias toimetaja, kes korraks pildil poseeris, seejärel aga häiritult oma teed lippas. Mardikate alal ma kahjuks ennast kindlalt ei tunne aga oletan, et tegemist on aiajooksikuga, kelle elu ma oma ringikolistamisega häirisin.

Sellised mõnusad päikesepaistelised päevad ilmselt enam kaua ei kesta aga küll nad tulevad jälle. Kevad ikkagi!