Teisipäev, 24. juuli 2012

Kes hommikuti külas käib, see asjata ei longi

Külalisi käib Lindal palju. Nii palju, et vanemad on ennast juba kookidest-tortidest kenasti ümmarguseks söönud, vaatamata sellele, et koogilaadungeid on ka külalistele sisse söödetud ja naabritega jagatud.

Lindale külalised meeldivad. Vähemalt on midagi uut ja huvitavat vaadata ja kuulata. Viisaka lapsena näitab Linda külalistele ainult oma parimat külge - naeratab kenasti ja kui külaskäik pikem juhtub olema jääb ilma igasuguse vastuvaidlemiseta tuttu nagu väike inglike.

"Küll on hea vaikne laps!" imestavad külalised ja vangutavad pead, ise mõeldes - "No misasja nad küll sellest kenast rahulikust lapsest seal blogis kokku jutustavad".

Linda peab seepeale aga läbi une peenikest naeru ja ootab aega kui külalised koju on läinud, siis tuleb ju vahepeal tegemata jäetud trikid kõik kahekordselt järele teha.

Pildil kaval Linda külalisi lõbustamas. Foto autoriks tädi Triinu

Linda on ise ka juba paar korda küla peale viidud. Korra on käidud Pärnus Hansapäevadel ja külas tädi Vaikel. Külas on hea käia tänu suurepärasele abivahendile - kõhukotile, mille lahked sõbrad Kim, Killu ja Märt Lindale kasutamiseks laenasid. On üks äraütlemata tore leiutis, kus lapsel hea olla aga isal-emal käed tegutsemiseks vabad.

Hansapäevadel oli Linda suguseid pisikesi palju, kõik ikka issidega. Mõni laps oli vankris, mõni kõhukotis ja mõni linaga isa kõhu peale seotud. Emad olid ilmselgelt ennast laadamöllu välja elama lastud ja kandev roll oli isadele jäetud. Isad jalutasid uhkelt lastega ringi, ise silmanurgast teiste papade lastekandmisatribuutide tehnilisi võimalusi uurides ja enda omadega võrreldes. Linda issil oli oma uhke kõhukotiga kadedate pilkude saatel põhjust nina püsti ajada küll, samal ajal kui Linda ema laadal pakutavat uuris. Peale laata oli tädi Vaike juures kaetud tõeliselt uhke suvine laud ja  mõnusa külaskäiguga jäid rahule nii Linda kui vanemad.

Mõni aeg hiljem mõeldi siis proovida, kuidas Linda selliste külaskäikudega lepib, kus ka ööseks jäädakse. Seda mindi katsetama Linda vanaema ja vanaisa juurde Velisele. Katsetus lõppes sellega, et Linda ei maganud hästi ei külas, ega tagasi jõudes paar päeva ka kodus mitte. Nii et vara veel pikkadeks külaskäikudeks. Linda ema ja isa unustavad vahel lihtsalt ära, kui väike Linda veel tegelikult vanuse poolest on, sest neile tundub et laps on juba väga suureks kasvanud.

Pühapäev, 8. juuli 2012

Roosiaeg on käes...

Minu roosivaimustusele pani aluse üks tore külaline, kes kunagi tõi meie aeda teehübriidroosi "Gloria Dei", mis nüüdseks juba mitu aastat oma õieiluga silma on rõõmustanud.

Tegemist on tõeliselt pärandkultuurilise roosiga, nimelt pühendas Prantsuse roosiaretaja Francis Meilland selle roosi 1935. aastal oma emale ning algseks nimeks  oligi tal "Madame Antoine Meilland". Sõja ajal viidi roos Ameerikasse ning peale Berliini langemist 1945. aastal sai ta uueks nimeks "Peace" ehk siis maakeeli Rahu. Euroopas ja sealhulgas ka Eestis tuntakse sama roosi aga hoopis nime all "Gloria Dei".

Meie aias on Gloria Dei küll ainuke roos, mis igal aastal tugevalt roosi tahmlaiksuse all kannatab aga kui kevadel meelde tuleb pritsida, saab selle haiguse kontrolli alla. Ja õitseb see roos meil rikkalikult ja mitu korda.



Igatahes sain "Gloria Dei-d" imetledes raskekujulise nakkuse  - roosivaimustuse. Kaasa on aidanud muidugi ka üle plangu naabrite aeda piilumine. Kujutage ette neil on seal ei rohkem ega vähem kui 62 eri sorti roose.

Siin siis mõned udused pildid minu roosivaimustuse tulemustest:

"Westerland"

"Augusta Luise"



"Pretty Sunrise"

"Aspirin"

Ja lisaks veel pinnakatteroos "Fairy", mis veel ei õitse ja 5 pargiroosi, mis vaikselt oma õitsemist lõpetavad....hull, mis hull!

Üks päev ehk eriti pikk lugemine


Kirjutasin nalja pärast ühel päeval üles, millega Linda tegeleb. Eks vaadake Teiegi....


7. 00 Linda ärkab ja nõuab süüa

7.00-8.15 Linda sööb. Kõigepealt nauditakse eelroaks tunnike rinnapiima, seejärel pistetakse magustoiduks nahka ka 90 ml Aptamili rinnapiimaasendajat. Kui kõht täis teeb Linda rahulolevalt mõned äärmiselt ebanaiselikud krooksud.

8.15-8.45 Pikutab Linda köögis tädi Maarja kingitud lamamistoolis ja siputab nii kõvasti kui jaksab. Vahepeal kilkab ja naerab ka, käed käivad kui tuuleveskid ja ega jaladki kehvemad taha olla. Ema kasutab sel ajal juhust, joob teed ja sööb hommikust. Hommikusöögi lõpp läheb kiireks nagu alati, sest Linda tüdineb varsti siputamisest ja hakkab ema pika eine üle porisema.

8.45-9.35 Linda joriseb algul väsinult ning varsti on pahane ja kisab, sest ema üritab teda magama panna. Silmad on väsimusest pilukil aga magamast keeldub kangekaelne neiu resoluutselt - nii palju huvitavat on ju avastada! Lõpuks ei jää emal muud üle, kui rinnapiima näol "unerohtu" pakkuda ning kui tähelepanu on hajutatud, hiilib ka uni lõplikult Lindale ligi.

9.35-10.15 Linda magab

10.15-11.25 Söögiaeg

11.25-12.25 Siputamise aeg. Lisaks teeb ema Lindaga mõned võimlemisharjutused. Võimelda Lindale meeldib. See on lõbus, mitte nagu magamine.

12.25-13.00 Ema üritab Lindat veenda, et nüüd on aeg üks uinak teha, Linda vaidleb veidi aega vastu aga jääb siis nõusse. Ema hakkab samal ajal kiiruga endale lõunasööki valmistama, mis valmib otse loomulikult täpselt selleks ajaks kui Linda kisades ärkab

13.00-14.20 Linda sööb rinnapiima ja keeldub seekord otsustavalt lisaks pakutud Aptamili-pudelist

14.20-14.40 Lõpuks jõuab ka ema lõunat süüa, Linda siputab köögis algul lõbusalt ja hiljem jorinaga. Ema söömistempo on ilmselgelt seoses jorina tugevusega. (Huvitav kas ma oskangi enam normaalse tempoga süüa? )

14.40-14.50 Linda sööb lõpuks ka pudelist veidi lisaks

14.50- 15.11 Linda ja ema riietuvad väljaminekuks. Ema teeb seda kiiresti enda ja lapse asju kokku otsides ja Linda oma pahameelt häälekalt väljendades. Esialgu on see pahameel väike jorin selle üle, et ema riidesse paneb, mitte lapsega ei tegele ja kui jõutakse Lindale endale mütsi pähepanekuni läheb pahameel üle juba röökimiseks.

15.11-16.11 Linda ja ema kärutavad õues. Linda röögib nagu udupasun ja vastutulijad vaatavad ema uudishimulike ja ema arvates ka etteheitvate nägudega. Käiku läheb lutt, mille abil Linda peagi magab.

16.11-16.20 Linda ärkab ja nõuab valjuhäälselt selle koleda vankri eemaldamist tema vaateulatusest. Minnakse tuppa.

16.20-17.35 Linda sööb

17.35-18.15 Linda siputab köögis, ema valmistab kibekiiresti õhtusööki ja sööb ka.

18.15-18.55 Nüüd siputatakse elutoas edasi, vahepeal tehakse muidugi ka nii mõndagi muud, mida imikud teadupärast ikka mähkmesse teevad aga seda ma siia üles märkima ei hakka.

18.55-19.10 Hakkab Linda juba väga väsinud nägu tegema ja varsti pole ka väsimusjorin kaugel. Ema üritab Lindat tuttu panna aga seda ei sa ju ometi juhtuda lasta. Kõva kisa!

19.10-19.16 Linda magab

19.16-19.22 Linda kisab

19.22-19.34 Linda magab

19.34-19.41 Linda kisab, ema laulab meeleheitlikult kõiki unelaule, mis oskab.

19.41-19.50 Linda magab

19.50-20.15 Linda kisab. Ema annab alla ja pakub lapsele lohutustoitu. Loodetavasti ei jää Lindale suuremana meelde, et toidu abil saab ennast kergesti rahustada.

20.15-23.00 Linda vaheldumisi kisab ja tukub tissi otsas, magama ei jääda. Kusagil 10 paiku jõuab koju ka Linda isa

23.15-00.28 süüakse isa süles pudelist Aptamili ja kisatakse peale seda vapralt edasi - kunagi nad peavad ju aru saama, et ma EI TAHA magama jääda, lihtsalt ei taha ja kõik. Aga need vanemad on ju lootusetud, millestki nad aru ei saa. Lõpuks ületab Linda väsimus vastupanu.

00.28-3.30 Linda magab, väsinud vanemad samuti.

3.30-4.30 Linda sööb, ema tukub poolunes last toites

4.30-7.30 Linda magab, vanemad ka

Selline päev siis. Polnud kõige kergem aga samas on ka hullemaid olnud. Enamasti magab Linda siiski veidi rohkem, kuigi suur magaja pole ta kunagi olnud. Kui raamatud väidavad, et Linda vanune laps magab ööpäevas 15-17 tundi, siis Linda magab headel päevadel 8-9. Ainsaks lohutuseks on see, et ema luges kusagilt, et andekad inimesed pididki lapsena vähe magama....








Kolmapäev, 4. juuli 2012

Aitäh, tädi Anne....

...Linda uute riiete eest! Garderoobitäiendus tuli väga õigel ajal, nimelt hakkab Linda oma praegusest rõivasuurusest nr. 56 välja kasvama. Algsed nr. 50 riided, mis haiglas Lindale veel liiga suured olid, on ammu ajalugu. Nii olidki uued riided vägagi teretulnud. Siinkohal tervitused ka Oliverile, Mattiasele ja Ekkele emmedega, kes samuti Lindat riietega varustanud on!

Pühapäev, 1. juuli 2012

Vankririndel muutusteta

On küsitud, et kuidas meil läheb Linda ja vankri lepitamiskatsetega. Vastus on, et suures osas muutusteta. Linda on nüüd küll natuke suurem ja kui ta vankrisse panna, võib juhtuda, et läheb 5-10 kisavaba minutit enne kui tal igav hakkab ja protestima hakatakse. Aga edasi läheb kõik samas vaimus. See tähendab siis  rohke kisa saatel.

Kuna vähese unega ööd väsitavad Linda ema, ei jaksa ta tihtipeale enam Linda ja vankri vahetalitajaks olla ja nii juhtub, et Lindal jääb kas pärast eriti rasket ööd väljas käimata või võetakse appi salarelv. Salarelv on selline nagu võimsad relvad ikka, aitab küll aga on oht, et relv pöördub lõpuks oma kasutaja vastu. Seepärast kasutatakse meie peres salarelva ehk lutti ainult äärmisel vajadusel.

Põhimõtteliselt on luti kasutamisel valida kas kisab algul vankris lutita Linda või on lutiga Linda vait aga pärast kisab kodus ema. Nimelt on luti imemiseks ja rinnapiima kättesaamiseks vaja kahte täiesti erinevat töövõtet. Piima saab kätte õrnade ringikujuliste masseerivate liigutustega aga luti puhul tehakse rohkem selliseid tõmbavaid liigutusi, mida saadab usin matsutamine.

Aga katsuge ise Linda asemel aru saada, millist töövõtet parasjagu vaja kui keset vankris oma pahameele väljendamist midagi rahustuseks suhu torgatakse. Nii teeb Linda luti imemisel kätteõpitud ringliigutusi, mille tagajärjel lutt kohe meetrikõrgusele õhku lendab ja kuhugi vankrisügavusse kaob. Ema peab selle vältimiseks lükkama ühe käega käru ja teisega hoidma lapsel lutti suus kuni ta magama jääb (õnneks juhtub see luti abil õige pea.)

Tõeline "rõõm" salarelva kasutamisest tabab aga ema koju jõudes kui laps rinnapiima kättesaamiseks jõulisi luti matsutamise liigutusi tegema hakkab, mis ei ole just kõige mõnusamad taluda, kui aus olla siis on ikka valus kohe. Seejärel võtab jälle veidi aega enne kui Linda aru saab, milline töövõte millise tegevuse juurde käib.

Nii ongi lutt viimane hädaabinõu kas pikema autoreisi (jah, ka autos ei maga Linda eriti pikalt) või väga kisarohke vankrisõidu juures. Alguses mõtlesin nimelt, et ei hakka üldse seda petlikku abivahendit kasutama kuna olgem ausad, on ju lutt mõeldud eelkõige ema kui lapse rahustamiseks. Lisaks kaasnevad luti kasutamisega ka igasugused ohud nagu sagedamad kõrvapõletikud ning vale hambumus ning hiljem tuleb lutiga harjunud last suure vaevaga uuesti sellest võõrutama hakata. Aga ei ole Linda ema nii tugeva iseloomuga kui Linda ise. Ikka tekib aeg-ajalt kiusatus see hädasireen korraks seisma panna ja laps magama aidata.

Lõpetuseks ka üks pilt lutiga vankris magama petetud Lindast: