Hanerohuvalge ja tulbipunane

Käes on kiviktaimlaaeg ja tulbiaeg. Just seal on hetkel kõik värvid ja lõhnad ja mesilased.

Nagu näha siis rohimiseni ma veel jõudnud ei ole, naat tahaks juurimist, kurekella pojukesed eemaldamist ja mägisibul Hallamari samblast päästmist. Aga ju jõuab. Seni naudime lihtsalt lilleilu. Väike Linda käib sabas ja küsib: "Mis selle nimi on!" "Aga mis selle nimi on!" Ja siis kutsub Märta meie aeda lilli vaatama ja seletab "Siin kasvab emmel auprieeta ja siin hapukapsas" (tõlkes siis vastavalt aubrieeta ja akakapsas). Või siis käiakse mägisibulaid silitamas ja üles lugemas "Siin on sibulaemme, siin on sibulaissi ja siin on sibulatita. Aga kus nende suurem laps on?"

Praegu on hanerohu aeg. Hanerohi on huvitav taim, mis mulle väga meeldib. Enamuse osa aastast on ta tähelepandmatu mätas. Üksikult vaadates pole hanerohu õied midagi erilist, ka eestikeelne nimi viitaks otsekui mõnele umbrohule - vesihein, hiirekõrv ... ja hanerohi. Aga kui lasta hanerohul veidi laiutada  - siis alles tuleb tema tõeline ilu nähtavale.

Täidisõieline hanerohi on eriti külluslik

Tähtkarvane hanerohi `Old Gold`hakkab ilmselt alles järgmisel aastal vajalikul määral laiutama ( Arabis ferdinandi-coburgii `Old Gold`)




nagu ka roosade õitega ripsjalehine hanerohi `Rote Sensation` ( Arabis blepharophylla  `Rote Sensation`)


Hanerohtude kõrval püüavad pilku tulbid. Eelmise aasta õnnetu olukorraga võrreldes on olukord hoopis teine. Sel kevadel on tulbid rõõmsad ja rasvased ja rahulolevad. Uusi sorte sel aastal pole ja pikemalt ma neist ei kirjuta. Aga mõned tulbipildid peavad maipostituses siiski olema.

Tulpide ülesvõtmine ja sibulatega jändamine on küll parasjagu tüütu aga maikuus saavad nad kõik selle vaeva andeks. Tulbid lihtsalt peavad olema.