Neljapäev, 26. oktoober 2017

Esimene lumi

Eile õhtul istusid tüdrukud ninad vastu akent ja vaatasid lumesadu. Lülitasin sisse akna kohal olevad tulukesed ja oli veel toredam. Peaaegu nagu jõulud.


Kui muidu nuiatakse lasteaiast koju tulles multikaid, siis nüüd kelku ja suuski.









Esmaspäev, 23. oktoober 2017

Kumbast ma alustan - heast või halvast uudisest?

Halb uudis on see, et mu auto kohtus metsateel metskitsega. Põhjalikult. Õnneks ei olnud ma ise roolis ja autojuht jäi terveks aga auto esiosa on mkhmm ...puudu.

Hea uudis on loomulikult see, et kuna ma kuhugi ei pääse, siis on jälle aega hooletussejäetud aia jaoks. Tulbisibulaid said maha - see töö oli kergem kui ma arvasin sest selgus, et aiakuuri valmis viidud sibulatel olid hiired hea maitsta lasknud. Peab mainima, et mul on nende elukatega tulpide osas suhteliselt sama maitse - nimetud tulbid olid kõik alles, täielikult olid söödud aga näiteks tulipa polychroma ja Tulipa humilis Pulchella Violacea. Aga mis läinud, see läinud, tellisin siis paar pakki krookuseid kevadiseks silmailuks.  Istutamata taimed kaevasin pottidega maasse ja kivilat korrastasin ka veidi.
 


Kätte on jõudnud esimesed tõsisemad öökülmad ja päikesepaistel on sügisene aed ilus ning värviline. Kohustuslikud külmapildid loomulikult ka.



"Suhkruroosid"


Krüsanteemidele ei tee väike külm midagi, sulavad lahti ja õitsevad edasi.



Lavendel jõudis enne külmasid uuesti õitsema hakata

Ilusad on need esimesed härmatisega hommikud aias.



Mängisin vahepeal keemikut ja proovisin ise kõrgkuumuskeraamikale glasuure kokku segada, kas pole ilus? Sobib hästi talviste asjade jaoks.





Neljapäev, 28. september 2017

35 ja allamäge!

Mis toimub varasügiseses aias?

Pole õrna aimugi. Kui oled poolteist nädalat ägeda seljanärvi põletikuga voodis veetnud, jääb aed hooletusse. Kui olin enam-vähem terveks saanud läksin üheks päevaks õpilastega metsa tundi pidama. Ilm oli imeline ja tundsin ennast suurepäraselt. Koju jõudes tõusis aga poole tunni jooksul palavik 38,7 kraadini ja külla tuli angiin. Jälle poolteist nädalat möödas aga haigus ei mõtlegi ära minna, koperdan mööda maja, ainult hädavajalikke töid tehes. Aed elab oma elu.

Aalujate kokkutulekul kuulsin väidet, et kui oled 35, läheb tervis järsult allamäge. Näed, oleksin pidanud teadma, et kes viimasena naerab, naerab paremini. Vot nii, Tistou, võtan oma sõnad tagasi, ju ta siis nii ikkagi on!

Kas ma mainisin, et mul on silmapõletik ka, nii palju siis sellest, et haigena raamatuid lugeda või veidi arvutitööd teha või blogida. Täna võtsin ikka blogimise ette, puhkepausidega aga siiski.

Tegelikult ei tahtnud ma ju terviseprobleemidest kirjutada. Mõtlesin hoopis, et kui suvi nii blogimisvaba oli nagu ta oli, siis on nüüd aeg pilte lapata ja kirjutada. Üks teema, mis mul ammu juba ootel on nii aiast kui keraamikast. Ehk siis tahaks ritta panna mõned fotod keraamikast aedades.



Madona linn Lätimaal on oma keraamikameistri Jānis Seiksts´i üle silmnähtavalt uhke. Tema koju suunavad nii kohaliku infopunkti töötajad kui ka pruuni värvi suur plekktahvel - selline nagu meie siin pigem harjunud oleme kultuuripärandi objektidele viitavat. Kuidagi kummaline tundub olevat kellegi koju minna, nii me siis veidi ebalevatena värava tagant piilusime. Aga juba tuligi peremees ise meile ringkäiku tegema. Olgugi, et vaid läti või veidi ka vene keeles aga küll aia- ja keraamikasõbrad juba ühise keele leiavad.


Terve kõrvalhoone oli suure puuküttega keraamikaahju päralt. Kunstnik kasutab oma töös vanu töövõtteid ja tehnoloogiaid.


Kõige rohkem tõmbasid tähelepanu aga keraamilised aiaskulptuurid, mida oli sõna otseses mõttes iga põõsa all. Mõni nägi välja nagu alles ahjust tulnud:


Samas leidus ka eakaid skulptuure, mis vaikselt looduse osaks muutumas


Väga selgelt tuli kujudest välja meistri stiil ja omapärane huumorimeel. Kahjuks oli lõunamaa päike nii ere, et mustast savist keraamikat pildistada oli väga raske.





Teostus oli tõepoolest meisterlik, niivõrd suuri asju on keeruline valmistada. Loomulikult külastasime tänuks aiatiiru eest ka müügipoolt. Ostsin endale naeruväärselt odava hinna eest kaks pokaali. Ja nüüd kui olen neid juba mõnda aega kasutanud, ütlen ausalt, et nii kergeid ja mugavaid keraamilisi tarbeesemeid pole varem näinud. Kui keegi Madona suunas liigub, siis andke teada - ma juba kahetsen, et ainult kaks ostsin.


Suve lõpus sattusin ka Eestis ühte keraamiku aeda. Mõnus taluaed, koos vanade õunapuude ja loomulikult ka põletusahjuga. Aias leiduvad keraamilised vormid olid märksa abstraktsemad kuid huvitaval kombel sobisid taluaia õhustikuga väga hästi.





Aidavalvur


Sain sealsamas mõnusas taluaias ahju avamise juures olla. Ahju avamine on alati põnev, puupõletuse juures olla on seda aga mitmekordselt. See suur ümbrispott vasakul on minu, esimene nii suur asi, mille kunagi valmis olen meisterdanud. Järgmisel suvel, kui jälle lootust asju puupõletusse saada, peaks ehk ka mõne skulptuuriga kätt proovima.






Reede, 1. september 2017

Üks postitus keraamikast

Kord tuli sõbraga rääkides välja tema üllatus käsitöökeraamika hindade üle kohalikul laadal. Uurisin siis ka ettevaatlikult, et millised need keraamilise tassi hinnad siis olid, mis laadakülastajale hirmkallid tundusid. Selgus, et kümme eurot, ehk siis mõnevõrra odavamad kui miinimumhind, millega mina omatehtud tasse nõus laadal müüma oleksin. Eks oma osa hinnakujundusel on ka sellel, et kuna mul ahju pole, maksan ma ju kõigepealt ise paraja summa, et ma savitada saaksin. Aga kui nüüd lisaks laadakuludele maksud ka korralikult maksta, siis võib ju mõelda, mis sellest kalliks hinnatud kümnest eurost käsitöölisele endale jääb.

Aga tühja neist hindadest, ostja jaoks on alati liiga kallis ja müüja jaoks odav. Vaidlusi, kas käsitöö peaks olema luksusese või kõigile kättesaadav tarbekaup, ühel riiulil koos hiina odavate toodetega, võibki vaidlema jääda. Kui tänapäeva ülimat efektiivsust taga ajavate mõõdupuude järgi võtta on käsitöö tegemine ju ülim mõttetus. Ometi me teeme. Miks? Sest millegi loomine ning algusest lõpuni ise valmis tegemine pakub uskumatult suurt rõõmu ja rahuldust.

Aga ma mõtlesin hoopis, et näitaks vahelduseks, kuidas üks kõige lihtsama tassi tegemine üldse käib.

Kõigepealt tuleb üks paras tükk savi läbi sõtkuda ja kõige tavalisema taignarulliga lahti rullida. Selleks, et rullitud savi ühtlase paksusega saaks, rullitakse kindla paksusega liistudel. Kausi jaoks paksemad liistud, tassi jaoks aga õhemad, et käes liiga raske poleks. Savitüki alla ja ka peale on rullimise ajal mõistlik riie panna, siis ei jää savi kuhugi kinni. Peale rullimist tuleks veel kontrollida, et kuhugi õhumulle ei jäänud, need saab terava esemega läbi torgata ja ära siluda


Kui soovitakse tassile ka mustrit rullida, siis on õige aeg seda teha nüüd. Taimede ja pitside savisse rullimist või vajutamist peetakse küll pigem algajate savitajate pärusmaaks aga mulle taimetrükk meeldib. Kohe väga meeldib tegelikult. Nii et välja teeserva taimi korjama, paigutan  need savile ja rullin veel. Taimed ei tohi olla väga jämedate vartega või tuleks sel juhul neid mitte rullida vaid õrnalt vajutada, et saviplaat liiga õhukeseks ei muutuks. Õrnemaid taimi võib vastupidi sõrmedega veidi tugevamalt savisse vajutada, et midagi näha ka jääks.


Seejärel saab tassi kokku panema hakata. Selleks võib kasutada lõikeid, mille järgi tassi kuju lõigatakse ja kokku pannakse aga lihtsam on tass kokku panna olemasoleva vormi - näiteks pudeli või papptoru peal. Vormi ümber võiks sel juhul panna paberi või kile.


Seejärel tuleks vormi ümber olev saviplaat sellest kohast sirgelt ülevalt alla lõigata, kus plaadi servad üksteist katavad, et tekiks sirge ja konkreetne lõikepind. Sealt liimitakse tassi kere kokku. Liimiks kasutatakse savi, millele on vett lisatud ja nii vedel "saviliim" tekitatud. Lõikepinnad täkitakse enne noaga, et nad paremini haakuksid. Liimimine on üks kriitilisemaid asju tassi tegemise juures, kui seda hooletult teha, võivad ahjus kõrges kuumuses hiljem tassi praod tekkida.


Mina olen tubli ja panen enemasti nii sisse kui välja liimitud pinnale ka täiteks ühe savist "ussikese", et liimitud koht ikka kindlasti peaks aga enamasti pole nii põhjalik vaja olla. Kui tass kokku liimitud, oleks vaja ka põhi alla panna. Selleks tuleb jälle saviplaat rullida, nii põhja kuju saviplaadil kui tassi allserv noaga karestada ja jälle liimida.


Seejärel tuleks tass koos põhjaga saviplaadi küljest lahti lõigata ja noaga või näpuga lõikekoht ära siluda.


Nagu öeldud panen ma sissepoole lõikekohtadele ka savist "ussikesed", et mõni lõikekoht lahti ei lööks.


No ja siis algab üks suur viimistlemine, et asi korrektne välja näeks, seest silun pulga otsas oleva svammiga, väljast sõrmede või svammitükiga. Tassi ülemine serv tuleb kindlasti õhemaks ja ümaramaks siluda, et sealt hea juua oleks.

Ah jaa, midagi oleks nagu puudu. Ühel õigel tassil on muidugi ka sang. Sanga tegemiseks on mitmeid erinevaid mooduseid, kõige mugavamad on mu meelest need sangad, mis on ümarad ja millest on mugav kinni hoida. Nende tegemine on päris naljakas vaatepilt, üks veidi üle võlli keeratud video näiteks siin:


Tunnistan, et seda savitükist sanga väljatõmbamise moodust pole ma päris täpselt käppa saanud. Pigem olen kasutanud seda meetodit:


Aga alati on ka võimalus sang lihtsalt saviplaadist lõigata. Minu meelest ei ole need aga käes nii mugavad kui ümaramad sangad. Kuna sang peab enne külge panemist tahenema on mõistlik see millalgi esimeses järjekorras ära teha. Tavaliselt teen kohe mitu tükki korraga.


Sang tuleks alati liimida sellele tassi küljele, kust alguses sai saviplaadi servad kokku ühendatud. Kõik servad jälle karedaks, liimi vahele. Sang ja tass peaksid olema enam-vähem ühekuivad. Peale liimimist olen sanga toestanud, et ta ära ei vajuks. Ja siis saab veel vaadata, kust oleks vaja siluda ja viimistleda.


Oot, ja mis see kell näitab? Ongi tund aega tassi valmistamisele läinud nagu niuhti. Nüüd tuleks tass kile alla aeglaselt kuivama jätta. Savist esemeid ei maksa kuivatada liiga kiiresti sest kuivamisel savi kahaneb ning ese võib tekkinud pingete tõttu kergesti puruneda.  Kuivanud aga põletamata saviese on väga õrn


Selleks et keraamikat saaks glasuurida ilma, et peaks väga muretsema purunemise pärast, kuumutatakse neid 700º-800ºC juures ehk eelpõletatakse. Sellisel temperatuuril toimuvad savi struktuuris pöördumatud muutused: savist põleb ära süsinik ja väävel ning savi struktuur muutub tugevamaks ja püsivamaks ning ei lahustu enam vees. Tavaliselt vaatan ma enne glasuurimist veel ka tassi üle ning lihvin liivapaberiga, kust vaja. Kahjuks ei taibanud ma seekord lihvimisest ning glasuurimisest pilte klõpsida.


Glasuurin ma enamasti pintsliga, vajadusel aitab ühtlasemat tulemust saavutada švammitükk. Selle taimedega tassi puhul glasuursin kõigepealt taimed tumesinise glasuuriga ning pesin seejärel üleliigse glasuuri maha. Nii jäi tume glasuur ainult taimede  poolt vajutatud mustri sisse. Sisse sai ka sinaka tooniga glasuur. Üks mobiiliga klõpsitud udune foto glasuuritud ja põletust ootavatest esemetest, selle postituse peakangelane paistab tagumises reas vasakul.


Minu taimetrükiga tass läks suvel puupõletusse. Puupõletusse saab asju tänapäeval pigem harva, enamasti põletatakse keraamikat elektriahjudes.  Kuid puupõletusel on oma võlu, tassid jäävad naturaalsema ilmega ja lõpptulemust ennustada on veel raskem kui elektripõletuse juures. Olen kuulnud väidet, et kõik puupõletuse asjad näevad välja ühesugused aga sellega on raske nõustuda.

Kuna mul endal ahju pole, käin ma korra nädalas saviringis. Nii, et umbkaudu kolm nädalat aega, sõltuvalt sellest, millal asjad eel- ning glasuuripõletusse lähevad ja ongi mu tass valmis!


Siirdepiltidega tasside tegemine on veelgi pikem protsess, nimelt tuleb pildid tassile kleepida peale glasuuripõletust. Piltidel tuleb lasta  kuivada ja siis läheb tass juba kolmandasse põletusse 800 kraadi juures.

Ja uskumatul kombel pole mul endal ikka veel ühtegi omatehtud tassi, mis seal ikka, tuleb veel teha, kuni mõni koju ka pidama jääb.

Neljapäev, 10. august 2017

Lätimaa lossid - üks uhkem kui teine

Lätimaa vaatamisväärsused on nagu koduses Eestiski tähistatud selgelt äratuntavate pruunide siltidega. Pikapeale hakkavad mööda Lätimaad sõites siltidel olevad sõnad korduma ja turistki saab aru, kuhu juhatavad sildid kirjaga: "ezers" (järv), "kalns" (mägi), "kapi" (surnuaed), "muzejs"(muuseum) või "muiža" (mõis). Aiahuvilisele on eriti oluline silt, millel seisab sõna - "kokaudzētava" ehk läti keeles puukool, taimeaed.

"Muiža" silte järgisime oma teel usinalt. Lätimaal mõisu, mida vaadata, jagub. Sel aastal anti Eestis välja kaart "Läti mõisad ja lossid", mida võib huvi korral raamatupoodidest endale soetada ja mis tutvustab 93 uhkemat Lätimaa mõisa.

 Kõige uhkem mõis, ilmselgelt lausa loss, mida oma seekordsel reisil külastasime oli kahtlemata Cesvaine.

Aastast 1815 kuulus Cesvaine mõis von Wulfide perele. Loss on ehitatud aastatel 1893–1896 ning nagu pildiltki näha, on malli võetud Inglismaa arhitektuurist. Peale Läti Vabariigi sündi alustas lossis tööd kool, mis töötas kuni 2002. aasta tulekahjuni.


 Pilt on maha pildistatud lossis olevalt infotahvlilt. 5. detsembril 2002 oli Cesvaine lossis suur tulekahju. Hävis lossi katus ja osaliselt ka teine korrus. Vasakpoolse tiiva restaureerimine algas kohe 2003. aastal, 2006. võeti ette torni restaureerimine. Tööd jätkuvad tänapäevani.

Minu jaoks oli üllatav kui kompleksivabalt suhtuti pooleliolevatesse taastamistöödesse ja turistide liikumisse Cesvaines. Peale kaheeurose pileti lunastamist, andis sõbralik piletimüüja pihku lossi plaani ja ütles, et kõigis ruumides, mille uks just parasjagu lukus pole, võib vabalt uudistama minna. Isegi teise korruse pooleldi söestunud talade ja aknaraamide juurde.


Uhke oli see loss, nii väljast kui seest. Sellise taastamine on ikka tohutu töö.


Huvitav oli ka näha, kuidas arhitektuuri juures oli arvestatud, et härrasrahvas teenijatega minimaalselt kokku peaks puutuma. Härrasrahva toad olid omavahel ühendatud, koridori neil enamasti asja polnud - see oli teenijate jaoks. Ka ahjusuud olid kõik koridori poole, et tube härraseid segamata kütta saaks.

Torni tasus juba seepärast ronida, et avaneks võimalus kurepesa sisemust uurida.


Cesvaine ümber jätkub jalutamist ja uudistamist veelgi, ega siis teised mõisahooned oma uhkuse poolest peahoonele alla ei jää:

19. sajandi lõpul mõisa metsaülema elu- ja töökohaks ehitatud hoone, mille eeskujuks on olnud Šveitsi arhitektuur

Ja uhkemat mõisatalli pole ka mu silmad vist varem näinud. Üks pisike nurgake mahtus fotokasse ära vaid.


No ja siis veel 1879. aastal valmis saanud kirik, millel pigem katedraali mõõtmed.

Huvitav, kas puuskulptuur Cesvaine mõisa õlleköögi ees olevas pargis kujutas läti talupoegade rasket tööd kogu selle hiilguse ehitamisel

Teine Läti loss, mida pärast seda reisi soovitada julgen on Krustpilsi mõis. Kuni 1962. aastani oli Krustpils omaette linn.  Ühel pool Daugava jõge asus Krustpils, teisel pool Jekabpils. Tänaseks on linnad ühinenud ning Krustpilsist saanud Jekabpilsi osa.  Huvitava faktina lugesin tagantjärele ka, et Krustpils oli lõunapoolseim punkt, mille eesti väed Vabadussõja käigus hõivasid.

Kindluse täpne ehitusaasta pole teada, esmamainimine oli 1237. Algsest kindlusest on vähe järel, säilinud on vaid mõned ruumid keldris. Liivi sõja tagajärjel sai Krustpilsist Rzeczpospolita osa ja Poola kuningas Stefan Batory andis lossi von Korffide suguvõsale. Nende kätte jäi Krustpilsi loss kuni võõrandamiseni aastal 1920. Peale maareformi oli mõis ligi 70 aastat sõjaväelaste kasutada, alguses Läti Kaitseministeeriumi, hiljem nõukogude armee valduses.

Nagu näha, siis väljast vaadates pole mõisas mitte midagi märkimisväärset. Mõis nagu mõis ikka, pildistatud pealegi tagahoovist. 


Mis mulle aga Krustpilsi juures muljet avaldas, oli see, kuidas selle mõisa lugu tutvustati. Turistile jagati omapäi mõisas ringivaatamiseks audiogiid, kus entusiastliku häälega giid kõrvaklappidest iga ruumi kohta rääkis. Arvestataval hulgal oli välja pandud vanu fotosid mõisa kunagisest hiilgusest ning oli huvitav neid tänase olukorraga võrrelda. Kõik see muutis ajaloo elavaks ja käegakatsutavaks.

Mõisa söögituba 19. sajandi lõpul ja nüüd










Vaade rõdult 1893. ja 2017








Ka restaureerimisest olid fotod välja pandud, söögituppa viivaid uksi ääristavate kujude pildid enne ja pärast restaureerimist 2001. aastal ja kõige parempoolsemal pildil minu foto tänasest olukorrast.


Mulle sellised enne ja pärast pildid meeldivad ja selles mõisas oli neid ka usinalt kasutatud.

Tornist avanes kaunis vaade Daugavale aga kõige vahvam oli mu meelest ikkagi Krustpilsi mõisa keldrites. Vanades võlvkeldrites oli pime, kõikjale orvadesse olid asetatud küünlad. Vajutasin oma audiogiidi entusiastliku jutuvada kinni ja jalutasin võlvide vahel - oli müstiline ja ilus.

 Tekkis tahtmine tsiteerida väikest Lindat, kes Lätimaal pühapäevasel päeval vabaõhumuuseumis oleva kiriku ukse vahelt veidi aega lätikeelseid kirikulaule kuulas ning seejärel õhinaga minu juurde jooksis hüüdega: "Emme, ma tunnen, et sellest kohast tuleb mulle küll mälestus!"