Lopsakas ja kirev pusa

Praegu on aeg kui aias ei oskagi hästi midagi pildistada. Kõik lokkab ja laiutab, taimed karjuvad üksteisest üle: "vaata mind, vaata mind!" Värve on palju ja ilme kirev.

Kollane  laiguke vana õunapuu all on nagu teine päike. Hilisõhtul tundub aknast välja vaadates, et see tõepoolest valgustab aeda.

Lysimachia punctata, Lilium `Barcelona`, `Yellow Pixels`, `Grand Cru`

Mu suurimal istutusalal domineerib aga sinine. See koht tahab veel kõva harutamist saada. Nimelt said kõik eelmise aasta kokkutulekult saadud taimed endale sinna koha ja vajavad nüüd tõstmist ja organiseerimist. Pusa pilti ma siia praegu ei pane, endalgi paha vaadata. Aga praegu on juuli ja kodust jalgalaskmise kuu - hiljem jõuab pusasid harutada.

Lavandula angustifolia `Hidcote Blue`

Selles pusas leidub nii mõndagi toredat. Näiteks kellukaid on seal palju. Eelmisel aastal kuulutasin kõigile sõpradele oma kustumatut armastust kellukate vastu ja tagajärjed olid kiired tulema. Avastamis- ja leidmisrõõmu jagub veel kauaks.

Kellukad lihtsalt peavad minu aias olema. Olgu nad siis suured...

Campanula punctata var. hondoensis, Campanula persicifolia 'Blue-eyed Blonde'

...või väikesed:

Campanula ‘Samantha’

Klassikaliselt kaunid:

Campanula persicifolia var alba

Või veidike veidrad:

Campanula 'Pink Octopus' 

Kogu selle külluse hulgast leiab aga ka huvitavaid avastusi. Vahel tavalisi, vahel haruldasi aga erilisi igal juhul.

Millegipärast ei ole mulle õevane murtudsüdameke kunagi erilist muljet jätnud. Rohevahetusega jõudis ta siiski ka minu aeda. Las tema siis olla. Kui korraga nüüd jõudis mu teadvusse, et ta on katkematult õitsenud maikuust kuni siiamaani. Tubli saavutus!

Dicentra  eximia

Teise avastusena leidsin peenrast Viali priimula. Esimesel katsel läks ta mul välja. Teisel katsel saadud titt kiratses pikka aega kuni ma ta eelmisel aastal ümber istutasin. Tundub, et nüüd leidis ta õige koha.

 Primula vialii

Aga ka tavaline kompostihunnik võib pakkuda puhast avastamisrõõmu. Algas see juba varakevadel kui mu kompostihunnik korraga heleroheliseks muutus ja kahtlaselt lehtsalatit meenutavaid taimi sealt kümnete kaupa sirguma hakkas. Ja oligi salat! Kaks korda suurem ja ilusam kui kasvuhoonesse varase saagi lootuses külvatu.

Hiljem istutasin hunnikule kõrvitsad, nagu ikka. Komposti visatud koortest kasvama hakanud kartulitaimed muutusid aga segavaks ja tõmbasin nad paar päeva tagasi välja. Alati on seal mõni väike mugul all ka olnud. Seekord aga...

Et siis kuigi ma kartuleid ei kasvata, tuli esimene potitäis värskeid kartuleid sel aastal oma aiast...

Kohtumine aiapäkapikuga

Käisime Lindaga ühe väikese toreda tüdruku juures mängimas. Või noh, Linda mängis ja mina jalutasin tüdruku vanaemaga aias. Korraga nägin kuuri ees teiste pakkude seas piilumas aiapäkapikku. Vaatasin teda tükk aega ja isegi silitasin natuke. Ta oli nii ilus!

Te vist kõik teate juba minu suhet aiapäkapikkudega? Need kirjuks värvitud keraamilised päkapikud on natuke hirmsad. Aga see päkapikk oli teistsugune. Eakas, aga samas hästi säilinud, aja poolt siledaks lihvitud ja halliks kulutatud. Sellise näoga nagu juurdleks ta mingi ääretult olulise probleemi kallal.

"Kas tahad seda endale?" küsis toreda tüdruku sama tore vanaema otsekui muuseas. Et kas ma tahan! Või veel! Ülejäänud päeva ei saanud ma midagi sinna parata, et mu täiskasvanu sammudesse iga natukese aja tagant väike keksimine sisse tahtis hiilida ja tegemistesse "tammdidamm" sisse pugeda.  Mul on oma aiapäkapikk! Muinasjutuaed täieneb :)

Üle-eelmisel suvel käisin Virumaal oma lapsepõlverannas ja vedisin sealt ühe raske vettinud noti kaasa. Peaaegu oleks mind selle notiga koos randa maha jäetud aga kuidagi sain ikka lapsevankri kõrvale ka oma saagi mahutada. Notis oli peidus tuhkur, kuidas ma sain ta siis maha jätta.

Inimjõul valminud puuskulptuurid meeldivad mulle ka aga looduse loomingu vastu ikka ei saa.

Kõrvalhoone ja teeraja vaheline kitsas ala käis mulle juba pikka aega närvidele. Seal on nii kuiv ja pime, et muru ka ei kasva, mõni üksik vereurmarohu põõsas ainult. Ühel õhtul võtsin lihtsalt labida ja kaevasin selle kitsa servajupikese üles. Alguses oli plaan kuuriseinale midagi ronima panna. Kahjuks on aga tingimused väga kehvad, eelkõige just kuivuse pärast. Varjuala aias on ju tore aga kui seal isegi vihmase ilmaga muld kuivab, siis pole just palju taimi, kes hakkama saaks. Lõpuks otsustasin ikkagi hostade kasuks, paar sõnajalga saavad ka proovida, kuidas meeldib. Hiljem saab see jupike endale korralikuma serva ja läheb seejärel katte alla  - ongi mure murtud. Ja aiapäkapikul ka koht olemas.

Hetki püüdmas

Kavatsused on ju parimad aga tundub, et läheb nii nagu alati - juulikuus lihtsalt ei jõua postitada. Juulis on vaja vahelduseks ringi sõita ja teiste aedu vaadata, käia kohvikus ja loomaaias ja loetud suvised nädalavahetused pilgeni põnevaid hetki täis planeerida. Küll pimedal ja külmal sügisel jõuab kodus toimetada.

Käimisi ja tegemisi on olnud palju. Kuna me Hiiumaa kohvikute päevale sel aastal ei jõua siis käisime hoopis Märjamaa kodukohvikuid külastamas. Jäime väga rahule, päev oli ilus ja lastel lõbus

Lisaks Eve aiale ja sealkandi aianditele, vaatasime pealinnas üle ka käimata paigad Vabaõhumuuseumist - Setu talu ja Vanausuliste maja. Ja küll oli neil seal muuseumis alles palju käpalisi:

Sulu külapäeval käisid Kaisa ja Linda lasteetendust vaatamas. Etendus oli lihtne aga mõnusalt lapselik ja kaasahaarav, nii et isegi pisike rahmeldis Kaisa vaatas kuni lõpuni pingsalt lavale. Pärast võtsime osa küla rongkäigust - no on alles nimetus, Linda ei saanud kuni päris lõpuni aru, et kuhu siis see lubatud rong jäi! Kõik seletused ajasid asja ainult segasemaks.

Täna käisime Avatud talude päeval. Kuna pereisa pidi kindlal kellaajal tööülesandeid täitma, siis kauget retke me endale lubada ei saanud. Aga lähedalgi oli vaadata palju. Külastasime Tammejuure Mahetalu, kus sai peretütre juhendamisel tutvuda talu tegemistega, külastada kanepipõldu, piiluda kiviveskit ja vastvalminud külalistemaja.

Külastasime ka Kirimäe ürdiaeda. Olen varem ühel laadal selle talu tubli ja sõbralikku perenaist kohanud ja teda juba siis miljoni küsimusega pommitanud. Ürdi- ja maitsetaimed ja nende kasvatamine on ju põnevad!

Maitsesin läikivat peiulille ja jõudsin veendumusele, et seda taime lihtsalt tuleb järgmisel aastal külvata. Oma üllatuseks sain teada, et ka ahtalehist peiulille võib vabalt tee sisse panna kuigi läikivale peiulillele omast aniisimaitset tal pole.

Aeg kadus kui linnutiivul, jõudsime rääkida nii erinevatest taimedest, mesilastest, toortoitumisest, lavendlisuhkru valmistamisest, ürtide korjamisest ja paljuski muust.

Oma küsimuste vahele kuulsin korraga koledat kisa ja mu süda aimas halba. Nojah muidugi - loomulikult olidki need Kaisa ja Linda, kellel isaga kiikumisest juba ammu villand saanud! Jätsin oma ülejäänud küsimused järgmiseks korraks ja asusime jälle teele.

Päeva lõpetasime hoopis Teeristi Villa kohvikus. Nad ise tutvustavad ennast kui maailma serval asuvat kohvikut ja eks ta nii ongi. Noarootsi poolsaarele just juhuslikult ei satu, isegi siis kui Läänemaal elad. Aga kohviku külastamine oli heaks meeldetuletuseks, et eelarvamustel ei tohiks lasta võimust võtta.

Kui kohale jõudsime, oli maailmatu uhke villa ümbrus tühi, mis tühi. Esimesel pilgul ei saanud arugi, kas kohvik üldse lahti on. Ei tea, mis huvitaval hetkel me sinna sattusime sest meie äramineku ajaks oli igatahes parkla autosid täis.

Päevapakkumiste tahvlil oli kirjas seljanka, pasta bolognese ja vürtsikad kanatiivad. Ei midagi mujetavaldavat ühesõnaga. Jürgen tellis koogi ja kohvi. Kuna mul oli kõht selleks ajaks juba päris tühi, siis võtsin seljanka, et seda Lindaga jagada.

Jõudsin paar esimest ampsu suure näljaga ära süüa kui korraga jõudis mõttetegevus maitsemeeltele järele. Oot-oot, mida ma just praegu sõin?

Tavapärase ülevürtsitatud viinerisupi asemel oli selles toidus pehmeid ja puhtaid maitseid ja tomatit, väga palju head tomatit.  Igal juhul läks minu seljankat maitsnud Jürgen varsti endale ka suppi küsima. Ja ka Kaisa sai oma osa, mul ei tuleks tavaliselt pähegi talle seljankat pakkuda.

Aga magustoiduks söödud rabarberi-maasika krõbedik jäätisega ületas seljankat omakorda peajagu. Nii et ei maksa teha rutakaid järeldusi esimeste muljete põhjal. Minu maitstud roogade põhjal on Teeristi Villa kohviku toidul rohkem iseloomu kui mõnel eesti parimate söögikohtade hulka kuuluval udupeenel restoranil, kus me käinud oleme. Kas ma juba mainisin, et suur taldrikutäis head suppi maksis kolm eurot? Ja ilus ja lastesõbralik on seal ka!

Saigi vist vahepealsed toimetamised ette loetud. Nii see juuli lendab!

Ühel vabal hetkel võtsin ette grillikoja ümbruse rohimise. Nägin `Rhapsody in Blue` õielehel kiikuvat hiiglaslikku ritsikat.
Vaatasin teda pahaselt.
Ritsikas vaatas vastu.
" Katsu sa mul...!" ütlesin talle ähvardavalt, juhuks kui ta mu kurjast pilgust aru ei saanud.
Ritsikas vaatas veel natuke ja hüppas siis minema. Vaikselt. Seekord.

Aga täna oli esimene päev kui ma kuulsin kuidas teeäärses rohus suve minema siristatakse.

Juuli algus aiapiltides

Vaatasin huvi pärast eelmiste aastate juulipostitusi ja tundub iga-aastane traditsioon olevat, et juulikuus jõuab aednik arvuti taha haruharva. Tagajärjeks on mulje, et juulikuus justkui aias midagi põnevat ei toimukski. Katsun sel aastal vähemalt mõned pildid üles panna.

Hellelt saadud laiuv peekerlill laiutab tõesti aga seda heas mõttes. Armas tegelane.

Ja samalt lahkelt andjalt pärit tähtputke seemik näitas ka esimest korda õit.

Seemikutest rääkides... jätsin eelmisel aastal rohides prooviks ühe lupiini seemiku peenrasse. Sel aastal näitas ta õit ka, sügav fuksiaroosa värv. Sel aastal rohisin kohe heaga lupiinipojad kompostihunniku asemel potti.

Ma pidevalt unustan selle järgmisel pildil oleva valge tegelase nime ära.  Leviku poolest umbrohi aga mulle ta meeldib, lasen teda paaris kohas omasoodu toimetada. Aidake hajameelset, panen nime juurde.

See kukehari tuli posti teel tellides vale nime all, kas keegi oskaks määramisel aidata?

Pontose linnupiim. Ornithogalum ponticum  `Sochi`

Kuigi aed on suviselt õiterohke jäävad mõned okkalised ikkagi kirju-mirju keskel silma. Mägimänd `Misty`  Ja minu suur lemmik  Pfitzeri kadakas `Goldkissen` (Juniperus x media `Goldkissen`) on kaunis igal aastaajal Pisimutukaid ka  - Lutikas ja rabarber. Kuigi käiakse ja torisetakse, et kisselli jaoks on sel aastal rabarberit nii vähe on mul hea meel, et kogemata kombel keset püsikupeenart sattunud rabarberi õitsema lasin. Vaata et kõige uhkem tegelane olgu siis õisikute või seemnete poolest. Ja lõppu kohustuslikud pildid juulikuust aias. Igas juulis ei saa ma muidu kui pean pildistama oma suurt lemmikut vahukooretupsuliste õitega täidisõielist angerpisti (Filipendula vulgaris `Multiplex`) ... ja juulikuist natüürmorti aia ääres Väljas sajab...

Sibulad ja siilid

Mul oleks hädasti vaja mägisibulapeenart. Praegu on sibulatele mõni üksik koht, ülejääke on topitud kivide vahele ja pragudesse. Aga peagi hakkab neil seal kitsas. Hetkel pole mul aga lõplikku ideed kuhu ja millisel kujul seda rajada. Nii et on nagu on. Eks sügise poole vaatab.

Sõpradega tuli jutuks, et milline aed, kellelegi meeldib - kas õiterohke ja lopsakas, tüünelt roheline või kribuderohke ja kivine. Minu suurim soov oleks, et mu aed oleks roosiline ja maasikavahune aga seda ainult pealiskaudsel vaatamisel. Kui lähemalt uurida, siis tahaks ma igasse prakku kedagi vaevumärgatavat piiluma ja kivide vahele palju põnevaid taimekribalaid, kes mõtted kaugetele paikadele ja mägistele matkadele viiks. Et okaspuud pakuks rohelust, roosid õieilu ja romantilist üldilmet ning kribalad avastamisrõõmu ja salapära.

Rosa `Ritausma`

Mägisibulad sobivad minu aeda hästi sest nad on vägagi salapärased tegelased. Ühel aastaajal on nad ühte värvi, järgmisel aga hoopis teist. Põnevust ja avastamisrõõmu kui palju.

Mägisibul, mille ostsin kunagi `Rotsteinsiese` nime all (mingit infot sellenimelise sibuliku kohta pole hiljem õnnestunud leida) maikuus ja juuli algul:

Eelmisel aastal Kallimast tellitud imepisikesed mägisibulapojad on kenasti kosunud, mõnel pojadki kaenlas.

Sempervivum `Rosty`

Sempervivum `Kiara`

Sempervivum `Happy`

Osadele vanadele sortidele peaks aga juba kusagilt ruumi juurde leidma või siis sõpradele jagama. Pildil on väga mõnus suurekasvuline mägisibul, mille ma kunagi Ellamaa aianduspäevadelt ostsin ja nime üles kirjutamata unustasin.

Sempervivum `Hallamari`

Sempervivum calcareum

Mägisibulad on niivõrd toredad, et kui neile aias enam kohta pole, siis tuleb see koht kasvõi ajutisena teha. 

Aiapäkapikke ma ei salli aga siilid ja sibulad peaksid ju omavahel kenasti klappima! Väike väänik anna asu...

Kaisa tähtis päev

Ja ongi aasta möödas sellest palavast laulupeopäevast kui pisike Kaisa suure rutuga meie perre tuli.

Aastane Kaisa on tubli ja toimekas laps. Paar päeva enne sünnipäeva on esimene iseseisev sammgi juba tehtud, kaugel siis see aeg enam kui koos õega aias ringi lipata saab.

Väikese Kaisa sünnipäevapidu oli väga uhke - kõik tänu ristiema Jonnele, kes haldjast ristiemale kohaselt võlukepi viibutusega meie grillimajakese külluslikult kaunistatud ballisaaliks ja peolaua uhkeks banketiks muutis. Oi, millised värvid ja lõhnad ja maitsed! Panen meelega hunniku toidupilte, et näidata, millist aega ja vaeva ristitütre sünnipäevapeo õnnestumise puhul nähti.

Ka väike Kaisa sai esimest korda elus torti maitsta. Tegelikult tegid ema ja ristiema Kaisale lausa oma isikliku tordi, mis koosnes arbuusist, maasikatest ja vahukoorest. Maitses hästi. Isegi seda ei olnud mahti oodata kuni lusikas pihku pistetakse.

Palju õnne väike Kaisa!  Küll on ikka tore, et Sa just meid oma vanemateks valisid!

Puhkus!

Üks suur miinus paljude plusside hulgas kui kasvatad kodus pisikesi lapsi (ma keeldun kasutamist eksitavat terminit emapuhkus!) on see, et puhkust pole. Vähemalt mitte sellist ametlikku ja pidulikku ja kauaoodatut, mis kindlal kuupäeval algaks.

Ja võibolla on ehteestlaslik, et kui keegi Sulle tärminit ette ei anna, et vaat nüüd puhkad, siis nagu ei oskagi hästi. Mäletan kuidas ühel ilusal juunikuu päeval kord Lindaga õue astusin, Kaisa oli juba lõunaunne suikunud ja korra käis patune mõte peast läbi, et "Aga võtaks ühe ajakirja sellest lugemata hunnikust, mis Eiffeli tornina köögikapil aina ähvardavamaks ja ähvardavamaks muutub ja lihtsalt loeks õues päikese käes!" Siis aga sai uusläänlane minus sellest õudsest laisklemissoovist jagu - läksin tagasi esikusse, tõmbasin tunked selga ja suundusin juurviljamaale.

Ja nii on. Üks tubli eesti naine leiab ikka, mis toas-aias toimetamist ja tõstmist ja kastmist ja küürimist vajaks. Ja midagi jääb ikka tegemata. Alati! 

Lugesin hiljuti Justin Petrone raamatut "Minu Eesti 3" ja tundsin suurt äratundmisrõõmu. Ka meie keldrist ei tule kellelgi talvel pähegi kõige ilusamaid õunu lauale valida - ikka  puhastatakse suure vaevaga juba mädanema läinud õuntelt vähegi kõlbulikud kohad. Järgmiseks korraks on enne ilusad õunad ka juba plekilised ja siis jälle puhastatakse neid vaevaga. Aga nii ju jätkub kauemaks! Ja kui eestlane endale maale suvila ostab siis jumal hoidku, mille selle jaoks, et seal puhata vaid, et oleks koht kus ka suvel tööd teha, teist aiamaad ja aeda ja majapidamist ülimas korras hoida!

Aga kõike seda eelnevat ei mõtle ma üldse pahasti - mind see ei häiri. Sellised me juba kord oleme, oma heade ja halvemate külgedega - oluline on säilitada oskus rahvuslikke eripärasid endale teadvustada, aeg-ajalt maha istuda ja enda üle muiata. Et siis jälle edasi rassida.

Aga puhkusest ikka ka. Puhkus saabus siis meile lõpuks eile koos suvesooja ja ülitoredate külalistega. Külalistega, kes ei kippunudki meie aiast kuhugi kaugemale. Ja nii me siis istusime ja mängisime ja jutustasime päikese käes, et aeg-ajalt teha väike jalutuskäik peenra äärde uue maasikapeotäie järele, lükata vaibuva hooga kiigel kannatlikult ootavale lapsele uus hoog õunapuu ladvani ja siis rahulikult edasi õhtusse kulgeda. Palavast päikesest sai õhtuhämarus, piiritajate kriisetest öösorri kõrvulukustav jorin, palav päike asendus suure ja kollase täiskuuga aga puhkus kestis. Küll oli mõnus!