Esmaspäev, 6. aprill 2020

Tiu-tiu! Ja teisiti

Ja ongi lumekupuaeg läbi, lumikellukeseaeg ja krookuseaeg samuti. Algamas on sinililleaeg ja peagi ka karukellaaeg. Kevad mürises sel aastal suure hooga kohale, et siis otsekui oma esialgset kiirustamist häbenedes aialävele kõõluma jääda. Järgmiseks paariks päevaks lubab küll kümmet plusskraadi aga edasi näitab norrakate ilmateade taas nullilähedast vindumist.

Talvine lumekupp `Flore Pleno`

Koolielu on pausi peal, nii minul endal kui lastel. Minu koolis peaks tsükliõppe nädal olema just praegu ja esimesed kaugõppeülesanded on juba e-keskkondadesse üles laetud aga ausalt öeldes pole mingit tahtmist neid lahendama kiirustada. Motivatsiooni ei ole - valisin selle kooli just praktilise õppe tõttu ja nüüd peaksin arvuti ees ja iseseisvalt haleda aseainega leppima? Keegi pole süüdi aga olukord on lihtsalt nõme!

slaavi karukella alamliik

Tööelus ei tohiks otseselt ju minu jaoks midagi muutunud olla. Töötasin ju niigi peamiselt kodukontoris. Töötasin seetõttu, et kui teen parasjagu kirja- või mõttetööd on mul keskendumiseks vaja vaikust ja rahu. Nüüd töötan samuti kodukontoris aga sellestsamast vaikusest ja rahust võib vaid und näha. On ju distantsõpe. Mis esimese klassi õpilase puhul tähendab, et õpetajatööd teen mina.

Õpetajatööst olen näoraamatus juba piisavalt kirjutanud ja sellel pikemalt ei peatu. On omad head ja omad vead. Keegi ei tea kaua see olukord kestab ja kuidas täpselt kulgeb aga kui järele mõelda on mitme asja eest põhjust olla tänulik - tänulik kasvõi selle eest, et meil on aed. Koht kus lastel vaba voli ringi joosta ja endal kevade ilu toel akusid laadida.

transilvaania sinilill `Lilacina`

Päevad ei ole vennad, mõni päev on hea ja ilus, teine jälle raskem. Ühel päeval kui mul tõsiselt juhe koos oli ja kindel soov kasvõi mõneks hetkeks oma mõtetega üksi olla, läksin aeda tööle. Lapsed muidugi kõpsti sabas. "Emme! Ma tegin sulle liivakastis kooki, tule maitsma!", "Emme tead, täna hommikul seal multikas hiir ütles....!", "Emme, miks sa midagi ei räägi, tule siia!"  Läksin laste juurde ja pidasin pika kõne sellest kuidas emmed peavad ka vahel saama natuke omaette olla. Et palun teeme nii, et te teesklete pool tundi, et emme on nähtamatu ja teda polegi aias. Ja siis ma pärast tulen ja maitsen teie kooki ka.

Õnnis vaikus kaks minutit....

"Kaisa! Vaata, kas sina ka näed, et reha liigub ise? Emmet pole, mitte kedagi pole aga reha riisub! See on küll võlutrikk!"

"Jah, Linda! Ja vaata nüüd käru sõidab ise! Ja vaata umbrohi hüppas ise ämbrisse!"

Homeeriline naer liivakasti poolt...

Ohkan, hakkan lõpuks ka ise itsitama ja lähen kooki sööma...