Esmaspäev, 30. mai 2011

Hüvasti Uus-Meremaa või ehk hoopis... jällenägemiseni!

Ongi aeg see Uus-Meremaa teema siin blogis koomale tõmmata, soe suvi ja uued avastused ootavad ees. Viimasesse postitusse jätsin mõned pildid tõelistest hiiglastest - Uus-Meremaa kauripuudest.


Kauri (Agathis australis) võib kasvada 50 meetri pikkuseks ning elada üle 2000 aasta vanaks. Esimesel pildil ongi Uus-Meremaa suurim kauripuu Tane Mahuta ehk maoori keelest tõlgituna Metsa Isand. Tema kõrguseks on 51 ning ümbermõõduks 13,7 meetrit. Arvatakse, et Tane Mahuta nimeline kauri on ligi 1300 aastat vana.

Kõige vanema praegu Uus-Meremaal kasvava kauripuu Te Matua Ngahere vanuseks loetakse 2000 aastat. Vanemate kauripuude võra vaadates võib tekkida tunne, et keegi on hiigelpuu tagurpidi maasse torganud:

Kui eurooplased Uus-Meremaale saabusid oli Põhjasaare põhjaosa üleni kaetud kaurimetsadega. Kuna kauripuu puit on tugev ning vastupidav hakati 1830. aastatel metsi üles töötama nii kohaliku turu kui ekspordi jaoks ning tänapäeval on kunagistest kaurimetsadest järel 4000 ha ehk 0,3 %.

Kauripuu raiumine ei olnud ilmselgelt igaühe jaoks, vaid vajas oskusi ning osavust. Vanadel piltidel võib näha, et selleks kasutati kolme meetri pikkust kahemehesaagi ning metallist kiile

Lisaks puidule kasutati ka kauripuu vaiku. Vigastatud kohalt välja immitsenud ning maha kukkunud vaik jäi aegamööda metsakõdu ning mulla kihtide alla. Puult värskelt korjatud vaik oli alles pehme ja seetõttu kauplemisel väikese väärtusega. Suurem osa kauripuu vaiku, mida koguti, pärines soodest, kus see oli maapõues veetnud tuhandeid aastaid.

Puhastatuna meenutab kauripuu vaik välimuselt merevaiku, kuid on merevaigust pehmem ning muidugi tunduvalt noorem.

  
Kauripuu ja tema kasutamise kohta saab kõike teada Kauri muuseumist, mis asub toreda nimega linnakeses Matakohe. Sellest muuseumist saab tõesti rääkida ainult ülivõrretes. Kõik oli nii huvitav, et veetsime selles muuseumis lõppkokkuvõttes üle nelja tunni kauripuu ajalugu ning saeveskeid uurides, vanu fotosid ja kauripuu vaigust nikerdatud kauneid ehteid ning skulptuure imetledes.

Kui meie metsanduslikel väljapanekutel võib vahel kohata puu aastaringide sidumist ajaloosündmustega, saab seda kõige rohkem teha 200-300 aastase puu näitel. Matakohe Kauri muuseumis võis aga näha sellist eksponaati:

Muide, terve reisi ajal sai naerdud toredaid maoorikeelseid kohanimesid nagu näiteks: Omakere, Marumaru ning Kohekohe. Juba reisi alguses mõtlesin et kohtades nimega Kaka Point ning Matakana teen kindlasti asula sildi juures pilti. Lõpuks selgus loomulikult, et tänu reisi käigus korrigeeritud marsruudile jääb Kaka Point meie teelt kõrvale ning, et Matakana linnas polegi asula silti.

Aga ehk järgmine kord. Sest juba praegu kuulen ma nii mõnelgi õhtul kodus kaasa käest sügavat ohet: "Ah, tahaks jälle Uus-Meremaale...."

Laupäev, 21. mai 2011

Vahelduseks eestimaist ilu

Ei suuda jagamata jätta.

Igasuguste hollandi iluduste kõrval meeldivad mulle aga samapalju ka tavalised talutulbid, mis tulid koos maja ja maaga. Aastate jooksul kui aeda keegi ei hooldanud pugesid nad sügavale maapõue ja nüüd on teada, et kui aias midagi kaevata ja mulda liigutada, pistavad samast kohast järgmisel aastal nina välja vanad tulbisordid.

Aga üldiselt on teada, et nii kui maa hakkab kevadel sulama, võtavad minus ülekaalukalt võimust aednikust vaarisalt naisliini pidi edasi pärandunud rohenäpu-geenid ja enne kui suudan ennast tagasi hoida, näebki veranda juba välja selline:

Reede, 20. mai 2011

Te Rotorua-nui-a-Kahumatamomoe

Selle postituse pealkirja abil võib igaüks ise proovida maoorikeelse teksti lugemist.



 Meie katsetasime seda Rotorua külje all väikeses külakeses, mida maoorid kutsuvad: Te Whakarewarewatangaoteopetauaawahiao, ehk lühendatult Whakarewarewa. Giidi juhendamisel hääldasime koos grupi inglise pensionäride ja ühe india perega püüdlikult küla täielikku nime.

Kenasti õpetati, et täht "a" ei hääldata mitte [ ei ] vaid [ a ] ja täht "h" öeldakse mitte [ eɪtʃ ], vaid hoopis [ ha ]. Kas tuleb tuttav ette? Meil oli igal juhul väga lõbus maoori külas ja maoori sõnade peal eesti keele hääldust õppida.

Maoorid on Uus-Meremaa ehk Aotearoa (Suure pilve maa) põlisrahvas. Nende esivanemad olid polüneeslased, kes saabusid Uus-Meremaale 1300. aasta paiku.


Tundub, et neil on läinud õnnelikumalt kui nii mõnelgi teisel põlisrahval. Austraalia aborigeenidega igal juhul maoorisid ja nende seisundit ühiskonnas võrrelda ei saa. 2001. aastal moodustasid maoorid  Uus-Meremaa rahvastikust 15 % ja eeldatakse, et see number kasvab veelgi. Maoori keel on riigikeele staatuses. Oma reisil panime põliselanikke tähele pea igal elualal ja ei saa öelda, et nad sisserännanud eurooplastest kuidagi kehvemal järjel oleksid.

Samuti oli pea igas linnakeses lisaks euroopalikule kirikule näha ka maoori pühakoda ja külakeskust maraed.

Tänase postituse pealkiri tähistabki tegelikult maoori keeles Rotorua linna täisnime. Rotorua on üks kena termaalalal asuv linnake Uus-Meremaa põhjasaarel, kus turistil on soojades basseinides lõõgastumise vahepeal võimalus ennast maoori kultuuriga kurssi viia. Selleks on linnakeses nii maoori kultuuri instituut Te Puia kui ka juba eelpoolmainitud külake. Meie eelistasime igasugustele instituutidele ringi vaatamist Whakarewarewa külas ja oma otsust meil kahetseda ei tulnud.

Elu külas oli väga toredasti paika seatud. Hommikul kui inimesed tööle ära on läinud, avatakse küla turistidele. Igal täistunnil toimuvad giidiga ringkäigud, võimalus on osta suveniire, kuulata maoori laule ja vaadata tantse ning maitsta termaalsoojuse abil valmistatud roogasid. Kella viiest suletakse küla turistidele ja sel ajal hakkavad ka töölt koju saabuma need külaelanikud, kes mujal töötavad. Nii et küla töötab ööpäev läbi nii turisimiatraktsiooni kui elupaigana.

Pildil on maaori ahi. Selliseid termaalenergial töötavaid ahje oli külas 20 pere peale 6. Ja väidetavalt on siiani kenasti hakkama saadud ilma, et keegi kogemata vale poti ahjust kaasa oleks kahmanud.

Eriti vahva oli aga maoori kultuuriprogramm, kus etendati nii sõbralikke tantse, külaliste vastuvõtu tseremooniat aga ka sõjatantsu hakat. Haka eesmärgiks on enne sõjakäiku ennast üles kütta ning vastaseid hirmutada. Ilmselt täidab tants oma eesmärgi sest eesti turistil hakkas esimeses reas  istudes küll päris õudne.

Aga loomulikult käisime Rotorua ümbruses ka termaalaladega tutvumas. Kuna osad kohad kippusid eelnevalt Internetist vaadates ehk liigselt Islandit meenutama, valisime oma retkeks Waimangu vulkaanilise oru. Metsane termaalorg nüüd küll kuidagi Islandil nähtuga ei sarnanenud, pakkudes lisaks tuttavale mädamunahaisule ka imelisi vaateid.

Aastatel 1900-1904 purskas siin maailma kõrgeim Waimangu geiser, mis võis tulikuuma veejoa pursata kuni 460 meetri kõrguseni. Waimangu purse meenutab piltidel pigem plahvatust kui geysrit.

Tänapäeval Waimangu geisrit enam ei näe, küll aga hulgaliselt kaunist loodust ja erinevalt põhjamaistest termaalaladest näiteks kuumaveeallika kõrval kasvavaid sõnajalgu.

Esmaspäev, 16. mai 2011

Abel Tasman ehk rannapuhkus Uus-Meremaal

Lisan mõned pildid ka paljukiidetud Abel Tasmani Rahvuspargist. Veetsime seal enne Lõunasaarelt ärasõitu poolteist päeva puhates, ringi jalutades ning kauneid rannakarpe korjates.

1942. aastal asutatud Uus-Meremaa kõige väiksem rahvuspark, Abel Tasman, ongi eelkõige tuntud oma kaunite randade poolest. Meie peatusime tillukeses Marahau nimelises linnakeses.

Saabusime Marahausse just õhtuse mõõna tipphetkeks ning loomulikult tahtsime kohe esimese asjana oma varbad Cooki väina soolasesse vette pista. Parkisime auto ja hakkasime veepiirini jalutama. Jalutasime ja jalutasime ja jalutasime kuni lõpuks peale kilomeetrist rännakut veepiirile jõudsime.

Abel Tasmani rahvuspargi rannik on Uus-Meremaal üks suurima tõusu ja mõõnaga piirkondi. Nii tõus kui mõõn toimub kaks korda ööpäevas ning tõusu kõrgpunkti ja mõõna kõige madalama seisu vaheks võib olla 4-5 meetrit.

Liivarannale oli vesi taandudes jätnud madalaid lompe, mille ümber suured linnuparved karpe otsisid. Linnuvaatlejatele sobib see rahvuspark ilmselt ülihästi.

Meie jaoks oli Abel Tasman aga hea koht väikeseks vahepeatuseks ning lebotamiseks enne uutele avastusretkedele suundumist. Jalutasime küll veidi ka Abel Tasmani ranniku matkarajal, mis on üks "Great Walk"-ide süsteemist, kuid ausalt öeldes oli meie läbitud lõiguke veidi igavavõitu. Pigem jalutuskäik pargiteel kui matkarada. Mööda rannikut liiguti põhiliselt veetaksodega, mis mõõna ajal linnast traktori sabas kenasti ookeanini viidi.

Ühe väikese rannapuhkuse õhtu tegime hiljem ka Põhjasaarel väikeses Piha nimelises linnakeses, umbes 50 kilomeetri kaugusel Aucklandist.


Piha külastamise peamiseks põhjuseks oli lihtlabaselt see, et soovisime vältida ööd Aucklandis, eelistades sellele vaikset ookeanimühinat Piha kämpingus. Ning rannapuhkuse ja ookeanielamuse sai sealt sama toreda kui Abel Tasmani rahvupargist, erinevuseks see, et kui Marahau rannas jalutasid ringi meiesugused turistid siis Piha rannas lustisid eelkõige kohalikud.

Esmaspäev, 9. mai 2011

Kena päikseline päev Mordoris

Vaatasin, et pole tükk aega enam midagi siia kirjutanud. Katsuksin siis selle Uus-Meremaa jutuga ikka enne järgmisi reise ühele poole saada. Ega see kerge ei ole - muljeid ja toredaid paiku on ju nii palju. Seekord mõned pildid sellest, kuidas me Mordoris ehk päriselus Tongariro rahvuspargis matkamas käisime.

Planeerisime Tongariros veeta ühe toreda päeva ning valisime sealsete matkaradade hulgast välja 19 km pikkuse marsruudi nimega Tongariro Alpine Crossing. Seda rada kiidetakse kui üht parimat Uus-Meremaa ühe päevaga läbitavat matkarada ja eks ta seda vist oli ka.

Nagu enamus Uus-Meremaa mägiradasid oli ka Tongariro Crossing ühesuunaline rada kuid rahvuspargis leidus küllaga bussifirmasid, kes olidki spetsialiseerunud matkajate rajale viimisele ja õhtul kokku korjamisele. Kuna raja algusesse sõitsime oma rendiautoga, tuli meil vaid bussifirmasse helistada, teatada oma nimi ja kellaaeg, millal oleme teise raja otsa jõudnud. Igaks juhuks teatasime muidugi kõige hilisema aja - ikkagi jalutuskäik Mordoris! Kuid kui selgus, et jõudsime lõpp-punkti varem, piisas vaid ühest telefonikõnest, et ennast varasemale bussile ümber registreerida.

Ja alustasimegi matka. Kokkulepe Ilmataadiga toimis meil terve reisi aja, ja nii ka sel korral. Päev oli imeilus, päike säras taevas ja Mordor pakkus meile imelisi vulkaanilisi vaateid. Viimati purskas Mt Ngauruhoe ehk Sõrmuste Isanda filmist tuntud Mt. Doom siin 1975. aastal ning põnevam osa matkarajast kulgeski erineva vanusega laavavooludel ja vulkaanilistel maastikel.

Kummaline lugu selle Ngauruhoe vulkaaniga - ükskõik millises matka punktis ja kuskohas, ikka tundsid kogu aeg nagu mingisugust tõmmet selle mäe poole. Pilk kiskus kogu aeg jälle tema ilusat kolmnurkset siluetti imetlema, nagu magnetiga.

Ehk sellepärast, et Ngauruhoe on maooridele oluline püha mägi. Muide, maooride sõnaõigust Uus-Meremaa ühiskonnas näitab kasvõi see, et nad keelasid Sõrmuste Isanda filmitegijatel filmida oma püha mäe Ngauruhoe tippu. Nii tuligi filmis nähtud Mt. Doom tegelikkuses kokku filmida kahest vulkaanist - Ngauruhoest ning Ruapehust.

Mu matkakaaslase nõidus Ngauruhoe igal juhul täielikult ära, tema tahtis kohe mööda mäenõlva üles tormata, et Turmamäe sisemusse näha. Ei saa eitada, et see soov ka mind meelitas, mõistuse hääl ja mälestus Roberts Pointi nimelisest rajakesest aga keelitasid järele mõtlema. Uurisin siis läbi teleobjektiivi mäe järsul rusunõlval ukerdajaid, kes ikka üks samm edasi ülespoole ja siis pool sammu rusunõlval tagasi allapoole libisedes, vaevaliselt edasi kulgesid. Ei, see pole ühe Eesti kääbiku jaoks õige koht, otsustasin seejärel ning uurisin rajakaarti ning ümbrust mõne sõbralikuma tipu lootuses. Pealegi on Ngauruhoele ronimisel kõige suuremaks puuduseks see, et selle mäe tipus olles puudub vaatest üks teatud kaunis kolmnurkne vulkaan ise.

  Sõbralikumaks tipuks osutus rahvuspargile nime andnud 1967 meetri kõrgune Tongariro. Tongariro vulkaan koosneb tegelikult 12 tipust ning tehniliselt võttes on ka Ngauruhoe vulkaan üks Tongariro lõõridest. Meie ronitud tipu juurde oli kaardil märgitud Mt Tongariro No 2 ja kõrguseks 1961 meetrit.

Tongariro tipust pealpool pilvi avanevad vaated olid loomulikult imekaunid ning kauguses paistis isegi paarisaja kilomeetri kaugusel asuv Mt. Egmont. Nautisime tippu ja imetlesime vaateid päris pikalt.

Ja algaski laskumine. Igal juhul peab kiitma Tongariro Crossingu rajameistreid, välja olid valitud kõige kaunimad vaated ning rada oli planeeritud ideaalselt, suurema osa rajast moodustas imekombel laskumine, raskemat tõusu oli vaid raja esimesed 5 km. Peale Tongarirole ronimist läks tee aga juba suurelt jaolt allamäge.

Hämmastaval kombel olid minu jaoks kõige raskemad hoopis raja lõpuosa seitse viimast kilomeetrit meeldivat langust. Ja seda mitte raja vaid pähe lõõskava päikese tõttu. Kuigi olime ennast hommikul hoolega sisse kreemitanud, sain Mordoris päris korralikku päikesepõletuse.

Allpool oleval pildil on hästi näha, kuidas matkarada mööda mäenõlva lookles, varju polnud siin küll kusagilt leida. Mäenõlval aurasid ka mõned kuumaveeallikad, kuid eraomanik, kelle maal allikad asusid, ei soovinud matkajaid ilmselgelt oma territooriumil näha, juurdeminekut keelavad sildid olid nii voldikutes kui raja ääres.


Rada läbitud, istusime bussi ja sõitsime tagasi raja algusesse Mangatepoposse, kus meie rendiauto truult ootas. Õhtu veetsime väga meeldivas kämpingus, kust voolas läbi väike sooja veega ojake, mis paaris kohas oli ka väikesteks basseinideks üles paisutatud.

Kui õhtusöök valmis ning toimetused tehtud, leotasime kaelast saadik 39-kraadises vees istudes oma väsinud lihaseid. Kas saab peale matkapäeva veel midagi mõnusamat olla kui otsida sõnajalapuu all termaalbasseinis istudes tähistaevast lõunaristi ning kuulata vee uinutavat sulinat.