kolmapäev, 26. detsember 2012

Esimesed jõulud


Jõulud on tore aeg. Siis minnakse sugulastele külla. Lisaks vanavanematele nägi Linda suurel ringsõidul kõiki oma onusid-tädisid, tädipoegi ja tütart, vanatädi, vanavanaema ja teisi toredaid ja vahvaid tegelasi, kellega mängida, naerda ja kelle huvitavad ninad üle katsuda.  Üheks suureks lemmikuks oli vanaisa Jaak, keda nähes Linda nägu kohe särama lõi. Aga uusi toredaid mängukaaslasi oli palju. Isegi nii palju, et Linda külas magada kohe üldse ei raatsinud. Äkki jääb veel midagi põnevat nägemata!

Jõuluõhtu oli ka vahva sest siis tehti kingitusi. Üle kõige meeldib Lindale nimelt kingitusi lahti pakkida ja paberiga krabistada. Mida krabisevama paberiga kingitus, seda toredam.


Onu Jaani ja tädi Triinu kingitud imeheast ja hiigelsuurest isetehtud kommidega pakist Lindale küll midagi ei antud, kuigi laps oli selleks puhuks püüdlikult juba kaks alumist hammast suhu kasvatanud. Häda nende kadedate vanematega. Aga ka Lindale sobivaid kingitusi oli palju ja toredaid, mänguasjakorv ajab nüüd kodus üle ääre ja rõõmu on palju. Jõuluõhtu auks õppis laps ära plaksutamise peene kunsti.


teisipäev, 18. detsember 2012

Oskab küll, kui tahab!

 Linda on kaval tegelane. Ema avastas paar päeva tagasi, et Linda oskab tegelikult ju roomata küll - selleks peab lihtsalt hea põhjus olema. Muidu Linda roomata ei viitsi, niisamagi lõbus siputada. Aga kui ema voodi kaugema nurgakese peal ajalehte sirvib või huvitavat raamatut lehitseb, siis on Linda mõne hetke pärast justkui imeväel jaol, et aidata lehti keerata.


esmaspäev, 10. detsember 2012

Väike Linda ja Hirmus Ukipuki

Väike Linda kardab koledasti Ukipukit.

        Termin Ukipuki on laenatud Aidi Valliku lasteraamatust "Pintsu ja Tutsiku lood". Nagu raamatutegelane koer Tutsik kardab ka väike Linda Ukipukit.

        Kui kusagil on mõni Ukipuki siis lähevad lapse silmad suureks ja suu ümmarguseks ning kostub mitte tavaline nutt vaid hoopis konkreetne hirmuhüüe. Abiotsivalt vaadatakse emmele otsa ja siis hüütakse jälle hirmu pärast natuke, niikaua kui ema on koleda Ukipuki Linda nägemis- ja kuulmiskaugusest eemaldanud.


       Ah, et mis või kes on see suur ja kole Ukipuki, kes Lindat hirmutab? Ukipukisid on mitut sorti.  Üldiselt on kõik valjusti mürisevad ja undavad asjad Ukipukid. Kõik asjad mis pauku teevad või ootamatult häälitsevad on Ukipukid.

     Kõige esimene ja suurem Ukipuki on köögis kapi peal seisev köögikombain, millega Lindale endale süüa tehakse. Kui ema sellega parasjagu keedetud kartulit, hautatud kõrvitsat või porgandit püreeks teeb, on laps paanika äärel. Kohe näha, et Ukipuki!

    Teine kole Ukipuki on ema föön. Kui peaks juhtuma, et emal õnnestub kiiruga pesus käia ja ta juukseid kuivatama hakkab on Linda tõeliselt hädas. No kindlasti on sellel Ukipukil ema pea juures liikudes mõni eriti kuri plaan!

    Aga Ukipuki võib peituda ka hoopis ootamatus paigas. Veel mõni kuu tagasi tore ja huvitav tundunud pardiraamat on ka järsku muutunud  - Ukipukiks! Laps uurib raamatut ja sellel olevat rohelist nuppu üheaegselt huvi- ja õudusega. Ja kui väikesed sõrmed nupu kogemata kombel alla vajutavad ja pardipere prääksuma pistab siis on kohe kindlasti sellesse raamatusse pugenud kole Ukipuki.

Ja ema võib Linda süles rääkida ja rääkida, et föön, köögikombain ja raamat on tegelikult kasulikud ja toredad asjad, Linda ikka ei usu. Sellised salakavalad need Ukipukid juba on!







teisipäev, 4. detsember 2012

Linda esimene puhkusereis


Nädalavahetusel käis Linda Tallinnas oma elu esimesel puhkusereisil.  Seni kuni ema ja isa kordamööda spa-mõnusid nautisid ja veepargis ujumas käisid proovis Linda elu romantilises sviidis, isegi vahva beebivoodi toodi talle ema-isa voodi kõrvale. Kuna Linda hotelli poolt pakutavast söögist-joogist ega spamõnudest suurt ei hooli, pakutakse talle puhkusereise ja muuseumikülastusi praegu veel tasuta.

Kuigi hotelli beebivoodi oli armas ja mõnus, oli suures voodis siiski toredam mütata ja proovida seintel olevate võimlemisseltsi piltide järgi harjutusi teha. Roomata Linda veel ei oska, küll aga on ta maailma osavaim nihverdaja. Teistmoodi ma seda liikumisviisi nimetada ei oska aga kuidagi pööratakse ennast ühte pidi, siis jälle teistpidi, kergitatakse ühte jalga ja siis ühte kätt ja keeratakse ennast jälle - ja ollaksegi teises voodi otsas.

Ja kuigi Linda külastas õhtul koos ema ja isaga ka omanimelist restorani Linda, polnud tal seal suurt midagi peale ümbruse uudistamise teha. Sest hambaid pole väiksel Lindal ikka veel ühtegi. Vahepeal tegi Linda paar päeva tõsist näljastreiki ja ema mõtles juba, et hambad tulemas... aga ei midagi. No - ju jõuab!

Lõppu üks vaade puhkajatest hotellitoa rõdul, seekord taipasin isegi fotoka kaasa võtta:

 

Järgmisel päeval käisime raekoja platsil kuuske vaatamas ja jõuluturuga tutvumas. Naljakas asi selle jõuluturuga, putkasid oli seal nagu küll aga müüdav kaup oli kõigis täpselt ühesugune - isegi kampsunite mustrid olid igal pool täpselt identsed. Kummaline.

Samal ajal kui mina tutvusin Pika tänava käsitööpoodide kaunite väljapanekute ja ühe Viljandimaa memme toreda vaibanäitusega, jõudis Linda käia Ajaloomuuseumis. Mul on tunne, et see laps jõuab esimese eluaasta jooksul rohkem muuseumites käia kui mõni täiskasvanu terve elu jooksul.
Lisaks jõudsime selle toimeka nädalavahetuse jooksul ennast ka veel kutsumata külalistena ühte sünnipäevalast õnnitlema trügida - loodan, et me teda väga ära ei ehmatanud.



kolmapäev, 14. november 2012

Nosib...

Linda on nagu väike kitseke, nosib kõike, mis kätte saab.


Linda loeb lambaid...


               Enne magamaminekut on ikka hea lambaid lugeda - tuleb parem uni. Lambad ja jänesed on osa Linda sünnipäevakingist, ristiema Krista toodud voodi kohale riputatavast karussellist. Tädi Krista kohe oskab kinkida, ei mingit plastmassi, terve karussell on mõnusast vildist. 

            Ema ja isa said ka Kristalt kingituse sest nemad said ju ka kuuekuuseks (kuna ma pole kunagi varem kellegi ema olnud, siis olen ma nüüd ju kuuekuune lapsevanem). Vanematele kingiti seks puhuks üks imekaunis luuletus, mida ma siia ei kirjuta. Aga kui külla tulete, küsige seda näha - luuletus on väga armas ja südamlik. Mõni kohe oskab...
            
           Kui Linda just parasjagu mõnd mängulooma ei nätsuta, on ta viimase aja lemmiktegevuseks sokkide söömine. Kui vahel pesumasinast mõnd järjekordset paariliseta sokki leides, tekib kahtlus, et masinas elab sokisööja, siis nüüd olen ma sellist tegelast ka ise näinud. Igal võimalusel haarab Linda varvastest ja sikutab hoolega kuni sokk pihku jääb. Seejärel topib ta sokikese võiduka näoga suhu ja lutsutab seda innukalt. Kui sokk käest ära võtta ja Lindale jalga panna, algab kogu mäng uuesti algusest. 


esmaspäev, 5. november 2012

Avastusretked

Väikeste linnade mehed on....

Kui ansambli KOER vastavasisuline laul väikestest asulatest oli pigem negatiivse varjundiga siis minule väikeasula elu meeldib. Mulle meeldib see, et saad naabrit nähes üle aia tere hõigata ja paar lauset ilmast, aiatööst või loodusvaatlustest vahetada. Mulle meeldib, et alati on keegi, kellelt ootamatu pannkoogiisu puhul paar muna laenata või kes pikema reisi puhul Su kasvuhoone ukse hommikuti lahti teeb või toalilled ära kastab. Mulle meeldib, et kohaliku poe müüjad kiidavad, kui suureks Linda on kasvanud ja et ilmselt ei saa ta pubekana mitte kunagi ilma minu teadmata küla peal mingit pahandust korraldada.

Võibolla on asi selles, et olen ise veel väiksemas asulas üles kasvanud. Oma lapsepõlvest tuleb meelde seik, kuidas maakonnalinnast suveks maale tulnud teismeline tädipoeg pahaaimamatult külapoest suitsu ostma läks. Enne veel kui ta tagasi jõudis, oli poemüüja juba jõudnud telefoni teel emale juhtunust teada anda.

Igal juhul on huvitav see, et kuue kuu jooksul Lindat mööda alevit ringi kärutades, olen oma praeguse kodukoha ja selle elanike kohta rohkem teada saanud kui eelneva kolme aasta jooksul kokku.

Ma tean nüüd, et väikese pruuni-valge lapilise koeraga jalutavad kordamööda vanem mees ja naine;

 - et tehase valvuritädi harjutab vabadel hetkedel suure kortermaja kõrval platsil veteranide võistlusteks kettaheidet;

- et kooliõpetaja Anne hobiks on kohalikus käsitöömajas kaltsuvaipade kudumine;

- et väikesele Mortenile meeldib suvel õues täispuhutavas basseinis kõva ja ilusa häälega laulda;

- et rekkajuht Lembitu ja tema naine, kelle nime ma veel ei tea, on väga sõbralikud inimesed;

- et ameerikamaa filmides nähtud muusikat mängiva ja kella helistava jäätiseauto asemel liigub siinsetel tänavatel iga maja ees tuututav "silguauto", kust muhe vuntsidega meesterahvas värsket kala pakub;

- et ühes kollases majas keset alevit peetakse kanu ja sealt saab mune osta;

Ja et meie väikeses tänavas on peale Linda veel kolm alla aasta vanust last.


Väikeste linnade lapsed on....toredad!

Pooleaastane tüdruk


Täna kell 19.43 sai Linda poole aastaseks. Vanemad soovisid Lindale õnne ja ema tegi maasikakooki. Sünnipäevalaps oli rõõmus ja nii tegus, et isegi paar päevaund jäi märkamatult vahele.

Linda on muutunud nii toimekaks, et mõned päevad tagasi õnnestus tal teha ka elu esimene õhulend diivanilt põrandale. Seda kõike pärast seda kui ema oli enne minutiks vannituppa jooksmist spetsiaalselt sättinud ta lahtikäiva diivani tahanurka ja arvestanud, et maha jõudmine on võimatu kuna selleks peaks laps selle minuti jooksul ennast vähemalt neli korda ringi pöörama. Kuidas see võimalik oli, teab ainult Linda, aga igal juhul hakkama ta sellega sai. Kostus vali mürts ja hädakisa. Õnneks on diivan meil väga madal, no nii 30-40cm ja Linda jättis tissi otsas ka peagi nutu. Emale jõudis ehmatus alles hiljem kohale, kui Linda ammu lohutatud ja üle vaadatud. Siis sai Linda isa koju jõudes hoopis tükk aega ema lohutada.

Nüüd näeb Linda elu üle pehmete barrikaadide. Aeg-ajalt ajab see teda kurjaks, kui midagi kusagil toimub aga üle tekikuhila ei näe hästi, mis täpselt.




pühapäev, 4. november 2012

Pikk postitus koledast köhast

         Lindal on  köha. Köhas poleks muidu midagi erilist, ainult, et see on kestnud juba kolm kuud, mis nii pisikese jaoks ei ole kindlasti normaalne. Käisime kõigepealt juba tükk aega tagasi Lindat perearstile näitamas. Perearst kuulas kopse, mis olid korras ja arvas, et ootame, ehk läheb ise üle.

Aga ei läinud. Köhahooge polnud küll palju, nii 5-6 korda päevas ja Linda ei lasknud ennast neist märkimisväärselt segada, toimetades peale köhimist rõõmsalt oma asju edasi aga vanemad ikka muretsesid.

Helistasime Tallinna lastehaiglasse, kus Lindal oleks olnud võimalus ennast arstile näidata peale paar kuud järjekorras ootamist. Soovitati lihtsalt erakorralisse tulla, et seal saaks kohe. Milline kena näide Eesti meditsiinisüsteemi toimimisest - kas oodata köhiva imikuga mitu kuud kodus või koos teiste haigetega niigi ülekoormatud EMO järjekorras, kelle töö peaks ju õigupoolest olema murtud luid kokku lappida, mitte erialaarstide tööd ära teha.

Nii tuligi Linda hoopis kohalikku maakonnahaiglasse viia. Sealse asjaajamisega olen ise juba korra elus pidanud kokku puutuma, seda siis kolmanda astme põletusega traumapunkti sattudes. No ikka väga kehva mulje jättis see asi, traumapunktis tundus märksa tähtsam olevat arvutis kolmes eri kohas vormide täitmine kui reaalse patsiendiga tegelemine.   Hiljem kuulsin kohalikelt, et kui siinkandis mingi trauma peaks tekkima, on tark mitte kiirabisse helistada vaid hakata autoga ise Tallinna poole sõitma ja helistada poole tee pealt kiirabi vastu - et ikka kindlasti maakonnahaiglasse sattumine välistada. No tõesti, milleks selliseid haiglaid siis üldse pidada.

Lindaga haiglasse jõudes tundus esialgu, et mu hullemad kartused on jälle tõeks saanud. Haigla jättis ajastutruu nõukaaegse mulje. Meist möödus üks õde rõõmsalt näpuotsas sardellidega kilekotti viibutades.  Ja üldse tundus, et personali on koridorides rohkem kui haigeid ning neil on omavahel väga olulised jutuajamised pooleli.

Olime kenasti oma lahke ja abivalmi perearsti käest saatekirja saanud ja aeg lastearsti juurde oli kokku lepitud. Haigla kodulehelt ei õnnestunud aga leida mitte mingisugust viidet sellele, kuhu me täpselt minema peaksime. Ka kohapeal tuli sellega tõsist vaeva näha.  Kummaline küll, aga see, kus on haiglas lastearsti kabinet tundus olevat mingisugune saladus, mida nii kergelt ei avalikustata. Suunati hoopis traumapunkti, et küsige sealt. Eriti veider.

Kui saladuslik kabinet lõpuks leitud, pääsesime ka arsti juurde. Õnneks tundus lastearst tore ja asjalik, isegi Linda ei võõrastanud väga ja lasi ennast rõõmsalt läbi vaadata. Peale seda saadeti laps kohe vereproovi andma ja röntgenisse. Analüüside vastused olid käes juba kahe tunni pärast. Tuleb välja, et Lindal on õnnestunud endale kuskilt bronhiit hankida.

Nüüd peamegi Lindale 4 korda päevas rohtu sisse söötma, muuhulgas ka antibiootikume. Tegemist on omaette ooperiga. Kui esimesel korral neelas Linda uudishimust ja ettevaatamatusest rohu kohe alla, siis enam see nii lihtsalt ei lähe. Ema võib ju rääkida kui hea rohi on ja teeselda nagu sööks ka ise - Linda ennast enam petta ei lase. Kohe kui on näha, et läheb rohuvõtmiseks blokeeritakse rohulusikas osavalt keelega ja kui natuke rohtu suhu satubki, siis veeretatakse seda suus mõnda aega edasi-tagasi, et siis mõne aja pärast kõik välja ajada.  Nii me siin maadleme.










pühapäev, 28. oktoober 2012

Degusteerimine

Täna degusteeris väike Linda esimest korda uusi maitseid. Menüüs oli ema tehtud kõrvitsapüree. Kõrvitsad kasvasidki meil sel aastal nagu spetsiaalselt Linda jaoks, sellised pisikesed, täpselt paari toidukorra suurused.

Ema ja isa olid päris põnevil, et mis nägu Linda teeb, kui niivõrd uut ja teistsugust toitu pakutakse.

Linda oli esialgu pakutava üle äärmiselt üllatunud. Vaatas vanematele küsivalt otsa, et mida te mulle nüüd oma arust suhu topite.

Väga ettevaatlikult võeti veidi püreed keelele ja maitseti seda ilmel, mis meenutas teleekraanil nähtud kokandusvõistluse kohtunikke. Veidi kahtlevalt otsustati, et seda imelikku kollast värki võib vist süüa küll ja pisteti kinni päris mitu lusikatäit. Rohkem ema lihtsalt esimesel korral anda ei julgenud. Homme jälle.


neljapäev, 25. oktoober 2012

Ahistaja

Olen sattunud ahistamise ohvriks. Mu telefon heliseb ikka uuesti ja uuesti. Kuna mul oli taipu kiusaja telefoninumber telefoni salvestada, ei võta ma lihtsalt ta kõnesid vastu. See innustab aga ahistajat veelgi ja nii helistab ta mulle juba igal hommikul. Mina ei vasta. Tema helistab järgmisel hommikul uuesti. Eks ole näha kumba närvid kauem vastu peavad.

Sama kiusajaga oli mul sama probeem mõned aastad tagasi. Siis kui ahistaja oli juba mitu korda keset tööpäeva mind kiusanud, vihastasin tõsiselt ja väljendasin seda ka telefonis, lubades ahistaja vastu teatavaid sanktsioone rakendada. Peale seda kiusamine lõppes kohe mitmeks aastaks. Et nüüd uuesti täie hooga alata.

Ei TEA, kas tõesti ainult sõim aitab?

P.S Luban pühalikult, et vaatamata oma ülisuurele raamatuarmastusele, ei osta ma kunagi enam ühtegi kõnealuse kirjastuse raamatut, ükskõik kui väga see mulle ka meeldiks.




neljapäev, 18. oktoober 2012

Jõu- ja ilunumbrid

Nagu pildilt näha on Linda tervem ja vähe sellest - temast on vahepeal saanud päris osav riistvõimleja. Kõhulihaste harjutused tulevad nagu muuseas, emal jääb üle ainult seda energiat kadedalt pealt vaadata ja mõelda, et peaks ise ka usinamalt võimlemisega tegelema hakkama. Eeskuju on igal juhul olemas.

Lisaks võimlemisele on Linda selgeks saanud ka võõrastamise kunsti. Ei tea, miks ja kuidas see juhtus aga laps oleks korraga nagu ümber vahetatud. Enam ei naeratata usaldavalt igale külalisele vastu vaid uuritakse esimese tunni jooksul uustulnukat väga umbusklikult kulmu kortsutades. Ja hoidku sellest kui külaline peaks veidi kõvemal häälel juttu tegema, siis arvab Linda, et nüüd on küll sellel kahtlasel tegelasel midagi kurja plaanis ning pistab täiest kõrist üürgama. Mõne tunni jooksul lepib Linda külalistega ära aga millegipärast ei jõua külalised üldjuhul niikaua oodata ja lähevad enne ära koju.

Linda on ilmselgelt issi väike tüdruk. Kui isa töölt koju tuleb lööb lapse nägu särama nagu väike jõulupuu. Ema proovis ka sellist reaktsiooni tekitada, käies ühel päeval Tallinnas töö juures asjatamas aga tagasi tulles teenis lapselt ära vaid rahulolematu pilgu - "Ja kus Sina siis hulkusid!" Ei mingit naeratust. Maailm on nii ebaõiglane...

Kas asi on ainult minus või läheb inimeste kirjalik eneseväljendusoskus aina kehvemaks? Teen Lindaga kodus olemise kõrvalt aeg-ajalt ka õpetaja vastutusrikast tööd, seda siis kaugõppes õppivatele täiskasvanutele korra kuus tunde andes. Ja no iga aastaga lähevad kodused tööd aina hullemaks ja hullemaks. Sellel aastal tuli lausa masendus peale. No kui lisaks vigasele lauseehitusele ja kirjavigadele ilmuvad ametlikesse dokumentidesse ka kirjavahemärkidega väljendatavad naerunäokesed ehk smailid, peab inimeste mõttemaailmaga ikka midagi väga lahti olema. Lugedes õpetajale esitatud kodust tööd jääb mulje nagu tegemist oleks kellegi blogipostitusega või kirjaga sõbrannale. Tegu on inimestega, kes on juba aasta aega oma eriala õppinud ja mina olen ilmselgelt esimene õpetaja, kes kirjalikelt töödelt ka mingisugust taset ootab. Masendav!

esmaspäev, 8. oktoober 2012

Tõbised

Linda ja ema on tõbised. Kõigepealt sai suur ja kole haigus koos oma vastikute sõprade nohu ja köhaga kätte mind ennast. Üritasin küll neid tegelasi lapsest eemal hoida aga ei õnnestunud. Kui olin juba mitu päeva ligi 38 kraadise palavikuga maadelnud, nii et isegi Linda üles tõstmine tundus väga raske tegevus olevat, märkasin, et ka laps nohistab kahtlaselt ninaga. Ja käes ta oligi - unetud ööd vaese nohuse ja palavikus Lindaga. Õnneks kestis Linda tõbi tõsisemal kujul vaid 2 päeva, edasi hakkasid asjad paremaks minema ja nüüd jutustatakse juba päris rõõmsalt. Kuigi köha ei taha küll veel kuidagi lahkuda.


Haiguse ajal õppis Linda selgeks uue oskuse - pöidla imemise. Kuna see lohutas vaest tõbist päris hästi, ei hakanud teda keelama ka.

laupäev, 29. september 2012

Laupäevad on mõnusad!

Käisime täna Lindaga järjekordsel Tallinna retkel. Ja nagu traditsiooniks saanud jälle ilma fotokata. Välja minnes on iga kord pea nii laiali otsas, mõttes toimub pidev nimekirja kontrollimine: turvahäll? - on! kõhukott, millega last linnas ringi transportida? - on! lutipudel ja söök? - on! mähkmed? - on! igaks juhuks Lindale varuriided? - on! Mänguasi, millega pikal autosõidul Linda meelt lahutada? - on! Salvrätid? - on! Käekott koos rahakotiga? - on! Lapsel kõht täis söödetud, hommikune uni tehtud ja õueriided selga topitud? Tehtud! Saadame isa last autosse pakkima ja samal ajal kähku ise riidesse, kammiga paar korda läbi sassis juuste ja minema! Oot, kus ma jälle need maja võtmed panin? Leitud! Ärasõit! Ja mis maha jäi? Loomulikult fotoaparaat! Ja nii iga kord.

Seekord oli sellest muidugi eriti kahju sest peale poeretke ja kohustuslikku peatust Rohelises kaubamajas külastasime Tallinna teletorni. Ma ei olnud varem seal mitte kunagi käinud, ainult jälginud selle uhke torni siluetti  ja mõelnud, et kunagi peaks ka ülevalt alla vaadet imetlema. Oli ikka uhke vaade küll! Soovitan teletornis käiku küll kõigile.

Eelnevalt olime lugenud kommentaare, et nädalavahetusel tuleb vaate nautimiseks väga pikalt järjekorras seista kuna korraga lastakse üles kõigest 100 inimest, kuid meie pääsesime küll peaaegu kohe lifti, mis viis meid 170 meetri kõrgusele kõigest 49 sekundiga. Tunne oli natuke nagu lennukis, kõrvad lõi kohe päris mitu korda lukku.

Imetlesime 360 kraadi ümber teletorni avanevat vaadet, uurisime otsekui ulmefilmist pärinevatel seent meenutavatel alustel jagatavat infot ja piilusime läbi põrandas olevate klaasist avade allapoole kuni kõhus õõnes tunne tekkis. Linda küll magas enamuse teletorni-külastusest kõhukotis maha. Seda suurem oli aga tema üllatus üles ärgates - nii palju inimesi! Oma muljeid jagas ta kõvahäälselt korrus kõrgemal teletorni kohvikus, nii et järjekorras seisev ema kuulis tema juttu ruumi teisest otsastki. Aga võibolla oskan lihtsalt Linda jutustamise juba nii hästi ära tunda sest õnneks ei paistnud keegi pahandavat.

Jõin teletornis oma esimese kohvi pärast aasta kestnud pausi. Kohviisu kadus mul esimest kuud Lindat oodates täielikult ja pole siiani õieti tagasi tulnud. Enne seda käis tass kohvi iga päeva alguse juurde. Nüüd joon selle asemel aga hoopis piimaga teed, mida enne silmaotsaski ei sallinud. Naljakas. Teletornis tellisin küll piimakohvi ehk latte aga ilmselt pika kohvitamispausi tõttu tundus seegi hirmus kange. Jään vist ka edaspidi ikka tee juurde. Vastupidiselt kardetule ei saanud teletorni kohviku hinnad Hiiumaa praamide söögikohtadele ligilähedalegi.

Kohvi joodud ja kook söödud oligi aeg jälle liftiga allapoole sõitma hakata. Nimelt on igale külastajale teletorni ülemistel korrustel viibimiseks antud aega täpselt üks tund. Seda küll keegi ei kontrollinud (nagu ka mitte pileti olemasolu tegelikult) aga olime ausad ja liikusime õigel ajal alla. Vaatasime veel teisel korrusel näidatavat lühikest 3D filmi ja oligi külaskäik lõppenud. Meile meeldis väga!

neljapäev, 20. september 2012

Raamatud on hirmus vahvad!



Sest neil saab lehti keerata...

Pilte saab vaadata...

Maja saab ehitada...

Hea raamat on ikka toeks...

Ja abiks ka siis kui väsimus kallal...

Ja kui küllatulnud Suur poiss Oliver muidu natuke hirmutavalt toimekas tundub, siis võib ju alati talle mõnda väärt raamatut tutvustada.

esmaspäev, 17. september 2012

4. kuu

4. kuune Linda on juba päris asjalik. Pöörded selja pealt kõhuli tulevad tal nagu muuseas välja. Uusi oskusi harjutatakse pidevalt, nii et need ajad kui ema lapse rahulikult üksi voodile siputama jättis, et ise ringi toimetada, on nüüd vist jäädavalt möödas. Lindale kõhuli pööramine meeldib, ainuke häda, et tagasi selili saada on märksa keerulisem ja seda kunsti Linda veel ei valda. Nii tulebki mõne aja pärast hädapasun üürgama panna, et ema lapse uuesti selili keeraks....Et siis võidukalt ennast kohe uuesti kõhu peale pöörata. Sellised mängud siis.

Ka  üritas ema Lindal esimest korda juukseid lõigata, kuna tagantpoolt hakkas juuksepiir lapse kaela katki hõõruma ja eest tikkusid salgud kõrva. Püüdsin küll hästi vähe võtta aga Lindal oli sellest tegevusest loomulikult oma arvamus, mida väljendati intensiivse siputamisega. Tulemus? No kujutage ette pilti, kus noorele Adolf Hitlerile oleks keegi lambakääridega uut soengut proovinud teha. Järgmine kord viin vist lapse juuksurisse.

Naljakas kui enne Linda sündi alustasid tuttavad vanemad tädikesed kõik juttu ühe lausega - "Oota ainult, varsti Sul alles läheb elu kiireks!" - ei osanud ma sellest väitest midagi arvata. Nüüd hakkan alles mõistma. Muidugi oli tööl ka kiireid aegu aga need said alati nädala-paari pärast otsa ja algas rahulikum aeg. Lindaga seda luksust pole. No ei ole tegemist lapsega, kes tundide viisi magaks või omaette mängiks, kogu aeg peab põnev olema või huvitav seltskond ümberringi, siis on laps rahul. Ja kui emaga kahekesi ollakse, on ju otse loomulikult ema see, kes kogu aeg põnevust pakkuma või tervet seltskonda mängima peab. Selline naljakas lugu selle ema"puhkusega" - isegi minusuguse perfektsionisti on tubade koristamisest, sügisesest aknapesust ja hoidiste tegemisest võõrutanud. Ju jõuab....kunagi edaspidi.




teisipäev, 11. september 2012

Pildikesi tähtsast päevast

Pühapäeval oli Lindal tähtis päev  - seni vaid suure algustähega Risti inimesest sai ka ristiinimene väikese algustähega.

Foto: Lembitu
Ristimine toimus Velise Ristija Johannese kirikus




3x Foto: väikese Linda vanaisa

Tähtsaks päevaks sai Linda uue ilusa kleidi Haapsalu salli pitsiga, mille valmistas Rees. Tema blogis võite näha tõeliselt kauneid haapsalu salle, ristimis- ja pulmakleite. Ja täitsa uskumatu oli, et ta võttis Linda kleidi teha kõigest paar nädalat enne omaenda pulmi. Suured tänud ja tervitused Reesile meie pere poolt!

Foto: väikese Linda vanaema
Eelmisel talvel kui Linda alles kõhubeebi oli, tuli ka mul endal tahtmine haapsalu salli kudumise peenike kunst selgeks õppida. Käisin Raplas algajate pitsikudumise kursusel, mille juhendajaks oli loomulikult Rees. Kui enne mõtlesin, et nii peenike ja keeruliste reeglite järgi käiv töö on üle minu mõistuse siis Reesi kursustele tasub juba sellepärast minna, et saada julgustust ja vaimustust pitsi kudumiseks. Koju jõudes uurisin läbi ka haapsalu salli raamatu ja hakkasin pusima. Pusisin ja pusisin terve Linda ootamise aja ja sall muudkui kasvas kuni paar päeva enne Linda sündi jõudsin äärepitsi külgeõmblemise keeruka tööni. Ja oh häda - kuidagi õnnestus imepeenike sallilõng katki tõmmata, nii et tehtud õmblus üles hargnes. Loomulikult läks selle peale meel kurvaks ja käsitöö-isu mõneks ajaks üle. Panin salli ootele, et teen mõne päeva pärast edasi.... Ja nii ta läks. Kuni tekkis mõte, et Linda ristseteks peab sall valmis saama ja valmis ta ka sai, nagu piltidelt näha.  

Ristiemaks sai Linda endale naabritädi Krista. Toredamat ristiema on ühel lapsel küll raske tahta.































Külalisi tuli kokku üle terve Eesti. Paljud Linda sõbrad ja sugulased jäid ka tulemata sest sügisesed külmetushaigused kimbutasid, soovime neile head paranemist ja tulge meile niisama külla. Üks pilt ka kogu seltskonnast, välja arvatud peategelane, kes ebaviisakalt enne teisi sööma kiirustas.

2 x foto: väikese Linda vanaisa
Peale ristimisele järgnenud jumalateenistust saadi uuesti kokku Sulu külakeskuses, mis asub vanas renoveeritud Sulu karjamõisa rehehoones. Õnnitleti veelkord Lindat ja istuti ühisesse lõunalauda. Aitäh kõigile toredatele külalistele!

Maitsva lõuna eest tuleb taaskord kiita Linda tädi, Maarjat, kelle käe all valmivad imemaitsvad road nagu muuseas. Suur-suur aitäh, Maarja, Sulle Linda vanemate ja kõigi külaliste poolt!

4x foto: Jüri
Linda sai veel õnnesoove ja nii uhkeid kingitusi, et on nüüd üks jõukas ja suure kaasavaraga neiu. 
Õnnesoove said ka vanavanemad, kuna Linda ristimine toimus väga sobivalt vanavanemate päeval. 

Foto: Jüri
Linda pidas aga kogu sellele melule vapralt vastu ega pahandanud suurt millegi üle. Alles kella 4 paiku hakkas ta lõpuks emale vaikselt väsimust kurtma ning asuti koduteele. Kodus rääkis Linda veel väsimusest hoolimata mitu tundi emale nähtud-kuuldud muljeid  ja kilkas väsinult kuid õnnelikult. 

kolmapäev, 22. august 2012

Et siin siis Linda sõpradel jälle midagi lugeda oleks

August hakkab läbi saama aga blogi jälle unarusse jäänud. Pikk vaikus ei tähenda, et me siin midagi korda poleks saatnud vahepeal. Otse vastupidi. Preili Linda on kasvanud ja kasvanud. Jalgadele on ilmunud prullakad voldikesed, mis panid Linda isa juba hetkeks muretsema tütre modellikarjääri võimalikkuses. Linda ema näitas seepeale isale google vahendusel piltidelt, et üks õige kolmekuune laps peabki täpselt nii pontsakas olema ja loodetavasti isa enam ei muretse.

Kuidas Kindral Linda muidu elab? Nagu enamus kindraleid on ta vanusega muutunud paksemaks, kiilamaks ja rahulikumaks. Jalutuskäigud alevis mööduvad endise häiresignaali asemel enamasti kas vaikse jorina või rahuliku une tähe all. Tundub, et gaasivalud lõppesid lapse 2 kuuseks saamisel nagu noaga lõigatult. Nii et kuigi päevauned ei kesta meil endiselt üle 20-30 minuti, on Linda enamasti eluga päris rahul. Eks halvema tujuga päevi ole muidugi ka aga kellel neid siis poleks.

Mõned pildid augustikuistest tegemistest ka:

Linda luges läbi oma esimese raamatu. Või õigemini kuulas sest lugeda Linda veel ausalt öeldes ei oska, õnneks oli tegemist aga audioraamatuga. Nimeks "Pardipojad" ja heli pardikeeles, aga tundus et Linda saab aru küll:



Koos vanematega käis Linda Haapsalu linnuse taga suure õunapuu all oma esimesel piknikul. Kuulati sulipoiste kombel lossihoovist kõlavat augustibluusi ja söödi puu alt valget klaari. Lindale selline kontserdikülastus päris meeldis, muusika oli veidi kaugemalt täpselt paraja valjusega ja Linda ei seganud oma kaasalaulmisega teisi kontserdikülastajaid.


Samuti käis Linda taaskord peol. Naabrionu Eeri sai 80 ja Linda käis teda õnnitlemas. Pidu oli suur ja vägev, Linda oli seltskondlik, lubas ennast külalistel lahkelt uudistada ja sülle võtta, kuulas tähelepanelikult suu lahti lauakõnesid. Pidev tähelepanu väsitas ja nii sai vahepeal ka väike uinak ette võetud:


Koos ema-isaga käidi ka Ellamaa aianduspäevadel ja Keskaja päevadel Padise koostris. Padiselt osteti kojuviimiseks kaasa ka kaunis pakendis kohalikku leiba. Linda aitas seda kodus avada....peale seda pakend enam nii kaunis välja ei näinud:


Ja ongi selleks korraks kõik...septembris näeme!

neljapäev, 9. august 2012

Linda esimene muuseumiskäik

Tegelikult on Linda varem küll korra juba muuseumis käinud aga kuna ta siis seal ekspositsiooniga tutvumise asemel hoopis teatrietendust vaatas ja tukastas, siis me seda korda tõsiste muuseumikülastuste hulka ei loe.

Kuna Linda isal hakkab sellesuvine puhkus juba läbi saama aga kodust kaugemale pole eriti saadudki, otsustati koos Lindaga pealinna kaema sõita. Käidi Rohelises kaubamajas naabrionule sünnipäevakinki valimas ja tädi Edaga juttu ajamas. Kohvikus söödi pudelist oma kaasavõetud toitu aga keegi ei pahandanudki, ilmselt kuna neil menüüs Lindale midagi paremat pakkuda polnud.

Seejärel sõideti Viimsisse, kus käidi kõigepealt Viimsi Vabaõhumuuseumis. Küll oli seal kõva tuul ja mere peal paistsid päris kõrged lained. Tuule tõttu oli ka Lindal näitusega tutvumine raskendatud kuna vanemad toppisid ta issi jope alla, nii et ainult ninaots vaevu välja paistis.

Muuseumil oli väga tore ja uhke temaatilise kaubavalikuga suveniiripood aga väljapanek ise.... nii ja naa. Linda ema arvates on nimelt Eestis liiga palju muuseume, kus on säilitatud või kokku toodud uhkeid palkehitisi, mille kohta samas pole mingit infot väljas peale ehitusaasta. Enamasti on risti üle nende ehitiste ukseava tõmmatud ka sissepääsu takistav nöörijupp ning hoonesse sisse piiludes võib näha ühtesid ja samu tolmunud kappasid, võikirne või kalavõrke. Elumajas on samuti vabaks jäetud kitsas käigutee nööride vahel ning eemalt võid vaadata pitslinikuga kummutit või nurgas tolmu koguvat kaltsunukuga hälli. No andke andeks aga kui ühes sellises muuseumis käinud oled, oled ju tegelikult juba neid kõiki näinud. Eks vaielge vastu, muuseumisõbrad, aga selline on minu arvamus.

Sellise muusemi puhul päästab olukorra ülimalt pühendunud muuseumitöötaja, kelle võimuses on kõik need mineviku asjad "elusaks rääkida". Olen ise mõnes sellises muuseumis käinud, kus esmapilgul igavana tundunud näitus korraga elama hakkab ja särama lööb, kui tubli ja hakkaja giid iga eseme kohta vahvaid kohalikke lugusid jutustada oskab.

Teine võimalus on vana hoone nööriga sulgemise asemel hoopis sinna tore näitus sisse meisterdada. Õnneks oli ka Viimsis kahe hoone puhul seda teed mindud, muidu oleks see külastus küll pettumus olnud. Ühes kõrvalhoones oli väga huvitav ja kaunilt teostatud näitus kohalike talude ajaloost, kus arhiiviandmed ja külainimeste mälestused parajas tasakaalus ja rohkete piltidega ilmestatud. Nii hästi koostatud näitust pole tükk aega nägema juhtunud. Ka laudas oli väljapanek kalapüügiviisidest ning rehemajadest.

Peale Viimsi vabaõhumuuseumi külastasime kohe ka sealsamas lähedal asuvat Rannarahva muuseumi. Kuna neisse kahte muuseumi pääseb ühe ja sama piletiga, tasub nad igal juhul mõlemad korraga üle vaadata. Pealegi täiendavad väljapanekud kenasti üksteist - kui Viimsi vabaõhumuuseumis tundsime suurt puudust  nimesiltidest rannas asuvate puust majakamakettide juures, siis Rannarahva muuseumi pööningult võis leida uhke näituse Eesti tuletornidest ja tagantjärele majakad ära määrata. Ka Rannarahva muuseumi väljapanekul olid oma head ja vead, kohati oli veel silma järgi otsustades nõukogudeaegse moega väljapanekut, mis väga palju uut juurde ei andnud, samas võis näha vana väljapaneku juures toredaid uusi täiendusi, lastele oli sisse seatud vahva mereröövlilaevaga tuba ning koostatud oli huvitav ülevaade Kirovi kalurikolhoosi tegemistest. Kokkuvõttes oli päris huvitav kuigi osa ekspositsioonist jäi saalis olnud müügikoolituse tõttu meil nägemata.

Selline oli siis meie selleaastane puhkusereis - küll lühem kui tavaliselt aga kindlasti meeldejääv ja huvitav. Kuna hajameelne ema fotoaparaadi koju unustas, jäid pildid Lindast puhkusereisil kahjuks tegemata.

neljapäev, 2. august 2012

teisipäev, 24. juuli 2012

Kes hommikuti külas käib, see asjata ei longi

Külalisi käib Lindal palju. Nii palju, et vanemad on ennast juba kookidest-tortidest kenasti ümmarguseks söönud, vaatamata sellele, et koogilaadungeid on ka külalistele sisse söödetud ja naabritega jagatud.

Lindale külalised meeldivad. Vähemalt on midagi uut ja huvitavat vaadata ja kuulata. Viisaka lapsena näitab Linda külalistele ainult oma parimat külge - naeratab kenasti ja kui külaskäik pikem juhtub olema jääb ilma igasuguse vastuvaidlemiseta tuttu nagu väike inglike.

"Küll on hea vaikne laps!" imestavad külalised ja vangutavad pead, ise mõeldes - "No misasja nad küll sellest kenast rahulikust lapsest seal blogis kokku jutustavad".

Linda peab seepeale aga läbi une peenikest naeru ja ootab aega kui külalised koju on läinud, siis tuleb ju vahepeal tegemata jäetud trikid kõik kahekordselt järele teha.

Pildil kaval Linda külalisi lõbustamas. Foto autoriks tädi Triinu

Linda on ise ka juba paar korda küla peale viidud. Korra on käidud Pärnus Hansapäevadel ja külas tädi Vaikel. Külas on hea käia tänu suurepärasele abivahendile - kõhukotile, mille lahked sõbrad Kim, Killu ja Märt Lindale kasutamiseks laenasid. On üks äraütlemata tore leiutis, kus lapsel hea olla aga isal-emal käed tegutsemiseks vabad.

Hansapäevadel oli Linda suguseid pisikesi palju, kõik ikka issidega. Mõni laps oli vankris, mõni kõhukotis ja mõni linaga isa kõhu peale seotud. Emad olid ilmselgelt ennast laadamöllu välja elama lastud ja kandev roll oli isadele jäetud. Isad jalutasid uhkelt lastega ringi, ise silmanurgast teiste papade lastekandmisatribuutide tehnilisi võimalusi uurides ja enda omadega võrreldes. Linda issil oli oma uhke kõhukotiga kadedate pilkude saatel põhjust nina püsti ajada küll, samal ajal kui Linda ema laadal pakutavat uuris. Peale laata oli tädi Vaike juures kaetud tõeliselt uhke suvine laud ja  mõnusa külaskäiguga jäid rahule nii Linda kui vanemad.

Mõni aeg hiljem mõeldi siis proovida, kuidas Linda selliste külaskäikudega lepib, kus ka ööseks jäädakse. Seda mindi katsetama Linda vanaema ja vanaisa juurde Velisele. Katsetus lõppes sellega, et Linda ei maganud hästi ei külas, ega tagasi jõudes paar päeva ka kodus mitte. Nii et vara veel pikkadeks külaskäikudeks. Linda ema ja isa unustavad vahel lihtsalt ära, kui väike Linda veel tegelikult vanuse poolest on, sest neile tundub et laps on juba väga suureks kasvanud.

pühapäev, 8. juuli 2012

Roosiaeg on käes...

Minu roosivaimustusele pani aluse üks tore külaline, kes kunagi tõi meie aeda teehübriidroosi "Gloria Dei", mis nüüdseks juba mitu aastat oma õieiluga silma on rõõmustanud.

Tegemist on tõeliselt pärandkultuurilise roosiga, nimelt pühendas Prantsuse roosiaretaja Francis Meilland selle roosi 1935. aastal oma emale ning algseks nimeks  oligi tal "Madame Antoine Meilland". Sõja ajal viidi roos Ameerikasse ning peale Berliini langemist 1945. aastal sai ta uueks nimeks "Peace" ehk siis maakeeli Rahu. Euroopas ja sealhulgas ka Eestis tuntakse sama roosi aga hoopis nime all "Gloria Dei".

Meie aias on Gloria Dei küll ainuke roos, mis igal aastal tugevalt roosi tahmlaiksuse all kannatab aga kui kevadel meelde tuleb pritsida, saab selle haiguse kontrolli alla. Ja õitseb see roos meil rikkalikult ja mitu korda.



Igatahes sain "Gloria Dei-d" imetledes raskekujulise nakkuse  - roosivaimustuse. Kaasa on aidanud muidugi ka üle plangu naabrite aeda piilumine. Kujutage ette neil on seal ei rohkem ega vähem kui 62 eri sorti roose.

Siin siis mõned udused pildid minu roosivaimustuse tulemustest:

"Westerland"

"Augusta Luise"



"Pretty Sunrise"

"Aspirin"

Ja lisaks veel pinnakatteroos "Fairy", mis veel ei õitse ja 5 pargiroosi, mis vaikselt oma õitsemist lõpetavad....hull, mis hull!

Üks päev ehk eriti pikk lugemine


Kirjutasin nalja pärast ühel päeval üles, millega Linda tegeleb. Eks vaadake Teiegi....


7. 00 Linda ärkab ja nõuab süüa

7.00-8.15 Linda sööb. Kõigepealt nauditakse eelroaks tunnike rinnapiima, seejärel pistetakse magustoiduks nahka ka 90 ml Aptamili rinnapiimaasendajat. Kui kõht täis teeb Linda rahulolevalt mõned äärmiselt ebanaiselikud krooksud.

8.15-8.45 Pikutab Linda köögis tädi Maarja kingitud lamamistoolis ja siputab nii kõvasti kui jaksab. Vahepeal kilkab ja naerab ka, käed käivad kui tuuleveskid ja ega jaladki kehvemad taha olla. Ema kasutab sel ajal juhust, joob teed ja sööb hommikust. Hommikusöögi lõpp läheb kiireks nagu alati, sest Linda tüdineb varsti siputamisest ja hakkab ema pika eine üle porisema.

8.45-9.35 Linda joriseb algul väsinult ning varsti on pahane ja kisab, sest ema üritab teda magama panna. Silmad on väsimusest pilukil aga magamast keeldub kangekaelne neiu resoluutselt - nii palju huvitavat on ju avastada! Lõpuks ei jää emal muud üle, kui rinnapiima näol "unerohtu" pakkuda ning kui tähelepanu on hajutatud, hiilib ka uni lõplikult Lindale ligi.

9.35-10.15 Linda magab

10.15-11.25 Söögiaeg

11.25-12.25 Siputamise aeg. Lisaks teeb ema Lindaga mõned võimlemisharjutused. Võimelda Lindale meeldib. See on lõbus, mitte nagu magamine.

12.25-13.00 Ema üritab Lindat veenda, et nüüd on aeg üks uinak teha, Linda vaidleb veidi aega vastu aga jääb siis nõusse. Ema hakkab samal ajal kiiruga endale lõunasööki valmistama, mis valmib otse loomulikult täpselt selleks ajaks kui Linda kisades ärkab

13.00-14.20 Linda sööb rinnapiima ja keeldub seekord otsustavalt lisaks pakutud Aptamili-pudelist

14.20-14.40 Lõpuks jõuab ka ema lõunat süüa, Linda siputab köögis algul lõbusalt ja hiljem jorinaga. Ema söömistempo on ilmselgelt seoses jorina tugevusega. (Huvitav kas ma oskangi enam normaalse tempoga süüa? )

14.40-14.50 Linda sööb lõpuks ka pudelist veidi lisaks

14.50- 15.11 Linda ja ema riietuvad väljaminekuks. Ema teeb seda kiiresti enda ja lapse asju kokku otsides ja Linda oma pahameelt häälekalt väljendades. Esialgu on see pahameel väike jorin selle üle, et ema riidesse paneb, mitte lapsega ei tegele ja kui jõutakse Lindale endale mütsi pähepanekuni läheb pahameel üle juba röökimiseks.

15.11-16.11 Linda ja ema kärutavad õues. Linda röögib nagu udupasun ja vastutulijad vaatavad ema uudishimulike ja ema arvates ka etteheitvate nägudega. Käiku läheb lutt, mille abil Linda peagi magab.

16.11-16.20 Linda ärkab ja nõuab valjuhäälselt selle koleda vankri eemaldamist tema vaateulatusest. Minnakse tuppa.

16.20-17.35 Linda sööb

17.35-18.15 Linda siputab köögis, ema valmistab kibekiiresti õhtusööki ja sööb ka.

18.15-18.55 Nüüd siputatakse elutoas edasi, vahepeal tehakse muidugi ka nii mõndagi muud, mida imikud teadupärast ikka mähkmesse teevad aga seda ma siia üles märkima ei hakka.

18.55-19.10 Hakkab Linda juba väga väsinud nägu tegema ja varsti pole ka väsimusjorin kaugel. Ema üritab Lindat tuttu panna aga seda ei sa ju ometi juhtuda lasta. Kõva kisa!

19.10-19.16 Linda magab

19.16-19.22 Linda kisab

19.22-19.34 Linda magab

19.34-19.41 Linda kisab, ema laulab meeleheitlikult kõiki unelaule, mis oskab.

19.41-19.50 Linda magab

19.50-20.15 Linda kisab. Ema annab alla ja pakub lapsele lohutustoitu. Loodetavasti ei jää Lindale suuremana meelde, et toidu abil saab ennast kergesti rahustada.

20.15-23.00 Linda vaheldumisi kisab ja tukub tissi otsas, magama ei jääda. Kusagil 10 paiku jõuab koju ka Linda isa

23.15-00.28 süüakse isa süles pudelist Aptamili ja kisatakse peale seda vapralt edasi - kunagi nad peavad ju aru saama, et ma EI TAHA magama jääda, lihtsalt ei taha ja kõik. Aga need vanemad on ju lootusetud, millestki nad aru ei saa. Lõpuks ületab Linda väsimus vastupanu.

00.28-3.30 Linda magab, väsinud vanemad samuti.

3.30-4.30 Linda sööb, ema tukub poolunes last toites

4.30-7.30 Linda magab, vanemad ka

Selline päev siis. Polnud kõige kergem aga samas on ka hullemaid olnud. Enamasti magab Linda siiski veidi rohkem, kuigi suur magaja pole ta kunagi olnud. Kui raamatud väidavad, et Linda vanune laps magab ööpäevas 15-17 tundi, siis Linda magab headel päevadel 8-9. Ainsaks lohutuseks on see, et ema luges kusagilt, et andekad inimesed pididki lapsena vähe magama....








kolmapäev, 4. juuli 2012

Aitäh, tädi Anne....

...Linda uute riiete eest! Garderoobitäiendus tuli väga õigel ajal, nimelt hakkab Linda oma praegusest rõivasuurusest nr. 56 välja kasvama. Algsed nr. 50 riided, mis haiglas Lindale veel liiga suured olid, on ammu ajalugu. Nii olidki uued riided vägagi teretulnud. Siinkohal tervitused ka Oliverile, Mattiasele ja Ekkele emmedega, kes samuti Lindat riietega varustanud on!

pühapäev, 1. juuli 2012

Vankririndel muutusteta

On küsitud, et kuidas meil läheb Linda ja vankri lepitamiskatsetega. Vastus on, et suures osas muutusteta. Linda on nüüd küll natuke suurem ja kui ta vankrisse panna, võib juhtuda, et läheb 5-10 kisavaba minutit enne kui tal igav hakkab ja protestima hakatakse. Aga edasi läheb kõik samas vaimus. See tähendab siis  rohke kisa saatel.

Kuna vähese unega ööd väsitavad Linda ema, ei jaksa ta tihtipeale enam Linda ja vankri vahetalitajaks olla ja nii juhtub, et Lindal jääb kas pärast eriti rasket ööd väljas käimata või võetakse appi salarelv. Salarelv on selline nagu võimsad relvad ikka, aitab küll aga on oht, et relv pöördub lõpuks oma kasutaja vastu. Seepärast kasutatakse meie peres salarelva ehk lutti ainult äärmisel vajadusel.

Põhimõtteliselt on luti kasutamisel valida kas kisab algul vankris lutita Linda või on lutiga Linda vait aga pärast kisab kodus ema. Nimelt on luti imemiseks ja rinnapiima kättesaamiseks vaja kahte täiesti erinevat töövõtet. Piima saab kätte õrnade ringikujuliste masseerivate liigutustega aga luti puhul tehakse rohkem selliseid tõmbavaid liigutusi, mida saadab usin matsutamine.

Aga katsuge ise Linda asemel aru saada, millist töövõtet parasjagu vaja kui keset vankris oma pahameele väljendamist midagi rahustuseks suhu torgatakse. Nii teeb Linda luti imemisel kätteõpitud ringliigutusi, mille tagajärjel lutt kohe meetrikõrgusele õhku lendab ja kuhugi vankrisügavusse kaob. Ema peab selle vältimiseks lükkama ühe käega käru ja teisega hoidma lapsel lutti suus kuni ta magama jääb (õnneks juhtub see luti abil õige pea.)

Tõeline "rõõm" salarelva kasutamisest tabab aga ema koju jõudes kui laps rinnapiima kättesaamiseks jõulisi luti matsutamise liigutusi tegema hakkab, mis ei ole just kõige mõnusamad taluda, kui aus olla siis on ikka valus kohe. Seejärel võtab jälle veidi aega enne kui Linda aru saab, milline töövõte millise tegevuse juurde käib.

Nii ongi lutt viimane hädaabinõu kas pikema autoreisi (jah, ka autos ei maga Linda eriti pikalt) või väga kisarohke vankrisõidu juures. Alguses mõtlesin nimelt, et ei hakka üldse seda petlikku abivahendit kasutama kuna olgem ausad, on ju lutt mõeldud eelkõige ema kui lapse rahustamiseks. Lisaks kaasnevad luti kasutamisega ka igasugused ohud nagu sagedamad kõrvapõletikud ning vale hambumus ning hiljem tuleb lutiga harjunud last suure vaevaga uuesti sellest võõrutama hakata. Aga ei ole Linda ema nii tugeva iseloomuga kui Linda ise. Ikka tekib aeg-ajalt kiusatus see hädasireen korraks seisma panna ja laps magama aidata.

Lõpetuseks ka üks pilt lutiga vankris magama petetud Lindast:

esmaspäev, 25. juuni 2012

Sinine või roosa?

"Tere noorperemees!" pöördus üks tuttav sõbralikult ka kõhukotis tukkuvat Lindat tervitama. Kui ta naine etteheitvalt kõrvalt sosistas, et tegemist on tüdrukuga (ehtabikaasalikult juurde lisades "kunagi Sa ka midagi meelde ei jäta!") tegi meesterahvas suured silmad: "Aga tal on ju rohelised riided seljas!"


No näe, omaarust olin hirmus kaval vältides seda alatist sinine-roosa teemat ja lapsele neutraalsemat värvi riideid valides, aga ikka üritatakse vaest Lindat sipukate värvi järgi identifitseerida.

Mulle on alati tohutult vastumeelne olnud see tüdrukutele roosamanna pealesurumine nagu teisi värve olemas ei olekski. Piirduks see siis ainult sipupükste värviga - ka näiteks ühes tuntud raamatupoes olen näinud väljapanekut, kus riiul oli jaotatud kaheks, ühel suur silt "Poistele" ja teisel "Tüdrukutele". Kui poistele määratud virnas olid toredad ja huvitavad raamatud ajaloost, loodusest ja viikingitest, siis tüdrukute riiulil troonisid (loomulikult roosa kaanega) teosed Barbie seiklustest ja meiginippidest (sic!).

Seega juba alguses lapsele roosasid sipupükse valides surud oma kena ja aruka tütrekese mingisse malli, mis näeb ette beibendust ja huvitumist ainult oma ninaesisest. Ja kuna tegemist on niivõrd juurdunud stampidega, leiab ka veidi sirgunud pisitütreke varsti kindlasti ka ise lasteaiakaaslaste eeskujul, et vaja on ülepeakaela roosasse riietuda ja veel parem kui roosal riietusel on Barbie või äärmiselt ülehinnatud jaapani kassinägu.

Aga praegu valib veel riideid ema ja nii peavadki tänaval vastutulijad Lindat vist pigem poisslapseks. Tegelikult on meil garderoobis ikka ka mõned nunnud roosad asjakesed, sest ma ei vihka ju roosat värvi, vaid pigem selle liigkasutamisest tulenevat väikeste inimeste lahterdamist ja nende vaimsete võimete alahindamist.

Muide kas teadsite, et ajalooliselt on roosat peetud äärmiselt maskuliinseks värvitooniks ja see on Euroopas olnud ikka poiste värv? Sinine seevastu sümboliseeris kristlikus maailmas Neitsi Maarjat ja kuulus väikeste tüdrukute garderoobi.