Pühade ajal võttis Linda koos vanematega ette ühe suurema reisi.
Alustuseks sõideti Velisele vanaema-vanaisa vaatama. Küll seal oli toredaid uusi mänguasju nagu näiteks vanaema ajakirjad, mida kastist välja kiskuda ja sõrmedega läbi lugeda, toredad kuivatatud lilled kapikestel, millega sahistada ja maha loopida, suures koguses toataimi, mille pottidest peotäite viisi mulda välja võtta ja põrandale siputada ning nii mõndagi muud huvitavat. Kui sellele veel lisada samas toas olnud suur ja kuum ahi, siis võib vist aru saada, miks Linda ema peale lapsega veedetud tegusat päeva omadega päris läbi oli.
Ka Linda ise oli toimekast päevast päris väsinud aga õnneks on temal taastumiseks tunduvalt vähem aega vaja. Nii oligi laps kella üheks öösel juba täiesti välja puhanud ja tegutsemislusti täis ega saanud sugugi aru, miks ema veel üles tõusta ei taha.
Järgmise päeva hommikul sõideti Tartusse uutele mängukaaslastele külla. Kõigepealt käidi külas toredal tüdrukul Mial ja tema vanematel. Mia on Lindaga peaaegu sama vana, mõned nädalad ainult vahet ja seetõttu oli Lindal lusti kui palju. Küll võib olla raske maailmas, kus kõik Sinust alati vanemad on, seetõttu suhtus Linda lõpuks üles leitud omavanusesse mängukaaslasesse väga suure huviga. Oma vaimustust näidati põhiliselt välja Miale keset nägu patsutades ja sõrmi silma toppides. Ka mänguasjad on ju teistes peredes alati huvitavamad kui kodus ja nii oli Lindal väga tegus ja õnnelik pärastlõuna. Ka vanematel oli tore juttu ajada.
Seejärel jäeti Mia ja vanematega hüvasti ja sõideti külla väikesele Arminile. Armin on veel väiksem kui Linda - kõigest paari kuune. Sellel koosviibimisel oli lapsi juba rohkem, koos Lindaga kokku neli. Vanemad proovisid juttu rääkida, niipalju kui põnnid parasjagu lubasid, söödi salatit ja kooki, tehti laste ühispilti ja kuulati suuremate laste poolt kokku pandud bändi esinemist. Väike Armin, keda tervitama tuldi, tukkus põhiliselt ema süles.
Aeg lendas kui linnutiivul ja oligi aeg tagasi kodu poole sättima hakata. Väsinud Linda magas terve pika tee koju ja natuke veel peale sedagi.
Muljeid mõnest väikesest reisist, kahest pisikesest plikatirtsust ja tillukesest aialapist
pühapäev, 31. märts 2013
Linda ja toredad lapsehoidjad
Hei-hei kõigile!
Jälle oleme suure tegutsemislustiga blogi sootuks unarusse jätnud. Püüame siis seda viga parandada.
Alustama peab vist sellest, et käisime ühel nädalavahetusel kogu perega päälinnas ennast tuulutamas ja Linda oli esimest korda pikemalt vanematest lahus lapsehoidjate kantseldada. Kõik algas sellest, et Linda vanematele saadeti postiga koju restorani Olde Hansa reklaamleht, kus lubati lisaks heale söögile ka väikest näitemängu etendada. Linda ema on juba ammu mõelnud, et ükskord tahaks selles hirmkallis aga toredas restoranis ära käia ja nüüd tunduski olevat hea võimalus soovitu teoks teha. Seda enam, et seekord oli tegemist kindla paketihinnaga ja näitemängu kõrvale serveeriti läbilõiget kogu restorani menüüst.
Linda on siiani ennast küll söögikohtades ja näitemängudel suhteliselt viisakalt üleval pidanud aga otsustasime siiski mitte riskida. Ühel varasemal Tallinna reisil oli Linda vanavanatädi tütar Anne (tegelikult üldse mitte nii vana kui kõigist nendest sugulusastme eesliidetest arvata võiks) ennast pahaaimamatult lapsehoidjaks pakkunud ja nüüd otsustasime tal sõnasabast kinni võtta. Vanematel oli väike ärevus sees, mida Linda sellest plaanist arvab kuna varasemalt oli lahke lapsehoidja Krista Lindaga kõige kauem tunnikese või poolteist veetnud ja Linda seejuures turvaliselt oma kodus saanud olla. Nüüd aga plaanisid vanemad lausa viieks tunniks plehku panna ja Linda täiesti uude kohta maha jätta.
Tuli välja aga, et kõik hirmud olid alusetud. Linda leppis toredate hoidjate Anne ja Mattiga päris hästi ainult lõunauinakust ei tahetud niivõrd vahvas uues mängukohas kuuldagi. Kui vanemad pärast linna peal veedetud päeva süüdlaslikult tagasi hiilisid, et Lindalt ärateenitud etteheited vastu võtta, ei tehtud nendest suurt väljagi. Tea kas laps saigi aru, et vahepeal vanemad ula peal käisid.
Aitäh headele lapsehoidjatele!
Jälle oleme suure tegutsemislustiga blogi sootuks unarusse jätnud. Püüame siis seda viga parandada.
Alustama peab vist sellest, et käisime ühel nädalavahetusel kogu perega päälinnas ennast tuulutamas ja Linda oli esimest korda pikemalt vanematest lahus lapsehoidjate kantseldada. Kõik algas sellest, et Linda vanematele saadeti postiga koju restorani Olde Hansa reklaamleht, kus lubati lisaks heale söögile ka väikest näitemängu etendada. Linda ema on juba ammu mõelnud, et ükskord tahaks selles hirmkallis aga toredas restoranis ära käia ja nüüd tunduski olevat hea võimalus soovitu teoks teha. Seda enam, et seekord oli tegemist kindla paketihinnaga ja näitemängu kõrvale serveeriti läbilõiget kogu restorani menüüst.
Linda on siiani ennast küll söögikohtades ja näitemängudel suhteliselt viisakalt üleval pidanud aga otsustasime siiski mitte riskida. Ühel varasemal Tallinna reisil oli Linda vanavanatädi tütar Anne (tegelikult üldse mitte nii vana kui kõigist nendest sugulusastme eesliidetest arvata võiks) ennast pahaaimamatult lapsehoidjaks pakkunud ja nüüd otsustasime tal sõnasabast kinni võtta. Vanematel oli väike ärevus sees, mida Linda sellest plaanist arvab kuna varasemalt oli lahke lapsehoidja Krista Lindaga kõige kauem tunnikese või poolteist veetnud ja Linda seejuures turvaliselt oma kodus saanud olla. Nüüd aga plaanisid vanemad lausa viieks tunniks plehku panna ja Linda täiesti uude kohta maha jätta.
Tuli välja aga, et kõik hirmud olid alusetud. Linda leppis toredate hoidjate Anne ja Mattiga päris hästi ainult lõunauinakust ei tahetud niivõrd vahvas uues mängukohas kuuldagi. Kui vanemad pärast linna peal veedetud päeva süüdlaslikult tagasi hiilisid, et Lindalt ärateenitud etteheited vastu võtta, ei tehtud nendest suurt väljagi. Tea kas laps saigi aru, et vahepeal vanemad ula peal käisid.
Aitäh headele lapsehoidjatele!
laupäev, 16. märts 2013
Peaaegu nagu meesterahvas
"Noh see on küll nüüd rohkem nagu meestejutt...," peatus veefirmast meile uut veemõõtjat paigaldama tulnud meesterahvas ebalevalt köögiuksel. "Aga tulge siis vaadake, ehk saate hiljem abikaasale edasi rääkida!"
Ronisime esiku all olevasse keldrisse, kus meil veemõõtja asub ja meesterahvas asus aeglaselt ja selgelt koduperenaisele seletama, mis vaja õhtul kindlasti pere meespoolele edasi öelda.
Kuna Linda jäi tuppa oma mänguaeda üksinda majandama, ei mallanud ma põhjalikku juttu kaua kuulata vaid küsisin täpsustavalt üle - "Ühesõnaga kastmisvee mõõtja tuleks konsoolile paigaldada horisontaalselt?"
Mees ehmatas vait. Siis aga lõi ta nägu särama ja sain kõrgeima tunnustuse osaliseks: "Te räägite ju peaaegu nagu meesterahvas!"
Sellega seoses meenus mulle seik lapsepõlvest kui nii 10-13 aastastena tädipoegadega metsa ääres kivihunnikus rooside sõda mängisime ja tädipoeg tüdrukuid maapõhja kiruma hakkas. Noh, et igavesed piripillid sellised ja midagi mõistlikku nendega peale hakata ei ole. "Aga mina olen ju ka tüdruk!" ütlesin ma talle seepeale hingepõhjani solvununa. "Ah Sina.... Sina ei loe, Sa oled ju nagu poiss!".
Võta siis kinni, oli see nüüd kompliment või mitte.
Väike Linda tervitab ka, kuigi suhteliselt virilalt sest kikud jälle kiusavad. Kasvavad igavesed tüütused igeme sees aga välja tulemisega ei kiirusta sugugi. Vaene laps ei saa muud kui sõrmed suus päev läbi hambaid üle lugeda, et kas on lõpuks midagi juurde tulnud või mitte...
Ainult mõni hea muusikapala teeb vahel tuju paremaks, või vähemalt paneb tantsutüdrukul jala tatsuma.
Ronisime esiku all olevasse keldrisse, kus meil veemõõtja asub ja meesterahvas asus aeglaselt ja selgelt koduperenaisele seletama, mis vaja õhtul kindlasti pere meespoolele edasi öelda.
Kuna Linda jäi tuppa oma mänguaeda üksinda majandama, ei mallanud ma põhjalikku juttu kaua kuulata vaid küsisin täpsustavalt üle - "Ühesõnaga kastmisvee mõõtja tuleks konsoolile paigaldada horisontaalselt?"
Mees ehmatas vait. Siis aga lõi ta nägu särama ja sain kõrgeima tunnustuse osaliseks: "Te räägite ju peaaegu nagu meesterahvas!"
Sellega seoses meenus mulle seik lapsepõlvest kui nii 10-13 aastastena tädipoegadega metsa ääres kivihunnikus rooside sõda mängisime ja tädipoeg tüdrukuid maapõhja kiruma hakkas. Noh, et igavesed piripillid sellised ja midagi mõistlikku nendega peale hakata ei ole. "Aga mina olen ju ka tüdruk!" ütlesin ma talle seepeale hingepõhjani solvununa. "Ah Sina.... Sina ei loe, Sa oled ju nagu poiss!".
Võta siis kinni, oli see nüüd kompliment või mitte.
Väike Linda tervitab ka, kuigi suhteliselt virilalt sest kikud jälle kiusavad. Kasvavad igavesed tüütused igeme sees aga välja tulemisega ei kiirusta sugugi. Vaene laps ei saa muud kui sõrmed suus päev läbi hambaid üle lugeda, et kas on lõpuks midagi juurde tulnud või mitte...
Ainult mõni hea muusikapala teeb vahel tuju paremaks, või vähemalt paneb tantsutüdrukul jala tatsuma.
esmaspäev, 11. märts 2013
Ilusaid pilte kah
Saime lõpuks kätte enne jõule Lindast fotostuudios tehtud ilupildid..... olid pikka ootamist väärt küll. Linda sai modellitööga kenasti hakkama. Muidugi oskas fotograaf Ülle ka väga hästi pisikese modelli hajuvat tähelepanu köita ja hoida. Kuna ka meie kaunid pulmapildid on Ülle tehtud võib teda vist juba perefotograafiks nimetada :)
teisipäev, 5. märts 2013
10-kuune
Terekest! Mina, Linda siin. Sain täna 10 kuuseks. Selle päeva puhul olen rõõmus ja jutustan palju. Kuigi ema-isa pole jätkuvalt suutelised aru saama isegi mitte niivõrd lihtsatest lausetest nagu päpäpäpäääeeee, kollkollkollkollkoll, ärrrrrrr-rrrrr või äiiii-mämmämmämmäää. Täiesti lootusetud.
Küll aga on vanemad lõpuks ometi ise õppinud ära ühe lihtsa ühesilbilise sõna, mida nad kasutavad vaimustuse avaldamiseks. Kui ma mingi eriti toreda mängu televiisori nuppudega olen välja mõelnud või midagi vahvat käeulatusest pihku krabanud, hüüavad nad mõlemad rõõmsalt kaasa elades muudkui "Ei!" ja "Ei!".
Ema on viimasel ajal veidi kadedavõitu, koristas vannitoa alumistest kappidest kõik toredamad mänguasjad ära kõrgemale, õnneks avastasin, et pesumasinast pestud pesu põrandale kiskumine on peaaegu sama vahva.
Üldse on nad mul siin veidi jonnakad. Näiteks kui ma magamistoa aknalt ilusasti kõik kleeplindi maha kiskusin, et värsket kevadõhku natukenegi sisse lasta, said nad jälle pahaseks ja kleepisid torisedes kõik mu suure vaevaga tehtud töö uuesti kinni. Isa, veel porises tööd lõpetades, et nüüd küll Linda seda enam lahti ei saa. Tahtsin talle siis rõõmu teha, ajasin oma väikesed sõrmed korraks akna ligi ja tõmbasin "kärr" kõik lindi uuesti lahti. Huvitav miks ta siis rõõmus ei olnud? Saa neist vanainimestest aru.
Ja kõigile, kes minu vastu huvi on tundnud - Ei, kõndida ma veel ei oska. Ja milleks vaeva nähagi kui käputades jõuan nagu välk ühest toast teise. Püsti tõusmine ja ühe käega millegist kinni hoides asjade näppimine on mul ju selge, mis selge.
Küll aga on vanemad lõpuks ometi ise õppinud ära ühe lihtsa ühesilbilise sõna, mida nad kasutavad vaimustuse avaldamiseks. Kui ma mingi eriti toreda mängu televiisori nuppudega olen välja mõelnud või midagi vahvat käeulatusest pihku krabanud, hüüavad nad mõlemad rõõmsalt kaasa elades muudkui "Ei!" ja "Ei!".
Ema on viimasel ajal veidi kadedavõitu, koristas vannitoa alumistest kappidest kõik toredamad mänguasjad ära kõrgemale, õnneks avastasin, et pesumasinast pestud pesu põrandale kiskumine on peaaegu sama vahva.
Üldse on nad mul siin veidi jonnakad. Näiteks kui ma magamistoa aknalt ilusasti kõik kleeplindi maha kiskusin, et värsket kevadõhku natukenegi sisse lasta, said nad jälle pahaseks ja kleepisid torisedes kõik mu suure vaevaga tehtud töö uuesti kinni. Isa, veel porises tööd lõpetades, et nüüd küll Linda seda enam lahti ei saa. Tahtsin talle siis rõõmu teha, ajasin oma väikesed sõrmed korraks akna ligi ja tõmbasin "kärr" kõik lindi uuesti lahti. Huvitav miks ta siis rõõmus ei olnud? Saa neist vanainimestest aru.
Ja kõigile, kes minu vastu huvi on tundnud - Ei, kõndida ma veel ei oska. Ja milleks vaeva nähagi kui käputades jõuan nagu välk ühest toast teise. Püsti tõusmine ja ühe käega millegist kinni hoides asjade näppimine on mul ju selge, mis selge.
Tellimine:
Postitused (Atom)