Teisipäev, 28. mai 2013

Blogilugeja soovil, havi käsul... ehk ülevaade kodusest lilleaiast


Keegi tegi selle vea, et päris minult minu aia järele... see on ju sama kui küsida kirglikult hobifilatelistilt näha tema margialbumit või pärida "Nikoni" austajalt, mille poolest on tema aparaat parem kui "Canon". Mõlemal juhul tuleb valmistuda pikemaks tiraadiks, mis üldjuhul pakub rohkem jutustajale kui kuulajale.

Tõsistele aednikele pean muidugi pettumuse valmistama - midagi väga erilist ja ainulaadset te minu aiast ilmselt ei leia. On teine selline täiesti tavaline aleviaiake, nagu Eestis igal pool näha võib - taimedki enamasti pärit kas rohevahetuselt või Rohelisest kaubamajast.

Niisiis....ülevaadet tuleb alustada tõdemusega - minu aed on väike! Piisavalt väike, et kevadel uuele taimele kohta otsides ja lõpuks võidurõõmsalt istikuga viimase vaba nurgakese poole sööstes avastada, et olen veel mullas peituvale hostale julmalt labidaga pähe virutanud.

Kõige tabavamalt kirjeldab olukorda ehk lõiguke ühest väga heast aiaraamatust, siin ta on:

" Vaimustusega, jah, meeletu vaimustuse ning suure kärsitusega olete te tellinud aianditest istikuid, milleta te poleks suutnud edasi elada; olete veel kõikidele sõpradele-aednikkudele tõotanud, et tulete nende juurde pistikute järele; sest - ütlen ma  - kunagi ei ole teil sellest küllalt, mis teil on.

Ja nii on ühel ilusal päeval teil kodus oma sada seitsekümmend istikut, mis kõik ihkavad mulda pääseda; ja te lasete pilgu üle aia käia ja veendute masendusega, et teil pole neid kuhugi panna.

Niisiis on aednik inimene, kes käib, närbuv istik näpus, kakskümmend korda oma aia läbi, otsides jalatäit maad, kus veel midagi ei kasva. "Ei, siia ei lähe," toriseb ta tasa, "siin on neetud krüsanteemid; siin aga lämmataks floks ta ära, seal jälle on tõrvalill, tont teda võtku! Hmm, siia on roninud kellukad, seal, selle kirikakra kõrval pole samuti ruumi - kuhu ma küll panen? Oot-oot, siia! - Ei siin on juba käoking; või siia - kuid siin on maranad. Sinna sobiks küll, aga see koht on tradeskantsiaid täis; aga sinna - mis mul sinna on pandud? Seda tahaksin ma hea meelega teada. Ahaa, siin ongi tsipake ruumi; oota, taimeke, kohe panen su paika. Näed, nii, ja kasva issanda rahus."

Kuid kahe päeva pärast märkab aednik, et on teise istutanud otse tõusvate punaste kuningakeppide vahele."


(Karel Čapek "Aedniku aasta")



          Kes arvab peale sellist sissejuhatust, et ma Tallinna reisilt tühjade kätega saabusin, ei tunne mind ikka kohe üldse mitte.

 Ei no alguses mõtlesin tõesti, et uusi taimi pole kuhugi panna ja seepärast midagi ei osta aga kuidagi sattusin ikkagi Rohelisse kaubamajja, misjärel tabas mind arusaamine, et nii väike me aed ka pole, et üks väike roos ära ei mahu ja nii rändaski valge roniroos "Schneewaltzer" ostukärusse.

Taimeridade vahel edasi kõndides meenus mulle, et grillimaja juures künkakesel on ju tegelikult juba kahe olemasoleva valge roosiistiku juures täpselt labidatäis vaba maad.....ja ostukärusse rändas sõber "Scneewaltzerile" seltsiks üks "Aspirin". Kui nüüd tõtt tunnistada siis on üks "Aspirin" mul ju juba olemas, aga ta meeldib mulle nii väga ja õitseb nagu hull ja tagapool aias võiks ju ka üks rikkalik õitseja olla. 


Botaanikaaias ekskursiooni lõpetades sõnas Urmas Laansoo nagu muuseas: "Muide, täna on siin müügil ka Eesti ühe kuulsama roosikasvataja Joosti roosiistikud!"

Jürgen üritas nende sõnade ajal küll kärmelt mu jopehõlmast kinni haarata aga jäi sekundi võrra hiljaks.....

 Paarikümne minuti pärast kohtusime taas botaanikaaia väravate ees. Ja kuigi ma teesklesin, et pildil olev kott pole minu oma - ei mõjunud see eriti veenvalt.

Ja nii jõudsid meie pisikesse aeda ka "Sympathy" ja "Sexy Rexy". Kokku võib sealt nüüdseks leida 17 roosi. Naabrionu Antsu 62 roosiistikuni on veel pikk tee minna...



Pühapäev, 26. mai 2013

Üks vahva kingitus

Sain täna ühe toreda kingituse, nimelt päeva Tallinna botaanikaaias. Neile, kes mind veidi lähemalt tunnevad, teavad ilmselt, et selline kingitus meeldib mulle üliväga. Ja pealegi on kevadest saanud mu lemmikaastaaeg. Ja botaanikaaiast uus lemmikkoht. Laupäeval oli botaanikaaed oma tulpiderikkusega nagu väike Holland.

Aga las parem pildid räägivad enda eest :
(Hoiatus nõrganärvilistele ja mittelillesõpradele - järgneb täiesti ohjeldamatult lillepilte!)



Tegelikult tahtsime küll botaanikaaeda minna pühapäeval kuid laupäeva hommikul kohvi kõrvale lehte lugedes avastasin, et botaanikaaia hooaja avapidu toimub just täna. Ja millal siis veel oleks õigem aeg minna? Nii laadisimegi kiiresti Linda koos tema kaasavaraga  (ehk kogu selle vajaliku asjademäega, mida läheb tarvis ühe lapse toitmiseks, kasimiseks ja lõbustamiseks, pluss veel üht-teist) autosse ja hakkasimegi sõitma.

Enne veel üks kiire telefonikõne Linda onu Jaanile ja tädi Triinule, et neid kaasa kutsuda, mõtlemata et lapsevanemate jaoks on küll hommik ammu käes aga normaalsed  inimesed magavad laupäeva hommikul kell üheksa veel õiglase und. Oh jah! Aga õnneks olid nad botaanikaaeda jõudes juba suuremast pahameelest üle saanud või siis ei näidanud viisakate inimestena seda meile välja.

 

Üks väga-väga suur pluss pidupäeval botaanikaaeda külastades oli Urmas Laansoo juhitud ekskursioon. Küll oli huvitav, isegi täiesti tavaline elupuu või punane tamm  muutus oma ala asjatundjat ja head esinejat kuulates põnevaks ja ainulaadseks.

Ja loomulikult tahan ma nüüd tagasi minna kui pojengid õitsema hakkavad ja liiliad...ja roosid....ja rododendronid


Reede, 17. mai 2013

Õues

Lindale õues meeldib, seal on nii huvitav ja valge ja tore, et laps ei saa muud kui "Oi!" ja "Oooo!" korrata. Õues on tädi Krista, kellega juttu ajada ja mängida, põnev aga veidi hirmutav tegelane nimega Siilu, keda uudistada, palju rohelist kraami mida peos hoida ja suhu toppida ja veel nii umbes mustmiljon huvipakkuvat asja.

Nagu filmijupilt näha võiks laps põhimõtteliselt ju ka ise juba ringi tatsuda aga ema pöidlast ühe käega kinni hoides on ikka julgem!

Hommikused toimetused

Väikese filmijupi peale on jäädvustatud Linda toimetamised ja ema püüe lapsega sammu pidada - ega hästi enam ei jõua, seda enam, et laps kaalub nüüdseks ligi 10 kilo ja sisaldab energiat, millega võiks mõne väiksema põhjamaise riigi talvel soojaks kütta.

Miskipärast ei lase blogger mul enam otse oma youtube kanalist videosid lisada nii, et video peitub siin lingi taga:



Ema saamatust näitab ka see, et siia blogisse nii ammu sissekannet pole tehtud. Ei sellest, kuidas me onu Jaani ja tädi Triinuga Rannarootsi Muuseumi õuel silku sõime, Lennusadamas Linda ja Linda vanaema sünnipäeva tähistasime ega Linda esimesest ülemerereisist.

Linda ülemerereis toimus Hiiumaale külla Tuulile ja väikesele Oliverile. Võrreldes Lindaga on Oliver juba suur poiss aga koos saadi kenasti hakkama. Söödi kala (Linda piirdus küll esialgu pudruga), puhuti seebimulle, jalutati Kärdlas ringi, imetleti pitsusid, suurt ja musta notsut ning püünistetöökoda.

Mõned pildid kõigist toimunud sündmustest:

Väike lõõgastus promenaadil peale pärandirallit ja silgusöömist Haapsalus


Linda issiga lennusadamas

Ja Hiiumaal seebimulle uudistamas. Selle pildi tegi Tuuli, kuigi minu udukate kõrval on see ütlematagi selge :)





Reede, 10. mai 2013

Ühe aastane

Ongi aasta möödas ja pisikesest Lindast on kasvanud tegus ja toimekas üheaastane tüdruk. Üheaastane Linda on juba päris tore seltsiline. Jutustada mõistab ta pikalt ja huvitavalt, seda küll omal kombel, suurte inimeste keeles on ta siiani selgeks saanud vaid ühe sõna, milleks on "aitäh!" (Viisakas laps, kohe näha!)


Ka on Linda viimasel ajal hakanud tahtma rohkem emaga mängida kui omaette.

Lisaks vanale heale "tiigrimängule" (ema peab urisema ja Lindat mööda voodit taga ajama) on suurimaks lemmikuks saanud "telefonimäng" (ema peab mängult telefonis erinevate loomadega rääkima ja nende hääli järgi tegema).

Viimast mängu mängiti sünnipäeval isukalt ka onu Jaaniga, ainult et talle helistas millegipärast kogu aeg ainult elevant, kelle hääle tegemisega onu Jaan natuke jänni jäi... Linda aga on lõbusa mängu ootuses valmis lõputult kõigile külalistele telefonitoru pakkuma.

Kõndida oskab Linda veel ainult ema-isa abiga, omaette läheb käputamine kiiremini.

Sünnipäev oli Lindal pikk, külalisi käis terve nädalavahetuse jooksul. Kõige toredam oli muidugi, et Linda mõlemad vanaemad kohale said tulla. Ainukeseks miinuseks oli see, et ema sundis piduliku päeva puhul valget pidulikku kleiti kandma, mis nägi küll peen välja aga millega ei lubatud mitte midagi tõsiselt toredat teha nagu diivani taga roomamine või tuha sees tuulamine.