Neljapäev, 26. juuni 2014

Väike vahekokkuvõte

Nii, nüüd on siis aias kõik valmis!

Nojah, et mind päris valelikuks ei tembeldataks, oleks õigem vist täpsustada, et suuremad rassimised ja selleks korraks. Huvitaval kombel pole ma ükski aasta nii palju aias mässanud, aga eks ta ole koduse inimese asi ja mul ju väike Linda ka abistamas.

Aga ega ma päris poolearuline ka pole, ühel hetkel, minu puhul siis kolm nädalat enne uue ilmakodaniku eeldatavat sünnipäeva,  tuleb tehtule joon alla tõmmata, lasta endal hinge tõmmata, taimedel kasvada ja aial veidi omasoodu areneda.

Mis siis sel kevadel tehtud sai?

Sügisel alustatud See-ei-ole-peenar (SEOP) pikenes nii kaugele kui võimalik ja täitus kohe kui imeväel taimedega. Tagumises servas on nad küll veel pisikesevõitu, nii et SEOP tundub veidi tühjavõitu aga küll aeg ise augud täidab. Igal juhul on see ainuke koht aias, kus vähegi lootust oleks selliseid taimi kasvatada, kes natuke niiskemat pinnast ja varjulisemat kohta tahavad.

Alatul ja omakasupüüdlikul kombel olen ära kasutanud ka teiste pahaaimamatute külaliste tööjõudu, nii valmis näiteks sünnipäeval maja ette selline astmestik

Ja üks olemasolev püsilillepeenar sai endale juurde kiviktaimlalaadse serva

Nüüdseks on kogu see serv ka juba taimetittesid täis, head sirgumist neile nüüd! Viimasel ajal käib seda peenart ahistamas kohalik maffia. Kahjurõõmsa naeru saatel lendavad kraaded kolmekesi kohale, kistakse kõik mu hoolega paika asetatud taimesildid välja ja haugatakse uudishimulikult ka midagi muud noka vahele. Linda üritab küll teisi hirmutada aknale kloppimise ja suure kisaga "Vares ei tohi meie peenrasse minna!" Aga kasu on sellest loomulikult vaid ajutiselt.

Seejärel hakkasin lootusrikkalt oma tellitud kaktusi ootama ja tegin neile kuuri seina äärde pesa valmis. Elulõngad sellise kasvukohamuutuse üle vist väga õnnelikud pole aga saadagu hakkama, juured neil ju jätkuvalt viljakamas mullas, lihtsalt pealmiseks kihiks on nüüd kruus.

Hiljem muidugi selgus, et kaktused jäävad praegusel hetkel ära. Sellest hoolimata on kruusapadjal juba hulgaliselt uusi asukaid, kes ennast seal väga hästi tunnevad - kõigest kuu aega tagasi ostetud mauklehed on lopsaka kasvuga juba pea kogu neile esialgu eraldatud pinna ära katnud ning kalju-kukehari sätib ennast rahulolevalt õitsema. Minu eriliseks lemmikuks sai aga kuldkann "Elfenbeinglanz".

Üks ootel olevaid kohti oli ka grillimajakese ümbrus. Teadsin ainult seda, et tahan seal majakese ümber roose näha. Roosid mulle väga meeldivad, mis sellest, et nendega on ehk rohkem tegemist kui leplikemate tegelastega. Praeguseks on mul neid aias puhtjuhuslikult täpselt sama number kui endal elu-aastaid.


Vahetult majakese ümber lähtusin rooside paikasättimisel enda eelistustest, nimelt ei meeldi mulle eriti kirjute värvidega puhtroosipeenrad. Ise olen roose tavaliselt siia-sinna püsikute vahele sättinud aga kui mees mulle juba nii uhke grillimajakese ehitas, siis selle ümbrus pidi ikka roosilisem saama. Seega valisin välja valged roosid ja istutasin need eelmisel aastal majakese päikesepoolsele küljele. Siis sai aga tookord mõte otsa ja nii see asi möödunud suvel jäi...


Aga kui on piisavalt aega aias jalutada tulevad mõtted ka, vahekokkuvõte on siin:

Mõte kargas pähe selline, et valgete rooside vahel kasvavad lisaks veel mõned lillad või lillakassinised püsililled, aiapoolsele uudismaale sai mõni maadligi roomav kadakas kah. Nagu näha on paar roosiistikut veel saabumata. Küll aga kasutasin jällegi alatult ära jaanipäevaks külla saabunud väikevenda ja lasin tal neile juba augud valmis kaevata. Väikevend ei julgenud "suurele õele" vastu ka hakata ja  kaevaski! Lõpliku tulemuse nägemiseni läheb veel aega aga vähemalt on siin mingi plaan olemas.

Ja loomulikult käis terve kevade üks lõputu malemäng ja taimetõstmine...

Nüüd ei jää muud üle kui oodata ja vaadata


Neljapäev, 12. juuni 2014

Iiristest ja juuni lõhnadest

Uskumatu, ongi juuni.  Juuni algus polegi aias ehk niivõrd õite ja värvide, kui hoopis lõhnade aeg. Kõigepealt pani ninaga mööda õhku vedama kevadfloks. Eelmisel aastal rohevahetuselt saadud väike tutsakas oli kevadeks kasvanud hiigelmättaks, mis valitud kohta kuidagi enam ära ei mahtunud ja lõhnas kui pöörane. Õnneks oli ta nõus ümber kolima ja uues kohas edasi lõhnama.

Ka eelmisel aastal kokku hamsterdatud iirised õitsesid kenasti, kui keegi mõne sordinime ka teab, oleksin väga tänulik.


Kui  mõõtmine muidu väikesele Lindale kohe sugugi ei meeldi, siis iirise mõõdupuuks oli ta siiski veidi kahtleva näoga nõus olema. Ka see iiris ei jää lõhna tugevuse poolest sugugi ebajasmiinile või kevadfloksile alla.

Veel tundmatuid siiruviirulisi:


Valged iirised olid mul juba eelmisel aastal väga õnnetud - risoomid kuivasid ära ja suure vaevaga ajas muidu suure mättana õitsenud taim püsti vaid ühe õievarre. Liiga tihedaks ta kasvanud ei olnud, pigem kahtlustasin mingit mädanikku. Rookisin suurema osa risoome peenrast välja, puhastasin osa kenasti ära ja panin tagasi, lootuses, et sel aastal asi paraneb. Ülejääki aga komposti ka hästi visata ei raatsinud, panin naljapärast grillikoja tagumisele küljele künka peale, mille kordategemiseni ma pole veel jõudnud.

Sel kevadel õitses peenras taas üksainus õnnetu õis. Samal ajal grillikoja-prügimäel aga:

Arvatavasti jätangi nad sinna, vähemalt seni kuni ma sinna nurka tuuseldama jõuan.

Rohevahetuse nimetutele lisaks tellisin eelmisel sügisel Savisaare käest paar kollase iirise Dazzling Gold risoomi. Minu üllatuseks õitses kevadel peenras aga hoopis sinine kaunitar. Elle abiga sai ta endale ka nime. Tuleb välja, et kogemata kombel sattus mulle aeda hoopis tegelane nimega Best Bet. Minul pole selle vastu küll kõige vähematki, pigem vastupidi. Kuna iirise taustaks sai sel kevadel sinine elulõng ja varvaste ees kiviktaimlas õitseb lillakassinine alpi aster, siis tekkis sinna poolkogemata päris armas kevadine sinine nurgake.


Siberi iirised siin kõrbes vist hea meelega ei kasvaks aga ma pean ju katsetama:

Ja loomulikult pakuvad veel kõige tugevamaid lõhnaelamusi ebajasmiin ja näärelehine kibuvits. Seda viimast käin naabri-Märta aias nuusutamas, ongi põhjus roosi all pingil veidi juttu ajada ja juuniõhtut nautida.

Kui aga maja ees õhtul ebajasmiini nuusutama jääda, jääb kõrva, et kusagil läheduses mängib sümfooniaorkester mõnusat sumisevat viisikest. Üles vaadates on asi selge - maja ees kasvav vaher (täpse liiginime määramiseni pole kuidagi jõudnud) on sumisejatele rikkaliku toidulaua katnud.


Neljapäev, 5. juuni 2014

Mööda teiste aedu luusimisest ja malemängust

Olen vahepeal jälle mööda paari vahvat aeda ringi luusinud, imetlenud ja mõtteid kogunud. Kõigepealt ei saa muidugi üle ega ümber Taga talu taimetõstmise talgutest, kus selgus, et toredad Internetituttavad ongi lihast ja luust inimesed ning "päris" elus veel toredamad.

Kuna Taga talu aias oli tutvumist ja jutustamist, vaatamist ja imetlemist palju ja vahepeal proovisin vähemalt nägu teha, et teen midagi kasulikku ka, siis ununes piltide tegemine sootuks.

Kõige rohkem on mul kahju, et ei jõudnud pilte teha oma lemmikpeenrast, mille kallal Tii usinalt nokitses. See oli koht, millest jäi tunne, et kõik on läbimõeldud ja oma õiges kohas - parasjagu põnevaid okaspuid, kamaluga suuri hostamütakaid ja nende vahel erinevatel aegadel õitsevaid püsikuid.  Pilditegemine oli mul isegi meeles aga olin ärasõidu hetkeks muljete üleküllusest juba nii väsinud, et ennast uuesti tohutusuure aia teise otsa vedada tundus ületamatu pingutusena.

Otse loomulikult ei suutnud ma taimede kokkuhamsterdamisest hoiduda. Eelnevalt kokkulepitud taimevahetussaagiga polnudki suurt muret, olin neile aias juba kohad valmis vaadanud aga koju jõudes leidsin ennast  üllatuslikult äkki tohutu aediiriste sületäie õnneliku omanikuna. Olin ju mõelnud ainult paar uut tuua, kellele oleks ka koht kohe olemas olnud.

Ühesõnaga avastasin, et taimetõstmine on nakkav tegevus. Talgutele järgnes kaks päeva usinat tööd oma aias, kus ükski taim oma kohale ei tohtinud jääda. Ausalt öeldes hakkas see tegevus kõige rohkem malemängu meenutama. Enne iga labidaliigutamist tuli mõttes kõik käigud läbi mängida - kui ma tõstan leviisia siia peenra ette serva, siis saan roosa õiega kassisaba koha võrra edasi liigutada ning tema asemele salvei istutada. Kui ma varjukiviriku õunapuu alla istutan, siis saan halli nelgi viia tema kohale maja ette peenrasse ning tekib kaks vaba kohta iiristele. Ja nii edasi, ja nii edasi. Loomulikult lõppes mäng jälle patiseisuga, ehk siis kõik taimed said ümbertõstetud, iirised maha aga ühtegi vaba kohta aias pole ega ei tule.

Sain vaevalt tehtuga rahule jääda, kui jõudiski kätte järgmine külaskäik. Seekord Futu juurde. Ma olin juba blogi lugedes aru saanud, et ilmselt on tegemist just seda tüüpi aiaga, mis mullegi sobiks ja meeldiks. Seetõttu lugesin endale juba kodus ranged sõnad peale - ei mingit hamsterdamist! Kaasa tohib võtta ainult mälestusi ja fotosid....

Kohapeal sain perenaiselt tõeliselt toreda aiaekskursiooni, loodan, et minu peale raisatud aja pärast talvepuude varu väga ei kannatanud. Jällegi oli imestamist ja oli imetlemist, nimede uurimist ja hilisemaks uurimistööks üleskirjutamist.  Teiste aiad tunduvad alati nii hästi läbimõeldud ja huvitavad enda segasummasuvila kõrval. No kohe näha ju, et siia tuleb üks ilmatu uhke ala:

Ja kuigi ma proovisin selle hamsterdamislubaduse suhtes endale väga kindlaks jääda, sigines varsti kusagilt mu asjade juurde üks kilekotike taimedega, siis teine... Väärika ilmega kiisu, Härra Tibu, ruttas mulle küll appi ja püüdis kangelaslikult saaki ärasöömise teel vähendada, sellest hoolimata sõitsid ei rohkem ega vähem kui kümme taimetitte minuga koju kaasa. Kodus sai vahepeal vanaema kantseldada olnud väike Linda tuttu pandud ja kohe aeda - eks ikka jälle malet mängima!