Esmaspäev, 31. juuli 2017

Mida on küll Lätis vaadata? Kas seda, et Eestis on ikka parem?

Ma tean, et olen sel suvel olnud kehv blogija, Mõtlesin ka oma sellesuvise Läti reisi(de) kohta muljed endale jätta sest olen kuulnud, et teiste inimeste jaoks pole olemas tüütumat asja kui reisipilte vahtida. Siis aga kuulsin sõbra suust üllatunud küsimust, et mida küll Lätis teha on. Mida teistel Lätis teha on, seda mina öelda ei oska. Aga küsimus ilmselt torkas piisavalt, et kirja panna, mida meie Lätis tegime.

Oleme suvel Lätit avastamas käinud nüüdseks juba viis korda. Võtame ette ühe piirkonna ja sõidame seal ringi, tutvume vaatamisväärsustega ja puhkame. Mõne tunni sõidu kaugusel, väikeste lastega reisimiseks ideaalne.

 Läti oskab ennast turismisihtkohana müüa. Kindlasti on teilegi vahel postkasti pistetud Jurmala või Ventspilsi klantspiltidega reklaame aga kohapeal infopunktides leiab isegi väiksemate kohtade kohta eesti keelde tõlgitud korralikke materjale. Näiteks Kalsnava arboreetumil on ilus eestikeelne voldik olemas. Sõltuvalt piirkonnast on ka netis võimalik vahel koduleht eestikeelsena avada. Tõlke kvaliteet on muidugi iseasi aga vaeva on nähtud ja naaberriigi turistidele mõeldud.



Kuna meil on juba mitmeid reise tehtud, siis oli seekordseks sihtmärgiks Kesk-Läti. Suuri linnu me oma teel ei läbinud, teada-tuntud turismiatraktsioone ka mitte. Enne reisi ristisime sõidu teemaks "Depressiivsed Läti väikelinnad" kuid võin kohe öelda, et tegime seda pigem laulusõnu parafraseerides sest depressiivsusest oli asi kaugel.

Eks paljugi sõltub reisidel ka eelhäälestusest ja meeleolust. Mõtlesin isegi sellele veidi Aluksnet külastades. Saabusime nimelt Aluksnesse väsinult ja tühja kõhuga ja koos meiega saabus suur paduvihm. Aluksne äärealad olid täis kolemaju ja meeleolu ei saanud just ülevaks pidada. Ja nii olekski ma võinud sellest linnast lahkuda teadmisega, et pole olemas mõttetumat ja koledamat Läti väikelinna.

Meil aga oli plaan Aluksnes ööbida. Tuba hotellis oli külm ja rõskevõitu ning kuigi toas oli radiaator, ei leidnud me kusagilt kohta, kust seda sisse lülitada. Teavitasime administraatorit, lootes, et asjalood paranevad (paranesidki!) ning läksime kesklinna, et mõni söögikoht leida.

Vahepeal läks vihm üle ning päike hakkas piiluma. Üle järve paistsid maalilised varemed - 1342. aastal ehitatud Marienburgi linnus. 

Sõime silla juures olevas pisikeses suvekohvikus maitsva õhtusöögi ja asusime ümbrust avastama. Ordulinnus asus Aluksne järvel oleval saarel, uudistasime seal ringi. Huvitavaid detaile oli küllaga - nagu näiteks omapärased  pargipingid 


Või saarelt teisele poole kaldale viiv "Laulev sild". Silla keskel olid nimelt kõlarid, kust kostis vaikset viiulimuusikat, väga armas mõte.


Üle silla jõudes kõrgus meie ees Templimägi - teadaolevalt varaseima asustusega paik Aluksne ümbruses. Tempel oli ka täiesti olemas - 1807. aastal Põhjasõja sündmuste auks ehitatud graniidist paviljon.


Vaated olid maalilised - Aluksne on ikkagi kõige kõrgemal asuv linn Lätis


Ronisime mäelt alla, ja üle sildade tagasi Aluksne parki jalutama. Aluksne pargi rajamist alustati 18. sajandi teisel poolel. 19. sajandi alguses kujundati vastavalt uuele moele park ümber inglise stiilis - maastik pidi välja nägema võimalikult looduslik. 


Väikevormid olid pargis väga uhked. Aleksandri paviljon on ehitatud 19. sajandi alguses vene tsaar Aleksander I auks, kes 1822. aastal läbi Vidzeme Peterburgi sõites olevat ka Alūksnes viibinud. Rahvajuttudes on see ehitis mainitud ka kui "kohvipaviljon". Parunipere armastanud siin hommikukohvi juua ja rahvajuttude järgi pidanud paruni toatüdruk pikka teed Uuest lossist Aleksandri paviljonini mitu korda käima, enne kui parun kohvi serveerimise temperatuuriga rahule jäi. 


Graniitobeliski olevat Burchard von Vietinghoff lasknud ehitada 1799.  aastal oma isa mälestuseks. Postamendile oli kinnitatud marmortahvel saksakeelse kirjaga: "Parimale isale, inimeste sõbrale, tänulikult pojalt 1799"


Aiolose tempel ehitati 1870. aastatel ja on pühendatud Vana-Kreeka tuultejumalale- Aiolosele. Templi keskel graniitkivist postamendil, olevat olnud ka Aiolose kuju ning kuplikonstruktsiooni keskel olevat rippunud 4 harfi, mis tuules helisesid. Hiljem olevat harfid maha võetud, sest tormi ajal olevat heli nii tugev olnud, et seganud lossielanike öörahu. 


Mulle meeldis, et park ei olnud liiga lakutud muljega, samas oli kõik hooldatud ja korras. Mõnus jalutuskäik oli.


Loss ise oli ka uhke, valminud 1863. aastal, uusgooti stiilis. Parunitest kohalikel meeldivaid mälestusi pole, rahvasuhu on hoopis läinud ütlus -  "Vaene kui Vietinghoff’i talunik". Praegu on lossis muuseum.


Ka Aluksne muuseumi külastus läheb täpselt sellesse eelhäälestuse ja juhuste teemasse. Kõigepealt peab muidugi märkima, et meie pere on suured muuseumisõbrad ja seetõttu katsume ka võimalusel kõiki muuseume külastada. Seetõttu ei ole me ilmselt väga erapooletud hinnanguandjad sest mingi huvitava killukese leiab ikka. Kuna ka mul tuleb aeg-ajalt ekspositsioonide ja infotahvlite koostamises osaleda, uurin palju ka teostust ja pildistan erinevaid lahendusi.

Aga tagasi Aluksne muuseumi juurde. Tuli alt infopunktist tädi ja tegi meile võtmega teisel korrusel ühe toa lahti. Asjad olid vitriinides, muinasaegsetest leidudest kuni nõukogudeaegsete esemeteni. Ingliskeelne infoleht anti kenasti näppu. No ei olnud eriti huvitav. Vaatasin kapad-kannud üle ja astusin edasi.



Mingil hetkel aga astus ligi ja korjas meid üles kena noor giid ja siis oli juba huvitav. Elusa inimene vastu paberileht ei saa. Sai kõike küsida ja arutleda. Suur õnn oli, et sattusime muuseumi ajal kui seal parajasti oli rändnäitus nukkudega. Kõik ühe Aluksne piirkonnast pärit välisläti proua aastatepikkune näputöö - riietada nukud Läti eri piirkondade rahvarõivastesse. Tema tütar on nüüd ema kogu - 120 nukku deponeerinud rändnäitusele mööda Läti muuseume. 

Millised detailid! Käsitööhuvilisele jagus uurimist pikaks ajaks





Ja kui "suur muuseum" vaadatud siis tasub lossi juurest otsida veel ühte pisikest ust, mis kannab pealkirja loodusmuuseum "Vides Labirints". Ma olin kodutöö ära teinud ja oskasin seda paika otsida ja soovitan teistelegi, eriti kivifännidele nagu ma ise.

Mulle tohutult meeldivad muuseumid, mida peavad oma ala fanatid ja särasilmsed kollektsionäärid, sellised kõige paremas mõttes veidi hullud nagu aalujad taimemaailmas. Aluksne pisike loodusmuuseum on täpselt selline. Terve ruumitäis erinevaid teokarpe üle maailma, teine ruum linnutopiseid aga vaatama minnakse seda muuseumi põhiliselt kolmanda toa pärast.

Ühel hetkel kamandatigi toatäis eesti turiste - sest juhuse tahtel see minu sinna sattudes just nii oli - kolmandasse tuppa ja paluti tagaseinas olevat vitriini jälgida. Vitriin oli täidetud pealtnäha ilmetute kivimitega. Hakkas mängima dramaatiline muusikapala ning aegamisi hakkasid vitriinis olevad kivimid helendama. Nimelt kogub muuseumi asutaja pimedas helendavaid kive - üks neist oli muide pärit ka Panga pangalt Saaremaalt. Osad kivimid helendasid veel mõnda aega peale tule süütamistki. Aga ega see muuseum minu kirjelduses kõlagi nii ägedalt kui seistes särasilmse muuseumitöötaja kõrval, kes sulle õhinaga kõike näitab ja tutvustab.

Mind aga, nagu näha, ei tohi reisikirjelduste kallale lasta sest selle asemel, et teha lühike ülevaade sellest, et Lätis on huvilisel vaadata küllaga, jahun ma siin ikka veel ühest linnast. Minge parem Lätti ja vaadake ise!

Neljapäev, 27. juuli 2017

Juulikuiselt aias

Hakkasin  juulikuu aiapilte arvutis läbi vaatama, muidu jäävad märkmed täiesti tegemata.

Kõigepealt avastasin, miks mu püramiidkivirik juba paar aastat õitsenud ei ole. Olin lihtsalt liiga kade olnud teda jagama. Sel kevadel viisin terve pinu naaberküla rohevahetusele ja kohe peale seda sirgus kaks uhket õievart, mis praktiliselt terve kuu aega silma rõõmustasid.


Väsimatult on õitsenud ka kevadine minuartsia (Minuartia verna), mis alustas juuli esimestel päevadel ja õitseb siiamaani. Huvitav, miks kevadine, kui õitseb juulis.








Aias on käes tavapärane juulikuu -  päike lõõskab juba mitmendat nädalat, muru on kollane ja krõbiseb. Ehk veidi kergem on kui tavaliselt sest juuli esimesel nädalal kastis aia korralikult üle. Aga muidu nagu juuli ikka - roosiline ja lopsakas.

Kui kevadel tundus, et nii roosid kui liiliad said juba kasvu alustanult kevadise külmaga karmilt pihta, siis nüüdseks on nad piisavalt toibunud. Kadusid polnud, kuigi ma ei katnud kedagi ja isegi mullatud jõudsin vaid pooled roosidest. Roosade õitega roos `Angela`jäi mulle silma oma huvitava õiekuju poolest aga ka eemalt on ilus














`Auguste Luise`. Korra viskan kevadel peoga pikatoimelist väetist, rohkem ei poputa, kasvavad kruusapinnases küll, ja isegi muru sees poolvarjulises kohas, polegi vaja peenrasse istutada. Ütle veel, et roosid on nõudlikud.


Küll aga tuleb sorte hoolega valida - `Sexy Rexy`haigestub igal aastal suve teisel poolel tahmlaiksusesse, peaksin vist parema sordi vastu vahetama. `Aspirin` seevastu tundub täiesti haiguskindel olevat ja isegi lehetäidele ei maitse nii palju kui mõni teine roos


Aga mis ma nendest roosidest ikka jahun, kõik juba vanad sordid ja ennegi näidatud, uusi roose ma juurde osta ei plaani. Vaadake parem kaselehelist kellukat, kas pole äge! Kask, mis kask!


Kellukaid pean samuti hoolega valima sest nad kipuvad mul roostesse haigestuma, imelised valged kõrged kellukad, mis ma Tsiili käest rohevahetuses sain, olin sunnitud kõik lõkkesse viskama, rohelist lehte enam oranži rooste alt ei paistnudki. Ka mõned kerakellukad haigestuvad. Kivilaliigid  õnneks mitte nii väga.

Karpaadi kellukas kipub minu aias ebaviisakalt lamasklema ja teistel seljas elama, seetõttu poputan kelluka `Samantha` tittesid, et karpaadi kellukad nendega asendada.  Tited on ilmselt küll Karpaadi kelluka mõjutustega ning `Samanthast` veidi erinevad, kuid püsivad kenasti püstises asendis ja ei lösuta. Pildil olev sinine kellukas ongi üks `Samantha` järeltulija


Lõppu üks tore üllatus. Keegi aalujatest jagas aastaid tagasi niidu-kuremõõga seemneid. Külvasin peenrasse - ei midagi. Kuni sel suvel:


Ausõna - keset linnupiima puhmast ma teda küll ei külvanud !


Kolmapäev, 26. juuli 2017

Puhkus


Vahel on tunne,  et peaks tegema nii nagu üks mu töökaaslane. Tema nimelt võtab igal aastal puhkuse välja novembris. Ja siis magab, loeb raamatut, puhkab. Ringi ei rahmelda. Mida Sa novembrikuises Eestis ikka rahmeldad, eksole?

Aga ei, ei tööta see minu puhul. Sest tahaks puhkusel ju ikka ka aia jaoks aega. Novembris puhkab ka aed. Teiseks ei saaks puhata muul ajal juba seepärast, et lasteaed on terve juulikuu suletud. Ja kui lapsed puhkavad juulis, peavad ka vanemad puhkama.

Aga mida Sa siin puhkad kui tullakse kogu aeg välja põnevate ettepanekutega: "Lähme Lätti!" No hea, küll  - lähme! Tagasi jõudes saad vaevalt asjad lahti pakitud, kui tullakse jälle "Aga homme? Hiiumaale?" No miks ma siis Hiiumaale ei taha, sealsed toredad sõbrad külastamata, tervitamata - muidugi lähme! No ja nii see puhkus läheb - kontserdile, näitusele, külla, "päälinna kohvikusse ja loomaaeda", Lottemaale ja aedu vaatama. Lohutades end. et küll tööle tagasi minnes puhkad. Endalgi naljakas mõelda.

Aga täna sain siis lõpuks teoks teha ammuse unistuse ja käia ära Kristiina aias. Olen juba ammu tema blogipostituste pilte imetlenud ja mõelnud, et jah, vot see aed mulle meeldib! Meeldib kohe väga! Võin öelda nii palju, et mu tunne ei petnud mind ja kohapeal oli veel ilusam ja vahvam ja toredam.


Kuna sagimist ja siblimist oli palju, ning meie kaasas olnud noori daame ei pidanud isegi mitte elektrikarjused, nelja- või kahejalgsetest karjastest rääkimata, on raske leida ilma külastajateta aiapilte. Kristiina lilleniidud on uhked. Naersime kohvilauas suurepärast vaarika-vahukoore-beseekooki süües, et kui teised alustavad uue ala rajamist rohukamara eemaldamisega, siis seal peres valitakse hoopis kevadel välja koht, mis niitmata jätta. Looduslikud eeldused lilleniidu rajamiseks on märkimisväärsed.


















Aed on osa loodusest ja looduslikud taimed osa aiast. Kõik on oma kohal ja just täpselt õige. Ja ühel hetkel märkad oma üllatuseks, et keset õue kasvav tohutu õuepuu pole midagi muud kui hiiglaslike mõõtmetega ja väga vana sarapuupõõsas.

























Hommikul laevalt tulles, kippus väikesel Lindal tuju pahaks minema, kuuldes, et emal järjekordne aiakülastus plaanis. "Seal ei ole mitte midagi teha ja on igav!" teatas ta veendunult. Läbirääkimiste tulemusel leppisime kokku et teeme aiakülastuste ja muudegi tegevustega nii nagu uute toitudegagi - enne ei tohi öelda, et ei meeldi, kui pole järele proovinud.

Kui Kristiina aiast lahkusime oli meeleolu hoopis teine - "Oh kui tore oli külas!" sädistasid suvitajapreilid auto tagaistmel - "Ja see tädi oli meiega nii hea ja lahke!"