Pühapäev, 14. september 2014

Udune sügis

Huvitav, juba teist aastat järjest tuleb sügis siia suurte ududega, hommikuti on kogu aed paksu teki all. Mulle see tegelikult täitsa meeldib, kastemärjad ämblikuvõrgud sillerdavad taimede vahel ja aed on korraga salapärane ja müstiline koht.

Kevadel sain kingiks ühe paki päevalilleseemneid, mingisugune sort, nime ei mäleta aga igal juhul on see kenaks täienduseks maja ees olevale tuhkpuuhekile. Eks ikka tiivuliste meelitamise osas. Läksin ühel hommikul vara Milda toodud kellukaid maha istutama ja jäingi agaralt maiustavat tihast vaatlema. Minust ei teinud maiasmokk väljagi, kuigi istutasin samas kõrval, muudkui aga maiustas, endal pea alaspidi.

 

Vahepeal lendas mõne seemnega kaugemale ja piilus ümbrust ka

Lahe tegelane, peab järgmisel aastal jälle kuhugi peenraserva sügisese toidulaua külvama.

Õisi on aias veel küll, õitsevad siilkübarad, kellukad, lavendlid, roosid sätivad ennast veel teistkordseks sügiseseks õitsemiseks. Suvelilled muidugi ka.

Suvelilledest olen igal aastal külvanud petuuniaid. Eks see külvamine ja pikeerimine üks tüütu töö ole. Sel aastal jäigi õigel ajal tegemata aga õnneks leidus lahkeid, kes mind ikkagi taimedega varustasid. Petuuniad on hea lollikindel amplitesse torgata.

Palju tänuväärsem suvelill on topeltõiega "virkliisu" ehk sultan-lemmalts, temalt tuleb lihtsalt enne külmade saabumist üks oksake tuppa vaasi tuua ja oodata kuni see juured alla võtab. Ja siis potiga aknalaual üle talve pidada. kevadeks kasvanud põõsas tuleb jälle oksakesteks lammutada, vaasi juurdumist ootama panna ja siis juba õue lillekasti. Õitseb ühtviisi nii õues kui toas, aastaringselt.

Suvelilli läheb ikka vaja, et täita tulpidest jäänud augud. Vastasel korral istutab usin aednik suve jooksul need augud täis ja käib siis sügisel nõutu näoga ümber peenarde, peod täis tulbisibulaid, millele järsku kohta ei näi leiduvat.

Üha enam olen hakanud aias katsetama peiulille sortidega. Lapsena peiulilled mulle ei meeldinud, olid sellised "vanaema-lilled", mida surnuaiale viiakse. Ju ma siis olen nüüd vanaks jäänud, igatahes tunduvad peiulilled aina toredamad. Hea lollikindel kasvatada ja ei mingit pikeerimisega jändamist. Lisaks pidavat nad veel mulda parandama ja seenhaiguste vastu aitama.

Olen igal aastal ikka isesuguseid katsetanud, lemmikud on siiani ahtalehine peiulill (Tagetes tenuifolia), pildil sort "Ursula"...

...ja üks hästi madal ja maadligi roomav, mille nime ma ei tea

Kollane peiulill oli vaieldamatu putukate ja liblikate lemmik, peab mõnel aastal veel seda istutama:

Peiulill ''Dvuhcvetny Gigant'' näeb küll hoopis teistmoodi välja kui seemnemaailma pildil

Red Brocade on päris kenake:

Igal aastal on ka mõni sort, millega olen täielikult alt läinud. Eelmisel aastal nägin Läti reisil linnahaljastuses ilusaid valgeid peiulilli. Hiilisin küll ümber nende lootuses mõni äraõitsenud õis seemnete jaoks leida aga ei - Läti aednikud teevad head tööd, kõik äraõitsenud õied olid hoolega eemaldatud. Tellisin siis seemnemaailmast selleks aastaks ühe "Белоснежка". Reaalsuses näeb välja selline tuustakas:

Uhkelt õitsevad praegu ka veel hortensiad. Eelmisel aastal sain ühe tundmatu suurelehise hortensia sünnipäevaks, ostetud lillepoest. Mõtlesin kohe, et mina teda potitama ei hakka, pole meie keldris ka just ideaalseid tingimusi. Saadagu hakkama! Vähemalt eelmisel talvel saadigi:

Sel aastal tegin eksperimendi ja tassisin oma muidu suhteliselt väikeste õitega aedhortensiale Pink Lady igal õhtul ühe kannutäie vett. Tundub, et talle meeldis.

2013. aasta juulis ilma vett tassimata:

Ja 2014. aasta juulis igapäevase kastmisega:

Nüüdseks on "Pink lady" saanud juba oma nime väärilise rüü:

Tüütu see kastmise töö ju on aga ilma selleta siin aias suvel ei saa. "Ei ole jätkusuutlik!" öeldakse vist selliste projektide peale, mis ise endaga hakkama ei saa. Aga pole viga, ilu nõuabki ohvreid ja tööd. Seda enam kui seda tööd ikka enamjaolt naudid.

Reede, 5. september 2014

Mis sa tassid kive, kivi raske!

Kuna siin hiigelsuurte kivilate rajamisega inspiratsiooni antakse, läksid ka minu mõtted kividele.

Kivid mulle meeldivad! Isegi väga. Meeldivad sammaldunud kivid metsa all ja mere ääres lainetes lebavad siledaks vormitud kivid, piirikivid ja aiaks laotud kivid, paekivid ja maakivid, kalliskividest rääkimata... siin blogiski on üks postitus juba kividest olnud.

Ja kui ma kusagil kivisel mererannal jalutamas käin või mägedes matkamas, rändab alati mõni kivike ka minuga koos, algul peos, kus teda on mõnus veeretada, siis taskus ja lõpuks seljakotis. Kui palju kordi olen ma kuulnud kuidas pesumasinas midagi kõlksub ja mõelnud: "Jälle unustasin ma kivi taskusse."

Nende kokkutassitud kivide jaoks on mul kodus kummuti peal üks plastpurk, mis nüüdseks on täis, mis täis. Sealt võib leida näiteks selliseid kive:


Vahel on neid vaadates hea meenutada kohti, kust nad leitud on, vahel niisama imetleda, kui ilus võib olla üks tavaline kivi. Ja Lindale on ema kivipurk nagu tõeline varalaegas.

Aias võiks ka kive rohkem olla. Mitte seda prügikivi, mis kaevates maast tuleb ja juba veidi kurjema pilgu peale häbelikult killustikuks laguneb - vaid ikka suuri ja ilusaid.

Need, kes meie aias ise käinud, juba teavad, mida järgmine pilt tähendab:

See tähendab mullatöid, sest iga väiksemagi kaevamisega tuleb välja hunnik kruusakive ja (vähemalt) ämbritäis varandust. Seekordsed leiud olid siis lisaks roostes naeltele, millega meiekandis on ilmselt kombeks murumättaid maa külge kinnitada, 1992. aasta kümnesendine, vorstiümbris aastast 2004,  täiesti kasutamiskõlbulik alumiiniumlusikas ja lahendus küsimusele: " kuhu kadus kooliõpetaja lehm?"

No mida muud järeldada, kui leiad korraga maa seest krihvli, lehmaketi kinnituse ja kondid

Aga mis mullatööd? No ikka selleks, et oleks kuhu kive tassida. Nagu alati jäi "enne" pilt tegemata. Ei leidnud sobivast küljest tehtud vaadet ka varem tehtud piltide hulgast. Aga põhimõtteliselt oli enne väiksem istutusala koos tikripõõsastega

Ja nüüd on natuke suurem ilma tikripõõsasteta



Päevalill on ajutine nähtus aga jah - see seal keskel on rabarber. Kuna ta ennast seal väga hästi tunneb ja mujal ei kasva meil rabarber pooltki nii hästi, siis mina teda transportima ei hakka. Võibolla annan talle erinevalt eelmistest aastatest hoopis võimaluse õitsema hakata - ikkagi lillepeenar.

Kive sai veeretatud kaks päeva, igaühte ikka mitu korda, no et ikka kõige parem koht leida. Ja kui ma kõik potsikutes ja aiaäärsetes oleva kraami ära istutasin saigi uus ala taimi täis. Aitäh lahketele Aalujatele taimede annetamise, laohoidmise ja kulleriteenuse eest!