Kuvatud on postitused sildiga saared. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga saared. Kuva kõik postitused

neljapäev, 14. mai 2015

Kiire kevad - tuhk ja tolm! Käes on kolm ja kolmkümmendkolm!

Kord hoo sisse saanud, kiirustab kevad seitsmepenikoormasaabastega edasi. Vahepeal on toimunud üks pidev pidu ja pillerkaar. Vähe sellest, et Kaisal igal kuul sünnipäev on mul endal ja Lindal ka kahenädalase vahega kevadised sünnipäevad. Pole selles pillerkaaritamises suurt aega jäänud ei aia ega juurviljamaa jaoks.

Aga jõutud siiski üht-teist on. Kohaliku käsitöömaja näitusele üks vaip ja pleed, veidi keraamikat ka. Nii pleed kui Tõstamaa punane seelikutriibuline vaip on pildil vasakult esimesed omasuguste seas.

 Kui kodustest pidudest isu täis, läksime ise külla.  Sõitsime päälinna. Ikka asja pärast aga sellest edaspidi. Kaisa sai esimest korda käia kohvikus. Kuna kohviku valisid vanemad, siis tuli väikesel  neiul leppida aiapoe söögikohaga. Kuigi Kaisa jaoks pole erilist vahet - tal on nagunii igal pool oma söök kaasas.

Lõpuks jõudsime aga külla ka. Külas nägime ühte põnevat aeda, mis mulle iga külaskäiguga aina armsam ja armsam tundub. Eriti sealse alpikalju pärast, kuigi aiapäkapikk ja ülejäänud kivila meeldivad mulle ka väga. Seekord võitis mu südame aga üks ime-imepisike sõnajalg kaljupeenras.  Nostalgia tuli peale. Nagu oleks korraga kodusel Eestimaal ja ei oleks ka. Võibolla hoopis seal...

või seal:

Igal juhul oli väga armas külaskäik.

Aga edasi tegime ühe kiire laupäevase välismaareisi küll. Või minu puhul siis reisi sünnimaale. Ega see Hiiumaa ju mingi päris tavaline Eestimaa paik küll pole. Kella kümnese praamiga saarele ja seitseteistkolmekümnesega tagasi. Käidud nagu sipsti.

Küll mahtus selle aja sisse aga palju - jõudsime imetleda nurmenukkudega ülekülvatud kadastikke, käia esimest korda elus ära muuseumis, sõita tõukerattaga, õppida ära sülitamise, vaadata käsitöönäitust, tutvuda unustatud mälestuskividega, süüa imehead lillat värvi kalasuppi koos pardimunadega, magada vankris mõned tunnid õndsat und, võtta terrassil päikest ja kavandada viinamarjaistandust ja keeta madalas kraavivees kepiga segades mängusuppi. Kes meie perest just täpselt mida sellest loetelust tegi, jääb igaühe enda välja mõelda.

(Foto autor: Oliveri ema)

Tagasisõidul mandrile oli praami peal õnnelik võimalus kuulata paari imeilusat lugu Tallinna poistekoori esituses ja  väike Linda sai mängunurgas jätkata mängu samade mängukaaslastega ja samast kohast, kus see hommikul pooleli jäi. Laps oleks vist hea meelega veel paar reisi edasi-tagasi teinud.

teisipäev, 3. detsember 2013

Väsimus...

      Kui teised inimesed käivad spa-s puhkamas, siis mul on tunne, et läheb veel mitu päeva enne kui ma nädalavahetusest Saaremaal toibunud olen. Lapsevanemate rõõmud. Oskaks keegi Linda energia kuidagi elektrit tootma panna, oleks vast tervel Läänemaal selles osas elu muretu.

     Aeg-ajalt jooksevad kusagil netiavarustes jälle läbi arutelud, kas lapsevanemad peaksid lapsega võimalikult palju väljas inimeste hulgas käima või vastupidi, last esimesed eluaastad nelja seina vahel hoidma, et nad kaaskodanikke oma olemasoluga ei häiriks. Kusjuures anonüümsed netikommentaatorid kalduvad enamasti loomulikult selle viimase variandi poole.

     Huvitaval kombel pole meile keegi veel märkust teinud, et me oma titega teisi häiriks - pigem on Lindat nähes talle restoranis toodud lastetool ning mingi paberile paljundatud pilt ja värvipliiatsid joonistamiseks - õelaid pilke kaaskodanikelt pole ka täheldanud. Aga kes teab, võibolla kannatavad hambad ristis ja lähevad seejärel internetti kommenteerima.

    Laupäeval Gospa restoranis oli igatahes pea igas teises lauas mõni väike inimene. Samas tundsin ise, et mõneks ajaks tahaks selle lapsega väljaskäimisega vahet pidada. Enda närvide huvides. Sest isegi kui teisi meie väike aktivist ei sega, läheb ema kogu energia sellele, et last lõbustada, iga virina puhul mõneks ajaks välja jalutama minna ning lohutada kui laps parajasti tegutsemishoos käega keset kuuma supitaldrikut on virutanud.
    Selleks ajaks kui Lindal kõht täis ja oma jahtunud söögi kallale saad asuda, on väsimus suur. Nii suur, et mõtled patuselt, et peene restorani asemel sööks parem lapsega koduses köögis rahulikult piimasuppi. No ausalt!

    Kuigi käisime õhtul Gospa restoranis, veetsime tegelikult nädalavahetuse Spa hotellis Rüütli. Olid oma head ja vead aga lõppkokkuvõttes võib rahule jääda.

    Algus oli  küll veidi konarlik. Vaatamata sellele, et hotelli töötajad meid sisse kirjutades kinnitasid, et nad meid juba pikisilmi oodanud olid, oli meie numbrituba jääkülm. Lindale olin õnneks villased sokid jalga pistnud aga endal hakkasid jalad kohe külmetama. Mõtlesin õudusega, et kuidas ma peale ujumist märja peaga lapse sellesse külmkappi toon (fööni Linda kardab).

Teine üllatus oli see, et hotellides tavaline lisavarustus oli Rüütlis kõik tasuline - hommikumantli laenutus 3 eurot, sussid 3 eurot, suveniiripoes olid eraldi müügis ka väikestes hotellipakendites seep ja šampoon. Tekkis ebamäärane deja vu tunne, mis varsti aga selgemalt meenuma hakkas. Olime ilmselt sattunud lapsepõlves raamatust "Totu kuul" loetud võõrastemajja "Kokkuhoid". Kel huvi sellest võõrastemajast rohkem kuulda, lugege lingi alt avanevat katkendit raamatust.

Aga rohkem ei virise. Veekeskus oli aus. Lindale meeldis esimene basseinis sulistamine väga.  Hotelli fuajees asuv laste mängutuba oli vahva. Ja meie õnneks oli hotell ka suhteliselt helikindel, ei seganud Linda oma uinumisprobleemidega kedagi ning vaatamata samal korrusel toimunud õhtusele kontserdile, tuppa sellest suurt midagi ei kostnud. Ja massaaž oli lihtsalt suurepärane.


neljapäev, 8. august 2013

Kohvilähkritest ja angerjasupist

Lisaks sellele, et nädalavahetusel oli roosipäev ja märjamaa folk ja kindlasti veel palju toredat, oli Kärdlas kohvikutepäev. Käisime kogu perega, ka Linda mamma, Tiina, kutsusime kampa. Ja meie Hiiumaa sõbrad Tuuli ja väike Oliver olid loomulikult ka seal.

Linda pidas pika päeva kenasti vastu. Ajas Oliveriga juttu, sõi angerjasuppi ja leiba ning isegi magas kärus veidike. Praami peal luges raamatut ja rääkis muljeid. Liikluskohvikust Stopp sai kleepsu ka sõiduriistale.
































Õhtul tegime praami peal kokkuvõtteid, kus kõigi seltskonna liikmete kaasabil valmis kohvikute paremusjärjestus - puhtalt isikliku arvamuse põhjal.

Ülekaalukalt võitis kohvik nimega "Kärdla Dünamo" eheduse, ajastutruuduse ja õhkkonna eest, kuigi sardell ja hapukapsas kulusid ka peale kogu seda koogisöömist ära.

Teise koha sai "Küll Santsu saab meremees" kauni vaate, hiidlaslikkuse, angerjasupi ja noh, mis seal salata, natuke ikka tutvuse poolest ka.

Väike Oliver käis ja proovis kolme karu muinasjutu kombel kõigi kausikestest suppi aga maitsvaim oli ikka onu Jürgeni pakutav. Ega kodus ju lapsele kala anta :)

 Ja kolmanda koha pälvis kohvik Tjorveni Parimad Palad, kauni aia, Lindgreni temaatika, suure koerapea ja Jaak Johansoni eest.

Sellised olid meie muljed, teistel jälle kindlasti teistsugused. Sest kohvikuid, mille seast valida jätkus kõigile.




neljapäev, 18. juuli 2013

Reis Saladuslikule Saarele

        Ühel ilusal pühapäeval oli Linda nõus isaga koju jääma ja sain tänu toredatele töökaaslastele kaasa teha reisi Saladuslikule saarele.

Saarele sõideti Sadamast. Sadamasse jõudes käis seal parasjagu tõeline elu, päike paistis ja oli väga rahvarohke.  Kohe selgus ka miks. Nimelt oli tuul tõusnud ja kõik vähegi arukamad meremehed ja -naised oma alused varju ajanud ja ise kohvikusse paremat ilma ootama läinud. Ka meile teatas Kapten mokaotsast "Omal vastutusel!", mis ei kõlanud maarotile sugugi julgustavalt. Aga saarele me siiski sõitsime. Loksutas küll, ja mitte vähe. Ettenägelik Marju jagas hädalisematele soolakurke, mis kohe olemise tahedamaks tegid.

Ja jõudsimegi kohale.
















Ja see on viimane pilt, mille sain teha oma ligi 10-aastase Canoni fotokaga. Digimaailmas tähendab selline vanus ilmselt tõelist rauka. Ja nii ei lülitanud mu ustav abiline ühel hetkel enam lihtsalt sisse. Kui mul veab, on tegu lihtsalt kaitsme läbipõlemisega, kui ei, ootab ees uue aparaadi valimise vaevaline teekond.... Nii vana kaamera elustamisega on ju nagu on. Saabub aeg kui on lihtsalt mõistlikum (ja odavam) tal minna lasta. Aga kahju on ikkagi!


esmaspäev, 30. mai 2011

Hüvasti Uus-Meremaa või ehk hoopis... jällenägemiseni!

Ongi aeg see Uus-Meremaa teema siin blogis koomale tõmmata, soe suvi ja uued avastused ootavad ees. Viimasesse postitusse jätsin mõned pildid tõelistest hiiglastest - Uus-Meremaa kauripuudest.


Kauri (Agathis australis) võib kasvada 50 meetri pikkuseks ning elada üle 2000 aasta vanaks. Esimesel pildil ongi Uus-Meremaa suurim kauripuu Tane Mahuta ehk maoori keelest tõlgituna Metsa Isand. Tema kõrguseks on 51 ning ümbermõõduks 13,7 meetrit. Arvatakse, et Tane Mahuta nimeline kauri on ligi 1300 aastat vana.

Kõige vanema praegu Uus-Meremaal kasvava kauripuu Te Matua Ngahere vanuseks loetakse 2000 aastat. Vanemate kauripuude võra vaadates võib tekkida tunne, et keegi on hiigelpuu tagurpidi maasse torganud:

Kui eurooplased Uus-Meremaale saabusid oli Põhjasaare põhjaosa üleni kaetud kaurimetsadega. Kuna kauripuu puit on tugev ning vastupidav hakati 1830. aastatel metsi üles töötama nii kohaliku turu kui ekspordi jaoks ning tänapäeval on kunagistest kaurimetsadest järel 4000 ha ehk 0,3 %.

Kauripuu raiumine ei olnud ilmselgelt igaühe jaoks, vaid vajas oskusi ning osavust. Vanadel piltidel võib näha, et selleks kasutati kolme meetri pikkust kahemehesaagi ning metallist kiile

Lisaks puidule kasutati ka kauripuu vaiku. Vigastatud kohalt välja immitsenud ning maha kukkunud vaik jäi aegamööda metsakõdu ning mulla kihtide alla. Puult värskelt korjatud vaik oli alles pehme ja seetõttu kauplemisel väikese väärtusega. Suurem osa kauripuu vaiku, mida koguti, pärines soodest, kus see oli maapõues veetnud tuhandeid aastaid.

Puhastatuna meenutab kauripuu vaik välimuselt merevaiku, kuid on merevaigust pehmem ning muidugi tunduvalt noorem.

  
Kauripuu ja tema kasutamise kohta saab kõike teada Kauri muuseumist, mis asub toreda nimega linnakeses Matakohe. Sellest muuseumist saab tõesti rääkida ainult ülivõrretes. Kõik oli nii huvitav, et veetsime selles muuseumis lõppkokkuvõttes üle nelja tunni kauripuu ajalugu ning saeveskeid uurides, vanu fotosid ja kauripuu vaigust nikerdatud kauneid ehteid ning skulptuure imetledes.

Kui meie metsanduslikel väljapanekutel võib vahel kohata puu aastaringide sidumist ajaloosündmustega, saab seda kõige rohkem teha 200-300 aastase puu näitel. Matakohe Kauri muuseumis võis aga näha sellist eksponaati:

Muide, terve reisi ajal sai naerdud toredaid maoorikeelseid kohanimesid nagu näiteks: Omakere, Marumaru ning Kohekohe. Juba reisi alguses mõtlesin et kohtades nimega Kaka Point ning Matakana teen kindlasti asula sildi juures pilti. Lõpuks selgus loomulikult, et tänu reisi käigus korrigeeritud marsruudile jääb Kaka Point meie teelt kõrvale ning, et Matakana linnas polegi asula silti.

Aga ehk järgmine kord. Sest juba praegu kuulen ma nii mõnelgi õhtul kodus kaasa käest sügavat ohet: "Ah, tahaks jälle Uus-Meremaale...."

reede, 20. mai 2011

Te Rotorua-nui-a-Kahumatamomoe

Selle postituse pealkirja abil võib igaüks ise proovida maoorikeelse teksti lugemist.



 Meie katsetasime seda Rotorua külje all väikeses külakeses, mida maoorid kutsuvad: Te Whakarewarewatangaoteopetauaawahiao, ehk lühendatult Whakarewarewa. Giidi juhendamisel hääldasime koos grupi inglise pensionäride ja ühe india perega püüdlikult küla täielikku nime.

Kenasti õpetati, et täht "a" ei hääldata mitte [ ei ] vaid [ a ] ja täht "h" öeldakse mitte [ eɪtʃ ], vaid hoopis [ ha ]. Kas tuleb tuttav ette? Meil oli igal juhul väga lõbus maoori külas ja maoori sõnade peal eesti keele hääldust õppida.

Maoorid on Uus-Meremaa ehk Aotearoa (Suure pilve maa) põlisrahvas. Nende esivanemad olid polüneeslased, kes saabusid Uus-Meremaale 1300. aasta paiku.


Tundub, et neil on läinud õnnelikumalt kui nii mõnelgi teisel põlisrahval. Austraalia aborigeenidega igal juhul maoorisid ja nende seisundit ühiskonnas võrrelda ei saa. 2001. aastal moodustasid maoorid  Uus-Meremaa rahvastikust 15 % ja eeldatakse, et see number kasvab veelgi. Maoori keel on riigikeele staatuses. Oma reisil panime põliselanikke tähele pea igal elualal ja ei saa öelda, et nad sisserännanud eurooplastest kuidagi kehvemal järjel oleksid.

Samuti oli pea igas linnakeses lisaks euroopalikule kirikule näha ka maoori pühakoda ja külakeskust maraed.

Tänase postituse pealkiri tähistabki tegelikult maoori keeles Rotorua linna täisnime. Rotorua on üks kena termaalalal asuv linnake Uus-Meremaa põhjasaarel, kus turistil on soojades basseinides lõõgastumise vahepeal võimalus ennast maoori kultuuriga kurssi viia. Selleks on linnakeses nii maoori kultuuri instituut Te Puia kui ka juba eelpoolmainitud külake. Meie eelistasime igasugustele instituutidele ringi vaatamist Whakarewarewa külas ja oma otsust meil kahetseda ei tulnud.

Elu külas oli väga toredasti paika seatud. Hommikul kui inimesed tööle ära on läinud, avatakse küla turistidele. Igal täistunnil toimuvad giidiga ringkäigud, võimalus on osta suveniire, kuulata maoori laule ja vaadata tantse ning maitsta termaalsoojuse abil valmistatud roogasid. Kella viiest suletakse küla turistidele ja sel ajal hakkavad ka töölt koju saabuma need külaelanikud, kes mujal töötavad. Nii et küla töötab ööpäev läbi nii turisimiatraktsiooni kui elupaigana.

Pildil on maaori ahi. Selliseid termaalenergial töötavaid ahje oli külas 20 pere peale 6. Ja väidetavalt on siiani kenasti hakkama saadud ilma, et keegi kogemata vale poti ahjust kaasa oleks kahmanud.

Eriti vahva oli aga maoori kultuuriprogramm, kus etendati nii sõbralikke tantse, külaliste vastuvõtu tseremooniat aga ka sõjatantsu hakat. Haka eesmärgiks on enne sõjakäiku ennast üles kütta ning vastaseid hirmutada. Ilmselt täidab tants oma eesmärgi sest eesti turistil hakkas esimeses reas  istudes küll päris õudne.

Aga loomulikult käisime Rotorua ümbruses ka termaalaladega tutvumas. Kuna osad kohad kippusid eelnevalt Internetist vaadates ehk liigselt Islandit meenutama, valisime oma retkeks Waimangu vulkaanilise oru. Metsane termaalorg nüüd küll kuidagi Islandil nähtuga ei sarnanenud, pakkudes lisaks tuttavale mädamunahaisule ka imelisi vaateid.

Aastatel 1900-1904 purskas siin maailma kõrgeim Waimangu geiser, mis võis tulikuuma veejoa pursata kuni 460 meetri kõrguseni. Waimangu purse meenutab piltidel pigem plahvatust kui geysrit.

Tänapäeval Waimangu geisrit enam ei näe, küll aga hulgaliselt kaunist loodust ja erinevalt põhjamaistest termaalaladest näiteks kuumaveeallika kõrval kasvavaid sõnajalgu.

esmaspäev, 16. mai 2011

Abel Tasman ehk rannapuhkus Uus-Meremaal

Lisan mõned pildid ka paljukiidetud Abel Tasmani Rahvuspargist. Veetsime seal enne Lõunasaarelt ärasõitu poolteist päeva puhates, ringi jalutades ning kauneid rannakarpe korjates.

1942. aastal asutatud Uus-Meremaa kõige väiksem rahvuspark, Abel Tasman, ongi eelkõige tuntud oma kaunite randade poolest. Meie peatusime tillukeses Marahau nimelises linnakeses.

Saabusime Marahausse just õhtuse mõõna tipphetkeks ning loomulikult tahtsime kohe esimese asjana oma varbad Cooki väina soolasesse vette pista. Parkisime auto ja hakkasime veepiirini jalutama. Jalutasime ja jalutasime ja jalutasime kuni lõpuks peale kilomeetrist rännakut veepiirile jõudsime.

Abel Tasmani rahvuspargi rannik on Uus-Meremaal üks suurima tõusu ja mõõnaga piirkondi. Nii tõus kui mõõn toimub kaks korda ööpäevas ning tõusu kõrgpunkti ja mõõna kõige madalama seisu vaheks võib olla 4-5 meetrit.

Liivarannale oli vesi taandudes jätnud madalaid lompe, mille ümber suured linnuparved karpe otsisid. Linnuvaatlejatele sobib see rahvuspark ilmselt ülihästi.

Meie jaoks oli Abel Tasman aga hea koht väikeseks vahepeatuseks ning lebotamiseks enne uutele avastusretkedele suundumist. Jalutasime küll veidi ka Abel Tasmani ranniku matkarajal, mis on üks "Great Walk"-ide süsteemist, kuid ausalt öeldes oli meie läbitud lõiguke veidi igavavõitu. Pigem jalutuskäik pargiteel kui matkarada. Mööda rannikut liiguti põhiliselt veetaksodega, mis mõõna ajal linnast traktori sabas kenasti ookeanini viidi.

Ühe väikese rannapuhkuse õhtu tegime hiljem ka Põhjasaarel väikeses Piha nimelises linnakeses, umbes 50 kilomeetri kaugusel Aucklandist.


Piha külastamise peamiseks põhjuseks oli lihtlabaselt see, et soovisime vältida ööd Aucklandis, eelistades sellele vaikset ookeanimühinat Piha kämpingus. Ning rannapuhkuse ja ookeanielamuse sai sealt sama toreda kui Abel Tasmani rahvupargist, erinevuseks see, et kui Marahau rannas jalutasid ringi meiesugused turistid siis Piha rannas lustisid eelkõige kohalikud.

esmaspäev, 9. mai 2011

Kena päikseline päev Mordoris

Vaatasin, et pole tükk aega enam midagi siia kirjutanud. Katsuksin siis selle Uus-Meremaa jutuga ikka enne järgmisi reise ühele poole saada. Ega see kerge ei ole - muljeid ja toredaid paiku on ju nii palju. Seekord mõned pildid sellest, kuidas me Mordoris ehk päriselus Tongariro rahvuspargis matkamas käisime.

Planeerisime Tongariros veeta ühe toreda päeva ning valisime sealsete matkaradade hulgast välja 19 km pikkuse marsruudi nimega Tongariro Alpine Crossing. Seda rada kiidetakse kui üht parimat Uus-Meremaa ühe päevaga läbitavat matkarada ja eks ta seda vist oli ka.

Nagu enamus Uus-Meremaa mägiradasid oli ka Tongariro Crossing ühesuunaline rada kuid rahvuspargis leidus küllaga bussifirmasid, kes olidki spetsialiseerunud matkajate rajale viimisele ja õhtul kokku korjamisele. Kuna raja algusesse sõitsime oma rendiautoga, tuli meil vaid bussifirmasse helistada, teatada oma nimi ja kellaaeg, millal oleme teise raja otsa jõudnud. Igaks juhuks teatasime muidugi kõige hilisema aja - ikkagi jalutuskäik Mordoris! Kuid kui selgus, et jõudsime lõpp-punkti varem, piisas vaid ühest telefonikõnest, et ennast varasemale bussile ümber registreerida.

Ja alustasimegi matka. Kokkulepe Ilmataadiga toimis meil terve reisi aja, ja nii ka sel korral. Päev oli imeilus, päike säras taevas ja Mordor pakkus meile imelisi vulkaanilisi vaateid. Viimati purskas Mt Ngauruhoe ehk Sõrmuste Isanda filmist tuntud Mt. Doom siin 1975. aastal ning põnevam osa matkarajast kulgeski erineva vanusega laavavooludel ja vulkaanilistel maastikel.

Kummaline lugu selle Ngauruhoe vulkaaniga - ükskõik millises matka punktis ja kuskohas, ikka tundsid kogu aeg nagu mingisugust tõmmet selle mäe poole. Pilk kiskus kogu aeg jälle tema ilusat kolmnurkset siluetti imetlema, nagu magnetiga.

Ehk sellepärast, et Ngauruhoe on maooridele oluline püha mägi. Muide, maooride sõnaõigust Uus-Meremaa ühiskonnas näitab kasvõi see, et nad keelasid Sõrmuste Isanda filmitegijatel filmida oma püha mäe Ngauruhoe tippu. Nii tuligi filmis nähtud Mt. Doom tegelikkuses kokku filmida kahest vulkaanist - Ngauruhoest ning Ruapehust.

Mu matkakaaslase nõidus Ngauruhoe igal juhul täielikult ära, tema tahtis kohe mööda mäenõlva üles tormata, et Turmamäe sisemusse näha. Ei saa eitada, et see soov ka mind meelitas, mõistuse hääl ja mälestus Roberts Pointi nimelisest rajakesest aga keelitasid järele mõtlema. Uurisin siis läbi teleobjektiivi mäe järsul rusunõlval ukerdajaid, kes ikka üks samm edasi ülespoole ja siis pool sammu rusunõlval tagasi allapoole libisedes, vaevaliselt edasi kulgesid. Ei, see pole ühe Eesti kääbiku jaoks õige koht, otsustasin seejärel ning uurisin rajakaarti ning ümbrust mõne sõbralikuma tipu lootuses. Pealegi on Ngauruhoele ronimisel kõige suuremaks puuduseks see, et selle mäe tipus olles puudub vaatest üks teatud kaunis kolmnurkne vulkaan ise.

  Sõbralikumaks tipuks osutus rahvuspargile nime andnud 1967 meetri kõrgune Tongariro. Tongariro vulkaan koosneb tegelikult 12 tipust ning tehniliselt võttes on ka Ngauruhoe vulkaan üks Tongariro lõõridest. Meie ronitud tipu juurde oli kaardil märgitud Mt Tongariro No 2 ja kõrguseks 1961 meetrit.

Tongariro tipust pealpool pilvi avanevad vaated olid loomulikult imekaunid ning kauguses paistis isegi paarisaja kilomeetri kaugusel asuv Mt. Egmont. Nautisime tippu ja imetlesime vaateid päris pikalt.

Ja algaski laskumine. Igal juhul peab kiitma Tongariro Crossingu rajameistreid, välja olid valitud kõige kaunimad vaated ning rada oli planeeritud ideaalselt, suurema osa rajast moodustas imekombel laskumine, raskemat tõusu oli vaid raja esimesed 5 km. Peale Tongarirole ronimist läks tee aga juba suurelt jaolt allamäge.

Hämmastaval kombel olid minu jaoks kõige raskemad hoopis raja lõpuosa seitse viimast kilomeetrit meeldivat langust. Ja seda mitte raja vaid pähe lõõskava päikese tõttu. Kuigi olime ennast hommikul hoolega sisse kreemitanud, sain Mordoris päris korralikku päikesepõletuse.

Allpool oleval pildil on hästi näha, kuidas matkarada mööda mäenõlva lookles, varju polnud siin küll kusagilt leida. Mäenõlval aurasid ka mõned kuumaveeallikad, kuid eraomanik, kelle maal allikad asusid, ei soovinud matkajaid ilmselgelt oma territooriumil näha, juurdeminekut keelavad sildid olid nii voldikutes kui raja ääres.


Rada läbitud, istusime bussi ja sõitsime tagasi raja algusesse Mangatepoposse, kus meie rendiauto truult ootas. Õhtu veetsime väga meeldivas kämpingus, kust voolas läbi väike sooja veega ojake, mis paaris kohas oli ka väikesteks basseinideks üles paisutatud.

Kui õhtusöök valmis ning toimetused tehtud, leotasime kaelast saadik 39-kraadises vees istudes oma väsinud lihaseid. Kas saab peale matkapäeva veel midagi mõnusamat olla kui otsida sõnajalapuu all termaalbasseinis istudes tähistaevast lõunaristi ning kuulata vee uinutavat sulinat.

reede, 22. aprill 2011

Tüüpilised turistid ehk lisalugemist Tuulile

Mis me siis veel tegime?

Noh omal käel ringi kolada on ju tore aga kohalikku majandust tuleks ikka ka toetada. Nii proovisime ära midagi ka Uus-Meremaa turismifirmade pakutavast ehk lasime ennast karja kaashuvilistega liustikule viia.

Enamus Uus-Meremaa liustikest asub Lõunasaare keskel olevates mägedes, mida nimetatakse Lõuna-Alpideks. Suurim liustik on 600 meetri paksune ning 29 km pikkune Tasman.

Uus-Meremaa tuntuimateks ja ligipääsetavaimateks liustikeks on kahtlemata Foxi (13 km) ning Franz Josephi (12 km) liustikud eelkõige seetõttu, et maailmas pole just palju paiku, kus võib näha otse vihmametsa laskuvat jääjõge. Kitsas orus suurel kiirusel liikuv (ligi 2 meetrit päevas) jää ei jõua enne sulada kui merepinna lähedal, kus vihm ja soojem õhk oma töö teevad.

Kuna me oma liikumisvabaduse huvides kusagil mingeid broneeringuid ei teinud, oli soovitud ajal populaarsele turismiatraktsioonile minek suhteliselt õnnemäng. Esialgu pandigi meid ootenimekirja aga kuna oli ilus ilm, eelistas üks registreerunud paar meie õnneks helikopterilendu ja saime nende kohad. Tänud neile tagantjärgi!

Giidi juhendamisel sai kamp turiste kassid alla, matkakepid kätte ja väike retk Foxi liustikul võis alata.
































Eelmisel päeval oli olnud vihmane ning liustiku helesinine jää oli meie auks kenasti puhtaks pestud. Kuid ilmselt on selleks, et sellist "kodustatud liustikku" hinnata olulised ka mõningased eelteadmised tavapärasematest jääjõgedest. Vastasel korral võib juhtuda nii nagu minu igavleva reisikaaslasega, kes lubas järgmisel talvel Hiiumaa ja mandri vahelisel jääl kassidega liikumiseks pileteid müüma hakata.

 Liustikul tiir ära tehtud, sõitsime 20 kilomeetrit edasi Franz Josephi liustiku juurde. Kuna liustikul olime juba hommikupoolikul roninud otsustasime läbida ühe matkaraja - soovitatavalt vaatega liustikule. Fox Glacieri infopunktist olime saanud väikese liustike skeemi, kus ka rajad peal, valik Roberts Point Tracki kasuks sai tehtud suhteliselt juhuslikult ja peamiselt raja pikkust silmas pidades.

Rada algas suhteliselt lihtsalt, ületasime rippsilla abil suure liustikujõe, kus jääkamakad suure mürinaga üksteise vastu põrgates allavoolu sõitsid.

 Rada kulges alguses mõnusalt mööda vihmametsa, jõudes aeg-ajalt uuesti jõe kaldale, kus kurjad sildid hoiatasid, et jõe ületamine on ohtlik. Halloo! Milline terve mõistusega inimene üritaks kiirrongi kiirusega jääkamakaid transportivat liustikujõge ületada?

Mida edasi, seda raskemaks läks ka rada, eriti minusuguse olematu vormi ja maatõugu lühikeste jalgadega matkajale - nimelt muutusid aina sagedasemaks kohad, kus ma lihtsalt ei ulatunud järgmisele kaljuastmele küünitama muidu kui küüsi-hambaid appi võttes mõne lähedalasuva puutüve abil ennast üles upitades. Lisaks muutusid kaljud järjest järsemaks ja libedamaks, mõnes kohas voolas väike ojake lausa mööda rada.





















Kuid vaated olid loomulikult kaunid ning raja läbiminegi muutus omamoodi väljakutseks ning eneseületuseks, mis kokkuvõttes ennast kuhjaga ära tasus. Ja mu enne nii igavlev reisikaaslane oli muidugi täielikus vaimustuses.

Rampväsinult, kuid õnnelikuna auto juurde tagasi jõudes, otsustasin siis ka väljaprinditud DOC-i voldikust raja kirjeldust ja kaarti vaadata. Ja loomulikult seisis voldikus must-valgel kirjas nii: "Roberts Point Track sobib matkamiseks ainult väga hea füüsilise vormi ja hea varustusega matkajatele. Enne rajale minekut registreerige ennast kindlasti kohalikus looduskeskuses." Kui nüüd järele mõelda, tundus tõesti kummaline, et me rajal ühtegi teist matkajat ei kohanud. Turistid on vist kogu maailmas ühesugused - pea laiali otsas.