Esmaspäev, 28. november 2016

No ei ole midagi öelda, ei ole...

Blogi on sügavas talveunes. Olen juba mitu korda hoogu võtnud, et midagi kirjutada aga kui on aega, siis ei ole viitsimist ega tahtmist, kui on tahtmist, siis kipub jälle aega vähe olema.

Sellist nädalat, kus kumbki põnnidest ei oleks palavikus või vähemalt nohune-köhane, pole mina tööleminekust saadik veel näinud. Siis on nad loomulikult kodus ja mina katsun kodukontoris oma töödega vähegi järge pidada. Kui on üks laps kodus, siis on see täiesti võimatu. Kui on kaks, siis on lootust, et lõbustavad ennast mingil määral ise. Puhh. Kui tööpäev läbi, võtan luua ja hakkan siia seapesasse käiguteed sisse lükkama või vähendama köögis kraanikausis nõudest ning vannitoas mustadest riietest moodustunud Eiffeli torne.  Ja siis tuleb juba õhtusöök ja laste magama sättimine.



Vahepeal katsetasime siin uut elukorraldust ja panime lapsed ühte tuppa magama. Kaks nädalat sujus kõik hästi ning lootus oli, et ehk saavad täiskasvanud ka lõpuks oma magamistoa tagasi aga kus sa sellega. Seejärel tuli nädal, kus poole ööni jutustati, mängiti ja itsitati, ei mingit magamist - lõbus ju õega kahekesi omaette sehkendada. Mis seal ikka - lõime peo uuesti laiali. Kasu mitte teragi, kahju küll. Kui enne oli Kaisa vabalt nõus pimedas toas magama, siis nüüd hakkas õe eeskujul öölampi nõudma. "Ühhhüühüüü, Kaisa ei taha peidus magada!" kostis magamistoast pärast lapse voodissepanekut. Aga öölampe oli ju ainult üks. Õnneks tuli külla tädi Tuuli, kes Kaisale kingiks päris oma lambi tõi. Ilusa liblikatega lambi.

Paar päeva hiljem istus Kaisa mul enne magamaminekut süles ja vaatas raamatut. Korraga läks lapse nägu väga õnnetuks. "Kaisa ei ütelnud aitäh!" ütles laps kurvalt mulle. Ma ei saanud esialgu midagi aru. "Kas lasteaias ei öelnud aitäh?" proovisin uurida. "Ei, Kaisa ei ütelnud tädi Tuulile aitäh! Tädi Tuuli tõi ilusa lambi Kaisale!". Aitäh, tädi Tuuli veelkord!

















Nii see läheb, ja-jah...