Kolmapäev, 14. september 2011

Saltstraumen

Väidetavalt asub Norras Saltstraumeni fjordis maailma kiireim tõusu-mõõna hoovus, mis moodustab kiirusega 10 meetrit sekundis edasi liikudes võimsaid keeriseid. Kuue tunni jooksul voolab läbi Saltstraumeni 400 miljonit kuupmeetrit vett. Vool muudab oma suunda umbes iga kuue tunni järel, vahepeal on mõnetunnine rahulikum periood. Käisime meiegi seda ilmaimet vaatamas.



Nähtust nimetatakse keerulise nimega - maelströmiks. Sõna maelström tuleb flaami keelest ning tähendab “veskihoovust” või “jahvatajahoovust”. (Suursaar 2004)
Saltstraumeni maelströmi võib aga näha juba 16. saj. Oleariuse kaardil "Carta Marina".


Muide Lofootide ümbruse erakordne kalarikkus tulenebki just erinevate veemasside perioodilisest segunemisest sealses piirkonnas - iga tõusutsükkel toob väinadesse toitainete- ja planktonirikast vett, mis meelitab kohale hulgaliselt kalu,

Jakobsbakken

Jalutasime veidi ringi ka Jakobsbakkenis, mis on väike kaevandusasula 600 meetri kõrgusel mägedes. Aastatel 1896-1968 oli Jakobsbakkenis kaevandus, tänapäeval on kunagised kaevandushooned ja barakid ära ostnud Norra misjon. Hooned on kenasti korda tehtud.

Neljapäev, 8. september 2011

Kolmas matkapäev Sulitjelmas ehk Siil udus

Kolmandal matkapäeval sai meile selgeks, miks on matkarada märgitud nii suurte ja eredate tähistega.


Õnneks kerkis udu aeg-ajalt mõneks minutiks kõrgemale ja näitas ümbritsevat maastikku, enne kui taas kõik enda sisse mässis.




Vastu päikest saime veekord imetleda Stor- ja Vardetoppenit

Teisipäev, 6. september 2011

Vardetoppeni nõlvadel

28. juulil alustasime teed eemal paistvale Vardetoppeni mäele. Maas vedeles trollide poolt kividele joonistatud kaardijuppe, see tükk näiteks meenutas kahtlaselt Ida-Eestit















Tegemist võis ehk olla 1900-aastate alguse Verstakaardi vähendatud versiooniga?













Kuna meil Vardetoppeni trollikaarti leida ei õnnestunud pidime lootma kaasavõetud matkakaartidele ja eemalt paistvale mäetipule.

Vardetoppen ei paistnud just kõige külalislahkem,

kuid nõlvadelt avanesid kaunid vaated:


Kui mehisemad matkakaaslased olid tipu vallutanud ja teised vaadetest isu täis imetlenud, hakkasime laskuma, kasutades osaliselt kohalikelt porodelt õpitud nippe:

Pühapäev, 14. august 2011

Sulitjelma lilleaasadel

Pärast pikka-pikka autosõitu läbi Rootsi, jõudsime lõpuks Norramaale ning väiksesse 480 elanikuga Sulitjelma nimelisse linnakesse. Linnakest ümbritsevad liustikud ja mäed ning vanasti oli siin tuntud kaevanduspiirkond.

Sulitjelmas oli Norra suurim vasekaevandus 20. sajandil, kaevandati ka tsinki, hõbedat, kulda, püriiti ning sulatati malmi. 1991. aastal kaevandus suleti ning kunagisest hiilgusest on alles vaid mõned lagunevad kaevandushooned ning väike muuseum.

Kuid meie olime Sulitjelmas loomulikult hoopis kauni maastiku, õierikaste aasade, mägede ning järvede pärast. Nii ei veetnudki me linnakeses kaua aega vaid suundusime kiriku juurest otse mäkke viivat kitsast ja käänulist teed mööda ülespoole Ny-Sulitjelmasse.

Nii tee kui mäed olid mähitud paksu uduloori ning järgnev tabas meid täieliku üllatusena:


Nagu pildilt näha, ei ole juuli lõpuks Norra mägedes sugugi veel kõik teed lume alt välja sulanud. Meie ees sõitnud järelhaagisega sõiduautos olnud Norra seltskond võttis asja stoilise rahuga. Paari minutiga oli neil haagis auto tagant lahti võetud, auto ja haagis ümber keeratud ning tee jätkus tagasi allapoole.

Mida teevad aga Eesti matkasellid sellises olukorras, kui edasi ei saa ja tagasiminek on samuti raskendatud? Loomulikult otsivad nad matkakotist välja priimuse ning hakkavad lõunat keetma :)

Selleks ajaks kui kõht täis, oli hajunud meid ümbritsev uduloor ning edasised plaanid paigas. Jätsime autod lumest tõkkepuu taha ning jalutasime tee lõpus oleva hüdroelektrijaamani, nautides Sulitjelma karmi ilu.

Nagu teed tõkestavast lumestki näha, on suvi siinkandis lühike ja loodustingimused karmid. Seda hämmastavam oli kaljude vahel asuvat väikest rohulappi lähemalt uurides avastada, et tegu on tõelise lilleaasaga. Matka taimehuvilisemad liikmed määrasid pisikeselt lapikeselt 55 erinevat õistaime, kõrrelistest, sõnajalgadest ja seentest rääkimata.




Kividele olid trollid jätnud salakirju, kirjutanud aastaarve, joonistanud abstraktseid maale ning kaardijuppe:
Pisikesel aasakesel jätkus tegevust kõigile - kes kõhutas maas, määrates põhjamaist käpalist, kes korjas kaunite mustritega kive või sihtis objektiiviga taevas tiirutavat kotkast või peidupaika otsivat lemmingut. Aga ka niisama kalju serval jalgu kõlgutada, udu varjus kohisevat koske kuulata ning ümbrust uudistada oli tore.


Pärast eelluuret tagasi autode juurde jõudes sõitsime paarsada meetrit tagasi allapoole ning lõime ühele tasasemale kohale paariks järgnevaks päevaks oma laagri püsti.










Pühapäev, 24. juuli 2011

Jälle teele!

Puhkust jäi peale eelmist reisi ju tervelt kaks nädalat järele, ei see pole aiamaa rohimise ja remondi peale raiskamiseks. Nii et paljunäinud punase seljakoti lõunapoolkeral rebenenud õmblused on paigatud, kraam pakitud ja homme minek. Ah, et kuhu? Eks ikka vahelduseks põhja poole, sinna kuhu ikka ja jälle tagasi kisub.

Kolmapäev, 20. juuli 2011

Teistmoodi Tallinn

Käisin hiljuti Tallinnas. Teate ju küll - selles närvilises virukeskuste ja solariste linnas, kus kõik tänavad on tolmused ja ühesugused ja kust ma iga kord kohutava peavaluga koju tulen.

Aga mitte seekord. Seekord nimelt oli mul kaasas Võlur. Kavalalt itsitades lubas Võlur mulle näidata teistsugust Tallinna - oma Tallinna. Korraks kiiresti võlukepiga viibates vedas ta mind päev otsa mööda vanalinna tänavaid ja tagahoove, aeg-ajalt minutiks peatudes ja minu hämmastust nautides, et siis jälle kiiresti edasi tõtata uute avastuste otsingul. Hall linn oli järsku täis värve, meeldivaid lõhnu, lahkeid käsitöömeistreid ja naeratavaid inimesi. Tunnid kadusid linnutiivul ja ei mingit peavalu, ainult meeldivad elamused. Aitäh Võlurile kauni päeva eest!


Esmaspäev, 27. juuni 2011

Teisipäev, 7. juuni 2011

Enne ja pärast

Enne...















...ja pärast














 
Pildil on üks viimase aja suuremaid tegevusi, mille üle olen päris uhke. Üle tüki aja midagi suurt elamises korda saadud. Ja muidugi üks koht jälle juures, kuhu taimi istutada ja praeguste ilmadega loomulikult kasta, kasta ja veelkord kasta.

Kui varsti vihma ei tule on mul suurest kastekannu mäkke vedamisest oht naiskulturistiks muutuda. Või siis mitte. Sest teine viimase aja tegevus on tuulehaugi, või kohalikus kõnepruugis Tuulihaugi söömine - suitsutatult, võileivamäärdena, pirukana.... ohjeldamatult.















Nädalavahetusel meisterdasin kastmisele vahelduseks veidi polümeersavist- seekord veidi suvisemalt.



Esmaspäev, 30. mai 2011

Hüvasti Uus-Meremaa või ehk hoopis... jällenägemiseni!

Ongi aeg see Uus-Meremaa teema siin blogis koomale tõmmata, soe suvi ja uued avastused ootavad ees. Viimasesse postitusse jätsin mõned pildid tõelistest hiiglastest - Uus-Meremaa kauripuudest.


Kauri (Agathis australis) võib kasvada 50 meetri pikkuseks ning elada üle 2000 aasta vanaks. Esimesel pildil ongi Uus-Meremaa suurim kauripuu Tane Mahuta ehk maoori keelest tõlgituna Metsa Isand. Tema kõrguseks on 51 ning ümbermõõduks 13,7 meetrit. Arvatakse, et Tane Mahuta nimeline kauri on ligi 1300 aastat vana.

Kõige vanema praegu Uus-Meremaal kasvava kauripuu Te Matua Ngahere vanuseks loetakse 2000 aastat. Vanemate kauripuude võra vaadates võib tekkida tunne, et keegi on hiigelpuu tagurpidi maasse torganud:

Kui eurooplased Uus-Meremaale saabusid oli Põhjasaare põhjaosa üleni kaetud kaurimetsadega. Kuna kauripuu puit on tugev ning vastupidav hakati 1830. aastatel metsi üles töötama nii kohaliku turu kui ekspordi jaoks ning tänapäeval on kunagistest kaurimetsadest järel 4000 ha ehk 0,3 %.

Kauripuu raiumine ei olnud ilmselgelt igaühe jaoks, vaid vajas oskusi ning osavust. Vanadel piltidel võib näha, et selleks kasutati kolme meetri pikkust kahemehesaagi ning metallist kiile

Lisaks puidule kasutati ka kauripuu vaiku. Vigastatud kohalt välja immitsenud ning maha kukkunud vaik jäi aegamööda metsakõdu ning mulla kihtide alla. Puult värskelt korjatud vaik oli alles pehme ja seetõttu kauplemisel väikese väärtusega. Suurem osa kauripuu vaiku, mida koguti, pärines soodest, kus see oli maapõues veetnud tuhandeid aastaid.

Puhastatuna meenutab kauripuu vaik välimuselt merevaiku, kuid on merevaigust pehmem ning muidugi tunduvalt noorem.

  
Kauripuu ja tema kasutamise kohta saab kõike teada Kauri muuseumist, mis asub toreda nimega linnakeses Matakohe. Sellest muuseumist saab tõesti rääkida ainult ülivõrretes. Kõik oli nii huvitav, et veetsime selles muuseumis lõppkokkuvõttes üle nelja tunni kauripuu ajalugu ning saeveskeid uurides, vanu fotosid ja kauripuu vaigust nikerdatud kauneid ehteid ning skulptuure imetledes.

Kui meie metsanduslikel väljapanekutel võib vahel kohata puu aastaringide sidumist ajaloosündmustega, saab seda kõige rohkem teha 200-300 aastase puu näitel. Matakohe Kauri muuseumis võis aga näha sellist eksponaati:

Muide, terve reisi ajal sai naerdud toredaid maoorikeelseid kohanimesid nagu näiteks: Omakere, Marumaru ning Kohekohe. Juba reisi alguses mõtlesin et kohtades nimega Kaka Point ning Matakana teen kindlasti asula sildi juures pilti. Lõpuks selgus loomulikult, et tänu reisi käigus korrigeeritud marsruudile jääb Kaka Point meie teelt kõrvale ning, et Matakana linnas polegi asula silti.

Aga ehk järgmine kord. Sest juba praegu kuulen ma nii mõnelgi õhtul kodus kaasa käest sügavat ohet: "Ah, tahaks jälle Uus-Meremaale...."