Neljapäev, 22. oktoober 2015

Sügisepostitus

Sügis liigub mühinal edasi aga ma pole jõudnud ei aeda ega blogima. Pikalt kimbutasid erinevad viirused, köha ei mõtlegi üle minna. Aga on nagu on, ei juhtu selle sügisese aiaga ka siis midagi kui keegi seal pidevalt ei sahmerda.

Ilmad on juba pikemat aega olnud sellised, et öösel on külmakraadid ja hommikune aed on kaetud paksu hallakorraga. Pooltõbisena pole raatsinud hommikul teetassi tagant külma kätte pildistama minna kuigi härmatisega kaetud aed on kaunis. Päeval aga särab jälle päike soojendades aia ja aedniku uuesti üles.

Loen teiste sügisejutte ja saan üha enam aru, et kuigi ma ei saa veendunult väita, et sügis mulle ei meeldi, ei kuulu ta minu lemmikaastaaegade hulka. Mulle ei meeldi see vaikne hääbumine aias, mulle ei meeldi sügisene rõske sügavale pugev külm, mis on kuidagi hoopis teistsugune kui talvel. Mulle ei meeldi sügistööd ja teadmine, et järgmine kevad tuleb alles pika-pika aja pärast.

Samas on sügises palju-palju asju, mis mulle meeldivad. Mulle meeldib sügisene korilus, mida ma kahjuks sel aastal eriti harrastada pole saanud. Ei ole jõudnud ei jõhvikale ega seenemetsa. Lehterkukeseened puha korjamata.

Veel meeldib mulle koos Linda ja Kaisaga jalgupidi mahalangenud lehtedes sahistada, oma aia õunu süüa ja tänava otsas kasvavate suurte hobukastanite alt kastanimune korjamas käia. Kastanimunas on midagi hämmastavalt ligitõmbavat, ma võin ju siin suure suuga rääkida, et me seal Linda pärast käime. Aga tegelikult oli mul igal sügisel kastanimuna taskus ka siis kui mul veel lapsi polnudki.

Mulle meeldivad sügiseste linnuparvede hõiked, mis tekitavad ühekorraga kurbust ja rõõmu. Ja loomulikult meeldivad mulle sügisesed värvid. Sel aastal tuleb värvirikkus hiljem kui eelmisel sügisel, vähemalt tundub nii vanu postitusi vaadates. Tuhkpuuhekk on juba värvunud - maja ees punaseks ja tagumises aiaservas millegipärast hoopis kollaseks. Aga tatari vaher alles hakkab õrna sügistooni omandama.


Kukeharjad  on ka sügisestes toonides. Sordinimed on mõlemal pildioleval taimel teadmata aga ilus sügisvärv on neil küll.


Üllatused meeldivad mulle ka. Näiteks karukell, kes otsustas nüüd teist korda õitsema hakata.

Pulsatilla vulgaris 'Pinwheel Dark Red Shades'

Samuti meeldib mulle jälgida, kes kauem külmale vastu suudab pidada. Mõne taime vastupidavus ja ilus sügisene väljanägemine on juba teada. Punasel krüsanteemil näiteks.

Chrysanthemum sp

Aga see, et siberi magun nii kaua külma ja härmatist trotsib, oli mulle uudiseks.

Papaver nudicaule "Summer Breeze Orange"

Aga üldiselt eelistaksin ma sügise saabudes kuhugi kamina või pliidi kõrvale istuda, villased sokid jalas ja teetass kõrval ja mõnda head raamatut lugeda. Unistada ju võib.

Ja kuigi ta ei ole mu lemmik aastaaeg, on sügist hädasti vaja. Kuidas muidu järgmisest kevadest ja uuest tärkamisest täit rõõmu tunda saaks.


Kolmapäev, 7. oktoober 2015

Suvi on läbi!

Üleeile ootasin kannatlikult daalia kõrval, et sellel unelev admiral oma toimetused ära toimetaks ja ma saaks daaliad üles kaevata. Selleks oli ka viimane aeg nagu välja tuleb.

Juba teist päeva järjest tõsist öökülma. Tohutu aiatööde nimekiri kahanes kohe hulga lühemaks ja meel muutus rahulikumaks. Oli ka juba aeg.


Päeval soojendab päike aia nii üles, et saab kenasti toimetada ja seda on ka vaja sest töid on veel küllaga - tulbisibulate mahapanemine on pooleli, gladioolid üles võtmata, koristustöid jagub samuti veel igale poole.

Tasapisi hakkab tekkima igatsus ka talviste hobide järele. Keraamikaring on juba pea kuu aega koos käinud aga kuna laupäeval on Linda ja Kaisa isa kodus ning võimalus rahus aias tööd teha, siis pole ma veel kordagi käsi saviseks tegema jõudnud. Käisin nädala sees ühel hilisõhtul ja glasuurisin ühe kevadel tehtud kausi.

Tuli isu peale küll. Varsti!