Kiire kevad - tuhk ja tolm! Käes on kolm ja kolmkümmendkolm!

Kord hoo sisse saanud, kiirustab kevad seitsmepenikoormasaabastega edasi. Vahepeal on toimunud üks pidev pidu ja pillerkaar. Vähe sellest, et Kaisal igal kuul sünnipäev on mul endal ja Lindal ka kahenädalase vahega kevadised sünnipäevad. Pole selles pillerkaaritamises suurt aega jäänud ei aia ega juurviljamaa jaoks.

Aga jõutud siiski üht-teist on. Kohaliku käsitöömaja näitusele üks vaip ja pleed, veidi keraamikat ka. Nii pleed kui Tõstamaa punane seelikutriibuline vaip on pildil vasakult esimesed omasuguste seas.

 Kui kodustest pidudest isu täis, läksime ise külla.  Sõitsime päälinna. Ikka asja pärast aga sellest edaspidi. Kaisa sai esimest korda käia kohvikus. Kuna kohviku valisid vanemad, siis tuli väikesel  neiul leppida aiapoe söögikohaga. Kuigi Kaisa jaoks pole erilist vahet - tal on nagunii igal pool oma söök kaasas.

Lõpuks jõudsime aga külla ka. Külas nägime ühte põnevat aeda, mis mulle iga külaskäiguga aina armsam ja armsam tundub. Eriti sealse alpikalju pärast, kuigi aiapäkapikk ja ülejäänud kivila meeldivad mulle ka väga. Seekord võitis mu südame aga üks ime-imepisike sõnajalg kaljupeenras.  Nostalgia tuli peale. Nagu oleks korraga kodusel Eestimaal ja ei oleks ka. Võibolla hoopis seal...

või seal:

Igal juhul oli väga armas külaskäik.

Aga edasi tegime ühe kiire laupäevase välismaareisi küll. Või minu puhul siis reisi sünnimaale. Ega see Hiiumaa ju mingi päris tavaline Eestimaa paik küll pole. Kella kümnese praamiga saarele ja seitseteistkolmekümnesega tagasi. Käidud nagu sipsti.

Küll mahtus selle aja sisse aga palju - jõudsime imetleda nurmenukkudega ülekülvatud kadastikke, käia esimest korda elus ära muuseumis, sõita tõukerattaga, õppida ära sülitamise, vaadata käsitöönäitust, tutvuda unustatud mälestuskividega, süüa imehead lillat värvi kalasuppi koos pardimunadega, magada vankris mõned tunnid õndsat und, võtta terrassil päikest ja kavandada viinamarjaistandust ja keeta madalas kraavivees kepiga segades mängusuppi. Kes meie perest just täpselt mida sellest loetelust tegi, jääb igaühe enda välja mõelda.

(Foto autor: Oliveri ema)

Tagasisõidul mandrile oli praami peal õnnelik võimalus kuulata paari imeilusat lugu Tallinna poistekoori esituses ja  väike Linda sai mängunurgas jätkata mängu samade mängukaaslastega ja samast kohast, kus see hommikul pooleli jäi. Laps oleks vist hea meelega veel paar reisi edasi-tagasi teinud.