Laupäev, 28. detsember 2013

Juttu jätkub kauemaks ehk hüvasti aasta 2013!

Aasta 2013 hakkab läbi saama ja oleks aeg talle veel viimaseid kordi otsa vaadata.

Tagantjärele tundub, et aasta läks ruttu, väga ruttu. Isegi meenutada on raske, tundub nagu üks suur virr-varr.

Igal juhul on meeles, et tubli ja usina rohenäpust kursavenna ärgitusel asusin ma oma aiajutte ka siia kirja panema. Tänu millele sain ma ootamatult tuttavaks ühe väga toreda aiasõprade seltskonnaga. See oli vaata, et üks toredamaid asju selle aasta jooksul.

Loomulikult on terve aasta olnud sisustatud Linda tegemistega, mis on ka ääretult vahvad ja tegusad olnud. Kui vaadata 2013. aasta jaanuari pilte võib vahet praeguse tegusa plikaga ikka selgelt näha - Linda on selle aasta jooksul kasvatanud suu hambaid täis, õppinud iseseisvalt kõndima ja seejärel ka jooksma. Nüüd on juba trikk selles, et mõelda välja kuidas see väike paharet paigal püsiks.

Ilusad jõuluaegsed pildid on tehtud Linda vanaisa poolt

Lisaks oskab Linda raamatuid lugeda (esialgu küll piltide kaudu), kiisusid joonistada (ta ise ütleb, et need on kiisud, mul ei jää muud üle kui uskuda), öelda, mis ta ema ja isa eesnimed on ja kus ta ise elab, tuba välgukiirusel segamini ajada, iseseisvalt diivanilauale ja telekakapi otsa ronida, ise endale sokke jalga ja mütsi pähe panna ja kelgutada. Linda oskab ka jutustada, nii et kõrvad pilli löövad, kohati veel pudikeeles aga üha enam võib sealt välja lugeda ka täiesti adekvaatseid eestikeelseid sõnu ja lausa lauseidki. Oskab ka nõuda "Raadio mängima! Muusikat!" ja seejärel ennastunustavalt tantsu lüüa. Ja veel umbes mustmiljonit asja, mis emal kohe meelde ei tule.

Igal aastal oleme isekeskis meenutanud ka aasta kultuurisündmusi. Kuna ma teatrisse ja kontserdile aktiivse põngerja tõttu ei jõua, on valik mõnevõrra kitsendatud. Nii et ilmselt valin ma Eesti-Gruusia filmi "Mandariinid", mis mulle väga sügava mulje jättis, nii sisu, näitlejate kui kaameratöö poolest. Tõesti hea film oli.

Raamatuid ei jõuaks ma ilmselt üldse lugeda aga õnneks sattusin ma kunagi ühte väikesesse Tartu raamatuklubisse, kus iga kuu üks raamat kokku lepitakse, läbi loetakse ja pärast sel teemal arutletakse. Kuna nüüdseks olen ma Tartust väga kaugele sattunud, osalen raamatuklubi töös külalisliikmena ja kirjutan neile oma arvamuse kirja teel, mis siis klubi kokkusaamistel ette loetakse.

Klubilisest poolest jään ma sel juhul ise ilma aga mulle meeldib see, et ma satun lugema raamatuid, mida ise välja ei valiks aga mis võivad uusi ja huvitavaid elamusi pakkuda. Ja mitte vähem tähtis pole kindel tähtaeg, mis iga raamatu lugemiseks ette on antud ja pingutama sunnib.

Tänu sellele väikesele raamatuklubile on mul sel aastal loetud näiteks: Kiviräha "Head inimesed", Keneally "Schindleri nimekiri" ja Bradbury "451⁰ Fahrenheiti" mis kõik olid omaette heaks lugemiselamuseks ja mõtete tekitajaks.

Ise kirjutada on väikese Linda kõrvalt võimatu, küll aga olen toimetajana osalenud kahe väga huvitava metsandusloolise raamatu valmimisel ja läbi aasta on Eesti Looduses igal kuul ilmunud pärandkultuuri käsitlev artikkel, mille kaasautor olen olnud. Saavutused needki.

Käsitöö vallas olen lõikunud meetrite kaupa kaltse ja kudunud neist ohtralt kaltsuvaipu, kaks tükki neist rändasid ka jõuluvana kingikotti. Kaltsuvaibad on mõnusad ja kodused ja nende kudumine hea lõõgastav vaheldus.

Telgedel sai kootud nii käekott kui paar salli:

Mässasin usinalt saviga, mille tulemusena valmis näiteks küünlalatern aiapaviljoni

Ja hulgaliselt seebialuseid jõuluvana kingikotti:


Ja aasta lõpus võtsin ette kõik kodus leiduvad käsitööraamatud ja õppisin uuesti heegeldama, vähemalt mingisugusel algelisel tasemel. Hea vähemalt kootud asjade serva pitsi heegeldada, kui tarvis peaks olema.

Linda kasvamise kõrvalt käin ma jätkuvalt kord kuus kutsehariduskeskuses turismikorraldajatele loodusradade ainet õpetamas. Ja kui paar eelmist aastal ei saanud ma muud kui ainult kahe käega pead kinni hoida ja loota, et see aasta kord läbi saab (mõned helged pead ja hetked loomulikult välja arvatud). Siis sel aastal tunnen jälle, et õpetamine ja ise selle käigus õppimine mulle meeldib. Nutikate ja kaasamõtlevate õpilastega on koos töötamine nauditav ja sunnib ka ennast rohkem pingutama. Aitäh neile!

Ja ongi vist aastal ring peal, laseme siis peagi uuel ja sama toredal tulla! Head vana aasta lõppu!

Teisipäev, 3. detsember 2013

Väsimus...

      Kui teised inimesed käivad spa-s puhkamas, siis mul on tunne, et läheb veel mitu päeva enne kui ma nädalavahetusest Saaremaal toibunud olen. Lapsevanemate rõõmud. Oskaks keegi Linda energia kuidagi elektrit tootma panna, oleks vast tervel Läänemaal selles osas elu muretu.

     Aeg-ajalt jooksevad kusagil netiavarustes jälle läbi arutelud, kas lapsevanemad peaksid lapsega võimalikult palju väljas inimeste hulgas käima või vastupidi, last esimesed eluaastad nelja seina vahel hoidma, et nad kaaskodanikke oma olemasoluga ei häiriks. Kusjuures anonüümsed netikommentaatorid kalduvad enamasti loomulikult selle viimase variandi poole.

     Huvitaval kombel pole meile keegi veel märkust teinud, et me oma titega teisi häiriks - pigem on Lindat nähes talle restoranis toodud lastetool ning mingi paberile paljundatud pilt ja värvipliiatsid joonistamiseks - õelaid pilke kaaskodanikelt pole ka täheldanud. Aga kes teab, võibolla kannatavad hambad ristis ja lähevad seejärel internetti kommenteerima.

    Laupäeval Gospa restoranis oli igatahes pea igas teises lauas mõni väike inimene. Samas tundsin ise, et mõneks ajaks tahaks selle lapsega väljaskäimisega vahet pidada. Enda närvide huvides. Sest isegi kui teisi meie väike aktivist ei sega, läheb ema kogu energia sellele, et last lõbustada, iga virina puhul mõneks ajaks välja jalutama minna ning lohutada kui laps parajasti tegutsemishoos käega keset kuuma supitaldrikut on virutanud.
    Selleks ajaks kui Lindal kõht täis ja oma jahtunud söögi kallale saad asuda, on väsimus suur. Nii suur, et mõtled patuselt, et peene restorani asemel sööks parem lapsega koduses köögis rahulikult piimasuppi. No ausalt!

    Kuigi käisime õhtul Gospa restoranis, veetsime tegelikult nädalavahetuse Spa hotellis Rüütli. Olid oma head ja vead aga lõppkokkuvõttes võib rahule jääda.

    Algus oli  küll veidi konarlik. Vaatamata sellele, et hotelli töötajad meid sisse kirjutades kinnitasid, et nad meid juba pikisilmi oodanud olid, oli meie numbrituba jääkülm. Lindale olin õnneks villased sokid jalga pistnud aga endal hakkasid jalad kohe külmetama. Mõtlesin õudusega, et kuidas ma peale ujumist märja peaga lapse sellesse külmkappi toon (fööni Linda kardab).

Teine üllatus oli see, et hotellides tavaline lisavarustus oli Rüütlis kõik tasuline - hommikumantli laenutus 3 eurot, sussid 3 eurot, suveniiripoes olid eraldi müügis ka väikestes hotellipakendites seep ja šampoon. Tekkis ebamäärane deja vu tunne, mis varsti aga selgemalt meenuma hakkas. Olime ilmselt sattunud lapsepõlves raamatust "Totu kuul" loetud võõrastemajja "Kokkuhoid". Kel huvi sellest võõrastemajast rohkem kuulda, lugege lingi alt avanevat katkendit raamatust.

Aga rohkem ei virise. Veekeskus oli aus. Lindale meeldis esimene basseinis sulistamine väga.  Hotelli fuajees asuv laste mängutuba oli vahva. Ja meie õnneks oli hotell ka suhteliselt helikindel, ei seganud Linda oma uinumisprobleemidega kedagi ning vaatamata samal korrusel toimunud õhtusele kontserdile, tuppa sellest suurt midagi ei kostnud. Ja massaaž oli lihtsalt suurepärane.


Kolmapäev, 27. november 2013

10 aastat hiljem ehk natuke romantikat kah

10 aastat tagasi Tartus. Olin parasjagu linnaliini bussis number 5 kui helises telefon ja üks noormees kutsus mind samal õhtul Francis Goya kontserdile. Millegipärast ma läksin ka. Kena ja viisakas noormees oli. Pärast kontserti läksime EPA peamajja tantsima. See lihtsalt läks nii....





Esmaspäev, 25. november 2013

Esimene valge

Niru teine küll aga ikkagi valge kiht maas. Hommikused vaated päikesepaistel olid kaunid. Ühtviisi sätendasid nii aedniku istutatud taimed kui isehakanud aiaasukad.

Põõsasmarana äraõitsenud õienupud olid endale valge katte peale kogunud

 Seeneaed muru sees on täiesti isetekkeline. Muidugi meeldiks mulle rohkem kui seeneaias näiteks sirmikud või puravikud kasvaksid aga ka need isehakanud tegelased on dekoratiivsed. Emal mul õnnestus muidugi tahtliku tegevuse (seenepuhastamise jääkide korduva muru sisse puistamisega) endale söögiseeneaed tekitada aga tal on ka aias pinnas selleks sobivam.

 Üllatus-üllatus ka lupiin võib talvisel ajal huvitav välja näha

 Ebaküdoonia jõudis ennast õiepungi täis kasvatada.

Aga sirelid ja petersellipuhmas on jätkuvalt veendunud, et tegelikult on kevad...

Nagu näha on peterselli usinalt toidukõrvaseks tarvitatud, mis nii viga kui novembri lõpus veel peenralt maitsetami saab.

Teisipäev, 19. november 2013

Natuke valgust pimedatesse öödesse

Tänu lahketele lapsehoidjatele juhtus harukordne sündmus - saime Jürgeniga pealinna Pimedate Ööde Filmifestivalile minna koos. Ma ei mäleta ausalt öeldes, millal me koos kinos käisime, teatrist rääkimata. Ikka on üks meist kodus väikese Lindaga, samal ajal kui teine üksinda kinos filmi vaatab.

Valisin PÖFF-i kavast välja kolm filmi. Olen pimedatel novembriõhtutel PÖFF-i raames häid filme nautinud juba tudengipõlvest saadik, tollal küll Tartus ja olen alati väga rahule jäänud. Ikka hoopis teistsugune kraam kui seda igal õhtul telekast tuleb. Kirevam, sügavam ja silmaringi avardavam. Loomulikult tuleb enne teha kõvasti eeltööd, lugeda tutvustusi, vaadata internetist treilereid ja klapitada erinevaid filme järjest ajakavasse, et külastus ikka täie ette läheks.


Aga üht olen avastanud - mu filmimaitse on kardinaalselt muutunud. Ma ei suuda ega taha enam vaadata filme hiina vangilaagritest, kus üks haige mees oksendab ja teine suurest näljast seda sööma hakkab. Ei taha. Ei masendavatele filmidele! Ka süngetest teemadest saab teha helge tooniga ja hea filmi, võtke kasvõi "Mandariinid". Igal juhul film võib ju olla hea aga kui Sul on ainult üks õhtupoolik lapse kõrvalt filmi vaatamiseks näpistatud, ei taha ma lahkuda kinosaalist elu ebaõiglusest masendatuna. Ja nii teen ma juba paar aastat oma peamise valiku PÖFFI Vitamiinilaksu programmist, kus koos helged ja positiivsed filmielamused.

Nii et seekord siis Vitamiiniprogrammist ameerikamaa film  "Aitab jutust" (Enough said) ja  rootsi "Armastus ja sidrunid" (Små citroner gula). Viimane oli tõeline leid. Ilus, isegi veidi naiivne muinasjuttu meenutav armastusfilm, samas vürtsitatud kaunite toidupiltide ja rikkaliku, väga rikkaliku huumoriga. Lihtne, naljakas ja armas film, soovitan kõigile.


Lisaks "vitamiinifilmidele" vaatasime ühe filmi ka Kanada Inuittide ja Arktika filmiprogrammist. Lihtsalt seetõttu, et peale Islandi ja Uus-Meremaa külastamist on järgmiseks unistuseks saanud Kanada looduse külastamine. Ja kui teistest põlisrahvastest on ikka üht-teist loetud-nähtud, siis inuittide koha pealt pean tunnistama oma täielikku võhiklikkust.


Hea film oli, kuigi mitte just kõige rõõmsam, pigem kurb aga selline see põlisrahvaste saatus juba on.

Igal juhul oli meil väga huvitav ja tore. Minge kinno - PÖFF ootab!

Reede, 15. november 2013

Pisike luupainaja...

Kell on kolm öösel. Kõik magavad. Korraga kostab pimedast toast hale ja värisev hääleke: "Kaissu!".
Kui magajad kohe ei reageeri, kordab hääleke peagi veel haledama ja paluvama häälega: "Kaissu!"
Ei mingit vastust.
Seejärel läheb hale hääl juba nii valjuks, et magada ei saa enam keegi. Lastakse siis väike luupainaja kaissu, kus ta esialgu rahulolevalt ohkab ja teistele külje alla poeb.

Ah, et miks luupainaja? Seda näevad lahked kaissuvõtjad peagi ise.
Kõigepealt keerab luupainaja ennast risti voodisse.
Seejärel hakkab kätega ema vastu seina ja jalgadega isa serva poole puksima. Iga natukese aja tagant müksitakse kedagi, nõutakse sügavamale kaissu või sikutatakse juustest. Luupainaja, mis luupainaja!

Hommikul on ema-isa väsinud ja kõik kondid valutavad. Väike luupainaja on aga eluga rahul ja jookseb väljapuhanult mängima.


Laupäev, 9. november 2013

Ongi mardiaeg käes

Kas Teie jooksite lapsena mardi- või kadrisanti? Ma ei mäleta, et mina kunagi seda teinud oleksin, ilmselt seetõttu, et mängukaaslasi oli külas vähe ja maal elavatel santidel on ka läbitavad vahemaad teised kui linnasantidel.

Küll aga olen ma sante alati hea meelega külla oodanud nii mardi-kui kadripäeval. Olen iga kord enne mardipäeva ka kappi kommi ja šokolaadi varunud. Õunad on head küll aga neid on väljaspool linnu santivatel lastel kindlasti koduaiastki talveks korjatud. Niisiis olen iga kord varusid täiendanud. Keda aga pole tulnud on mardisandid. Ega kadridki usinamad pole olnud. Võibolla kardavad meie "kurja" naabritädi Kristat, kes tubli raamatukoguhoidja ja rahvakultuuri elushoidjana noorukeste santide mardi- ja kadritarkust kontrollima kipub.

Niisiis unustasin sel aastal mardilaupäeva sootuks. Mardilaadal käisin reedel küll aga kokku neid kaht asja ilmselt oma peas ei pannud.  Kuni korraga ukse tagant vali laul kostis. Sante oli kaks. Nende õnnetuseks oli santide hirm naabritädi Krista just meil külas. Sandid pidasid aga tuleproovile kenasti vastu - lugesid kooris pika ja ilusa mardiluuletuse ja küsisid mõistatusi. Ainult viljaõnne läks neil suure ähmiga meelest pererahvale soovida.

Ja ennäe imet, tunnike hiljem kobistasid juba järgmised mardisandid ukse taga, seekord juba neljakesi. Aga nende santide puhul tundsin küll juba Krista kasvatuslikust mõjust puudust. Sandid laulsid "Põdra maja" ja tantsisid "Kes aias". Lõpuks küsisid igaüks ühe mõistatuse. Ma oleks neile ise mardikommetest loengu pidanud aga kui kõige viimasena kõige pisem sant, ilmselt ennast kaasa luninud väikevend, endal nina vaevu kasukaservast välja paistmas, väriseva häälega oma mõistatuse küsis, läks mul süda haledaks. Niisiis küsisin lihtsalt üle, et mis õnne siis mardid vanasti ka toomas käisid. Tekkis piinlik vaikus aga õnneks meenus peagi kõige vanemale mardisandile ka tuleku põhjus - viljaõnn.

Ja alati annab ju hullemaks minna. Kuuldavasti olevat Haapsalus ja Tallinnas juba ka hällõuviinisante nähtud...


Reede, 1. november 2013

Tõeline Läänemaa tüdruk

Mis Te arvate, mis see maitsev roog on, mida väike Linda allpool olevas videos kahe suupoolega sööb? Mõni väikeste laste tavapärane lemmiktoit? Šokolaad? Kommid? Viineripirukas?


Vale puha! Väike Linda sööb videos kahe suupoolega praetud silku. Praekala, küpsetatud kala, suitsukala - kõik sobib! Ja mida näppas väike trööbeldis laualt kui emal eile külalised käisid? Võileivatorti kaunistanud soolalõhe rulli. Vot see on üks õige Läänemaa laps.

Neljapäev, 31. oktoober 2013

Segaduses

"Kevad käes!" "Kevad käes!" hõiskasid sügiskrookused rõõmsalt ja hakkasid uueks hooajaks valmistudes lehti kasvatama.


 "Kuulete? Juba tuleme!" - hakkasid ka nartsissid, naiivitarid, seda kuuldes õitsemiseks valmistuma..


Aga väljas on jätkuvalt sügis....

Mina krookuseid ja nartsisse ei uskunud ja kaevasin igaks juhuks Elise Aia mängus võidetud viis helmikpöörist koos pottidega maasse, eks kevadel on aega neile kohta otsida. Uustulnukate nimed on: Strawberry Swirl, Ruby Bells, Leuchtkäfer, Cinnabar Silver ja Red Flash. Mul pole tavaliselt kunagi igasugustes õnnemängudes vedanud aga näe juhtub!





Teisipäev, 15. oktoober 2013

Ema puhkus ehk muljetades Mulgimaalt


Eile jäi väike Linda esimest korda terveks päevaks isaga kahekesi ja ema sõitis ära puhkusele. Huvitav kuidas kõige toredamad reisid, paigad ja inimesed tulevad vahel otsekui iseenesest Su juurde. Niimoodi täiesti juhuslikult sattusin ma näiteks Aalujate blogisid lugema või siis eile muuseumitöötajatega Mulgimaa reisile.

Päev oli tõeliselt tihe. Isegi nii tihe, et nüüd läheb kohe hulk aega tagantjärele et saadud muljeid setitada ja mõtteid lõpuni mõelda. Kuna mina ise pole kunagi üheski muuseumis tööl olnud, küll aga mõne pärandkultuuri näituse ja ekspositsiooni tegemisel kaasa teinud ning kõikvõimalikke muuseume väga usinalt külastanud, vaatasin ma asjadele ilmselt nii mõneski kohas hoopis teistmoodi kui mu reisikaaslased.

Samas oli see kõik kohati mu oma tööga nii sarnane et tuttav tuli ette nii suurem osa rõõme kui ka muresid. Ja mõtlema pani see reis mind küll.  Üks on vast siiski kindel - ühe muuseumi suurim varandus ja võimalus on seal töötavad inimesed. Kui õigel kohal on õige inimene, võid ennast luitunud ja vananenud infotahvlite taustal leida hoopis lugude võlumaailmast, kus kõik kunagi ammu olnu on uuesti elav ja särav. Kui seda õiget ja toredat inimest aga pole, tundub trööstitu veel trööstitum.

Lootkem et neid inimesi siis ikka palju on, kes tahavad ja suudavad ühe koha lugu mitte ainult jäädvustada vaid ka teistele tutvustada!












Neljapäev, 10. oktoober 2013

Sarjast suuri sõnameistreid!

See postitus on siin rohkem endale, selline päeviku sissekande taoline meenutus, et nüüdseks ühe aasta ja viie kuu vanuse Linda esimesed sõnalised naljad emal meelest ei läheks. Pole siin imestada midagi, hea et lapse esimesed sõnad ka siia kuhugi kirja pandud said, sest juba hakkavad argiaskeldustes asjad ununema. Vähemalt on hiljem koht kust järele vaadata. Ega need naljad kellegile peale Linda vanemate ilmselt naljakad tundugi - puhas situatsioonikoomika. Aga endal on hea hiljem meenutada.



Igal juhul siit nad tulevad:

Ema räägib telefonis mamma Tiinaga juttu ja kutsub teda Velise laadale, väike Linda kõõlub ema kõrval diivanil ja katsub aeg-ajalt telefoni oma kätte krabada.
"Kus see laat toimub?" tahab mamma Tiina teada.
"Velisel!" ütleb ema
"No aga täpsemalt?"
"Kiigesaarel!" hõikab Linda isa teisest toast täienduseks
"Kiigesaa-el!" kinnitab ka väike Linda kohe rõõmsalt järele!

Pole siis ime, et kui Linda ja isa ühel päeval kahekesi esikus asjatasid, kuulis ema pealt kuidas lapsele vaikselt õpetati: "Linda, ütle desoksüribonukleiinhape!"

Väike Linda käiski ema-isa, vanaema-vanaisa ja mammaga Velise laadal. Tagasi vanaema juures Velise kodus vaatas Linda suure huviga köögiaknast linnumajakeses askeldavaid rasvatihaseid ja põldvarblaseid. "Lind!", lind!" hõikas ta aeg-ajalt vaimustunult ja näitas käega aknast välja. Korraga lendas üks tihane linnumajast maha rohu peale sinna pudenenud toitu nokkima. Linda vaatas seda natuke aega mõtlikult.
"Lind kukkus!" teatas ta seejärel veendunult.

Kuna Linda oli pikast päevast juba päris väsinud, sõideti mamma Tiina autoga koju puhkama. Isa jäi veel Velisele. Linda ootas aga isa pikisilmi koju. Korraga kobistaski keegi esikus.
"Iss! Iss!" jooksis väike Linda rõõmsalt ukse juurde.......aga sisse astus hoopis mamma Tiina.
"Mamma piilub!" pahandas väike Linda sellepeale.



Aed särab!

Soe sügis tuli sel aastal rohkete ja säravate värvidega. Kuna täna vihma ei tibanud, tegin ühe kiire tiiru ka fotokaga. Ilus on!










Esmaspäev, 30. september 2013

Saak salve ja loodus tuppa

Külm on. Aga ilus sügis, kurta pole midagi. Küsimus on pigem, et millal aiatöödega järele jätta, et kõik istutatu ikka ilusasti juurduks ja talve üle elaks. Uute maasikapeenarde tegemine oleks nüüd küll vist mõistlikum kevadesse jätta? Tulbid said peenrasse. Porgandid said nädalavahetusel üles ja aiamaa kaevatud. Ainult küüslaugud ootavad veel mahapanekut. Väike Linda sai esimest korda kindad kätte. Küll ta oli nendega hädas, midagi enam pihku krabada ei saa. Aga kinnastega on soe, muidu kippusid lapse käed tuppa tulles juba jäätükke meenutama.

Kunagi sai veranda akna alla tehtud kiviktaimla. Pildi pealt on hea vaadata et juunis 2010. Oleks ainult taipu kõigist ettevõtmistest fotosüüdistusi teha.

Igal juhul lõppes see kiviktaimla niimoodi ebaloogiliselt ära ja algusest peale oli ikka plaan talle teine pool ka juurde rajada, et ta majaseinaga ühepikkune oleks. Plaanid plaanideks aga teostuseni jõudsin alles nüüd kui esimene etapp lõpuks taimede poolest ilmet hakkab võtma. Läks ikka aega enne kui taimepoegadest õiged kiviktaimla-asunikud kasvasid - kolm aastat.

Siin nüüd lõpuks valmis kiviktaimla:

Huvitaval kombel täitus uus osa nagu iseenesest taimedega, uustulnukatele ei jäänud jälle ühtki vaba kohta. Kitsikuses virelejad said vabamalt hingata. Lisaks alpi astrile, kivikressile, leeklillele ja mägisibulatele said kiviktaimlasse ka kahte eri sorti botaanilised tulbid. Eks ole näha kuidas neile seal meeldib.

Aga koos sügisega on tuppa trüginud ka selline osa loodusest, mis võiks parem õue jääda. Ja võimalikult kaugele õue.

Ei, need seal maas ei ole kärbsed. Vaid kurjad ja vastikud herilased. Terve teise korruse tuba on neid õelusi täis. Ja pesa on neil turvaliselt kusagil sellises kohas, kuhu katust lõhkumata ligi ei pääse. Küll aga pääsevad herilased kenasti tuppa sooja kui väljas külm näpistama peaks hakkama.  Hea et me veel oma magamistuba üles ära polnud kolinud ja tuba tühjalt seisis.  Ega meil muud lahendust polegi kui laseme neile sinna tuppa aeg-ajalt mürki ja ootame külma talve, mis probleemi lahendaks.

Pühapäev, 22. september 2013

Täna ta tuleb!

Kuigi aias võis ta jalajälgi juba ammu näha:


Ilusat sügise algust!