Tulpidest veel....

 Mulle hakkab üha enam tunduma, et see vastik "muttrott" (nii nimetab üks mu sõber tundmatuid aias laamendajaid), kes eelmisel aastal suure osa mu tulpe nahka pistis, tegi mulle tegelikult teene. Ma ei oska muud põhjust küll pakkuda, sellele, et erinevalt paljudest aedadest, kus hahkhallitus sel aastal tulbid rikkunud, on minu taimed ilusad ja terved kui et mõjus uutesse kohtadesse istutamine, kus tulbid kunagi varem kasvanud pole. 

Lisaks oli muidugi põnev õisi oodata sest enamus sorte olid uued. Kõige edevama tulbi tiitli saab kahtlemata `Pretty Princess`. Õis on silmatorkav nii väljast kui seest, lehed valge servaga ja lõhnab ka veel! Mu teismelised teataks seepeale, et: "Diiva, mis diiva!"

`Pretty Princess`väljast....

ja õite sisse piiludes....

Selle kevade Tuhkatriinu tiitli saab `Serano`. Algul ei osanud ma temast väga pidada aga mida aeg edasi seda rohkem ta mulle meeldib - ühel varrel on sageli mitu õit, ilusad tugevad taimed, mis isegi heitlike ilmadega pead norgu ei lase. Õitsemist alustasid nad 9. mail ja sellest saab varsti täis kaks nädalat aga `Serano`õied on ikka veel ilusad. Veidi muudab värvi ka, õielehed on nüüd märksa roosamad kui alguses.

Värvimuutjatest rääkides, Lindale kingiti mõned aastad tagasi üks tulbisibul, mis õitsedes päris tugevalt värvi muudab. Alustab päris kreemikasvalgena aga mida aeg edasi, seda roosakamaks muutub. Mitu õit varrel.  Olen teda siin katsunud poputada ja paljundada ja nüüdseks on seda tulpi ühest sibulast saanud korralik punt. Tehisaru abiga jõudsin järeldusele et ehk on sort `Candy Club`.

Alguses....

...ja õitsemist lõpetades

Aga eks neid ilusaid ole mitmeid:

Muttroti hambust õnnestus eelmisel aastal päästa sordid `Blushing Beauty`

ja `Ballerina`

Nagu ka kaks printsessi. `Princess Irene`

Ja `Princess Margriet`

Punastest on kahtlemata  kõige edevam`Miranda`

Aga alla ei jää ka `Rococo`, mida ma mitu aastat juba taga ajanud olen - ikka tuleb poest ostetud samanimelisest pakist midagi muud - pildid ja sordid on tänapäeval ju teadagi sageli vaid illustreerivad ja tulbiostmine paras loterii. 

`Mercure` 

Tegelikult on ju sorte veel ja veel ja neid pilte võib siia laduma jäädagi aga tõmban nüüd joone alla. Minusugune tulpidesse tõsiselt nakatunu käib nagunii neid igal hommikul ja õhtul peenraservas imetlemas ja nagu peentest sortidest veel vähe oleks, võtab veel tuttavatel nööbist kinni, et toodagu ikka sügisel neid kõige tavalisemaid punaseid Apeldoorne üks laadung sest need pistis küll see va vaenlane viimseni kinni. Alles jättis ta õnneks Veerenni kollase ja Viduva roosa. Mul pole õrna aimugi, mis nende õiged nimed on aga kui mu vanaema omal ajal Tallinnas tehnikumis käis, sai ta Veerenni tänaval elades korteri perenaiselt kõrge hilise kollase tulbi sibulaid. Viduva roosa on aga Läänemaa kohalik hiline roosa tulp, mis nime saanud talu järgi, kust nad naabri aeda jõudsid. Olgu nende päris nimed nagu on, toredad igal juhul ja erinevalt tänapäevasest sortidest igal aastal ülesvõtmist ei vaja.

Kevadel on aega küll

Lootusetu optimist minus tahaks väita, et peale ootamatuid suveilmu aprillis saabunud pikk ja külm kevad võib olla isegi hea - mu suured lemmikud, tulbid, õitsevad kauem ja aednikul ehk ka aega atra seada sest mida sa sellise külmaga ikka teed. Väike mure on liiliate pärast, rõõmsalt ja lootusrikkalt kõrgustesse sirutunud martagonidele olen hullematel öödel koormakatte pähe visanud aga tervet aeda ei jõua ju katta ja matta ning kuningliiliad näevad ikka väga külmavõetud välja. Ka tulbilehtedel on siin-seal näha hahkhallituse täppe. Midagi hullu veel pole aga külm ja niiske kevad soodustab kindlasti selliste haiguste levikut.

`Design impression` ja `Pretty Princess` Viimane on oma valgete leheservade ja tumedamate "leekidega" roosadel õielehtedel erakordselt edev!

Aga et aastast on märkamatult juba kolmandik möödas, ilma igasuguse blogimiseta, siis alustame ikka algusest. Nagu igal aastal, panen enda jaoks siia ühe rodu kuupäevi, et tekiks võrdlusrida, millal ja mis. 2025. aasta esimene õitseja oli lumekupp Guinea Gold, 25. veebruaril. Mitte peenras vaid lihtsalt õunapuu all muru sees.

Järgnesid 5. märtsil purpur-lumeroos ja 6. märtsil päikeselise ilmaga juba riburada võrkiiris Down to Earth, topeltõieline lumekupp, must-lumeroos, armeenia sügislill `Tivi`, lumikelluke `Viridapice` ja teised. 

Nii kohustuslik kokkuvõte tehtud sest parem ikka hilja kui mitte kunagi, eksole! Võib asuda tulpide juurde. Eelmisel aastal oli tulpidega kehvasti - ma ei tea kas salapärane "muttrott" või seesama hahkhallitus tegi suurema osa tulpidega lihtsalt 1:0. Kaasa arvatud loomulikult kõigi peente sortidega, mida Timolt tellisin. Tuju läks ära! Õnneks aga oli sügisese tulbisibulahooajani aega ja pahameel jõudis lahtuda. Ostsin aga pinu uusi sibulaid ja lähenesin strateegiaga - kui teha uued peenrad erinevatesse kohtadesse muru sisse ja näiteks laste kunagise liivakasti serva äärde varju, ei leia neid ehk ei hallitus ega rott. Tundub, et sõjakavalus töötas, igal juhul  - tulbid on olemas! :)

Greigi tulp `Serano` tundub olevat tugev ja "lollikindel" sort, boonusena on ühel varrel sageli mitu õit. 

Kõigi tulpide nime ma ei tea. See näiteks võib olla `Lustige Witwe` aga võbolla hoopis mõni sarnane sort, kes seda teab.... 

Veel üks nimetu, kes näeb värvi poolest välja veidi nagu `Princess Irene` aga pole papagoitulp ja ka kasvult madalam. Ilus on ta igal juhul.

`Princess Irene`

Emotsiooniost toidupoest - narmasõieliste tulpide segupakk, millest enamik alles alustab õitsemist. Pole ka ime - tulbiaeg ongi alles poole peal!

 

Tagasi vaadates 2

 Peale juunikuiseid suuremaid talvekahjude likvideerimistöid läksid 2024. aasta juuli ja august suures osas ikka "sööstaianduse" tähe all, see tähendab, et töö, iganädalase keraamikaringi juhendamise, puhkusereiside, suure suguvõsa kokkutuleku, metsaretkede ja aeg-ajalt kummitavate tervisehädade kõrvalt leidus üksikuid päevi või õhtuid, et hädapäraselt umbrohi kontrolli all hoida ja kasvuhoones läbi katuse kasvada sooviv tomatidžungel taltsutada. Tuleb tunnistada, et vahepeal tikkusid pähe ka eksistentsiaalsed küsimused, et "miks nii palju" ja "kellele" ja "milleks" ja "kesse"... aga õnneks pakub aed piisavalt hingele, et need küsimused domineerima ei jäänud....

... vaid hoopis andsid piisavalt kangust rinda pista ühe aianurgaga, kust möödudes ma viimastel aastatel lihtsalt silmad kinni olen pigistanud ja otsekui romaanis "Tuulest viidud" endamisi pobisenud, et "Ma mõtlen sellele homme!"

Aastal 2015 kasutasin seda aiaäärset eksperimendina, et kuidas töötaks minu aias kruusakattega peenar. Kas tuleb õnn õuele ja silmapiiril paistab müütiline "hooldusvaba ala".  Alla sai pandud korralik kiht ajalehti ja peale korralikult pestud kruusakivid. Alguses nägi pilt välja selline ja olin uudishimulik, kaua peenar (peaaegu) umbrohuvabalt vastu peab, ilma et jamaks läheb.

Eksperimendi käigus sain vastuseks, et üllatavalt kaua. Tundub, et ajalehekiht sai korralik ja enne kui orashein ja naat tee tagasi peenrasse leidsid läks ikka aastaid. Mõnda aega oli elu lill. Pilt neli aastat hiljem ehk aastast 2019, istutatud taimed on suureks kasvanud. Puude-põõsaste vahelt tuli aeg-ajalt orasheina pealseid ikka lõigata aga esialgu olid need üksikud läbitungijad.

Kusagil 2021. aasta kandis hakkas aga asi selle alaga aina hapumaks kiskuma. Ja tuli selgelt välja muidu kivisel kruusakünkal asuvasse aeda päris hästi sobiva kruusakattega peenra suurim puudus - keegi loll peab lõpuks need kivid ju sealt rohu vahelt kätte ka saama!

Mis seal ikka, kui ei aita jõud aitab kavalus. Terve 2023. aasta suve mõõdeti lastele jagatavat boonus-ekraaniaega kiviämbrites. Jäi Robloxi mäng sõbraga pooleli aga kurja ema poolt limiteeritud nutiaeg otsas? Mis seal ikka, ämbritäis kive ja telefon avaneb kui võluväel. Lapstööjõu kasutamine on juba meie suguvõsas selline kena traditsioon.

Lõpuks, 2024. aasta augustis, kui kivid enam-vähem üles võetud sai ala uuesti läbi kaevatud ja siis oligi mõttekoht, kas need aastad väiksemat töövaeva, sest päris ilma hoolduseta ei pääse ka kivipeenra puhul, väärib neid aastaid kolekohaga probleemi eiramist ja kivide üleskorjamist. Esialgu jäi kate peale panemata. No ja kui katet peal polnud siis imbus sinna peenrasse puude-põõsaste vahele sügisel terve hulk sibullilli. Elame-näeme, mis mõtted järgmine hooaeg toob.

Tagasi vaadates 1

2024. aasta aia-aasta oli tegelikult üllatavalt produktiivne. Kuigi blogisse tehtu kirjapanemise ja piltide näitamiseni ma aasta jooksul õieti ei jõudnudki, siis tegelikult sai kõik vajalik tehtud. Talvekahjusid ja väljaläinud taimedest jäänud auke oli aias siin ja seal. Nii said näiteks korraliku laksu kaks hiigelsuurt igihalja kaerandi puhmast kiviplaatidega sillutatud teeraja ääres. Pildil ees servas on näha kuidas suured kaheksa aastat oma kohal kasvanud "pokumättad" on talvega seest pruuniks mädanenud. 

Mingi eluvaim oli kõrrelistel veel sees aga selleks, et asjal ikka nägu ja tegu oleks, tuli juuni alguses kiviastmed üles võtta, uued igihalja kaerandi taimed istutada ja seejärel kõik tagasi laduda. 

Igihaljas kaerand on ilusa sinakashalli tooniga ja kuju on mõnus ümmargune "pokumätas". Välja kaevata neid kaheksa aastaseid pooleldi kuivanud mürakaid muidugi andis aga tehtud ta sai. Õnneks on kaerand väga usin külvaja ja taimi oli mul eelmistest aastatest pottides hulgem ning asendus omast käest võtta. 

Kive on muidugi kogu aeg puudu, nii oli ka see astmete ülesladumine paras pusle paikanuputamine, et vähestest ja väikestest allesjäänud kividest sobilikud kokku saada. 

Juulikuus polnud enam väga arugi saada, et midagi samal aastal üles võetud ja tagasi pandud, nii et võib töö kordaläinuks lugeda küll.  

Korraliku laksu saanud Pfitzeri kadakas `Goldkissen` tundus mulle suve algul täiesti lootusetu juhtum. 2013. aastal aeda toodud selline pisike nunnuke....

....on 11 aastaga parajalt kasvuhoo sisse saanud ja 2023. aasta suveks oli selline mürakas nagu pildil kaerandipokude taga näha

Goldkissen tekitab vastakaid tundeid, ühelt poolt on aias suurt pilti ja vaadet arvesse võttes mu lemmikuid, sügisel-talvel on ta muidu halli/pruuni/valge taustal võrratu, ilusa kollakasrohelise värviga täiendab läheduses asuvat tumedavärvilist lodjapuulehist põisenelat, korrustena üksteise kohal kasvavad oksad lisavad peenrale ilusat ruumilist efekti ja kõrgust, igatepidi üks sümpaatne tegelane.

 Aga kui ma igal suvel ta üha laienevate külgede alt jälle teisi taimi kaugemale kolima pean, pole ma just vaimustuses - ruum on ju aias ikkagi piiratud. Nii et kui ta peale eelmist talve pooleldi pruuniks kuivanuna lume alt välja sulas, oli alguses küll kahju aga seejärel kavatsesin talle juba saega läheneda  - mõelda vaid kui palju ruumi vabaneks kui see pruun tuust maha võtta - peaaegu nagu uus peenar kohe.

 Samal ajal kuuri juures toimetav metsamees aga pidurdas mu lageraiesoovi, et "lõika ikka kõigepealt pruunid osad välja ja anna aega". Ma siis lõkasin, peale seda nägi Goldkissen välja just nii atraktiivne nagu pildil

Hooaja lõpuks tuli aga tunnistada, et abikaasal oli seekord õigus. Hämmastavalt kiiresti olid koledad pruunid kohad täis kasvatatud ja septembris oli pilt juba päris kena. 

Vaatame, kuidas seekordse talvega läheb, eks ta nõrgem ole tänu läbielatud raskustele ikka aga hoian talle pöialt!