Neljapäev, 18. juuni 2015

Suuremalt pildilt tagasi väiksemale - taimejuttu ka


Lõpuks ometi sajab! Juba terve päev antakse paraja tihedusega seenevihma. Taimed rõõmustavad ja kasvavad lausa silmnähtavalt pikemaks.


Õitsema on hakanud iiriste kõrged rohevahetusest saadud vanad sordid - üks triibulisem kui teine ja nime ei tea ühelgi.

Grillikoja juures on pidu algamas

Mingi tuju ajel korraldasin eelmisel aastal peenraserva hoopis oranžide paraadi - eks paari aasta jooksul näeb kas see mõte õigustab ennast või lööb silme eest liiga kirevaks.

Tuliliilia.  Lilium bulbiferum

Dauuria liilia. Lilium pensylvanicum.
Varajane luudpõõsas `Lena`. Cytisus x praecox `Lena` 

Luudpõõsas on üks tore tegelane, suurema osa aastast on ta lihtsalt tähelepandamatu luud. Aga kui ükskord õide puhkeb, siis on ikka ilus küll.

Suur läätspuu `Walker` hakkab aga juba õitsemist lõpetama.


Aga see on nüüd jälle see koht, kus ma tahaksin natuke kobiseda. Läätspuu tuli meile Elise Aiast.  Käisin tal ise järgi. Kuna ma tõttasin lõunaosariikidesse Muhedikemaale talgutele, siis jooksin aiapoest ainult läbi, haarasin oma meili teel ette tellitud puu, pistsin autosse pahandava Kaisa kõrvale ja sõitsin edasi.

Koju jõudes ja puud uurides avastasin aga sellise vaatepildi, mis kiirustades rippuvate okste alt välja ei paistnud.

Ühesõnaga loll olin, et ise hoolega ei uurinud, mis mulle pihku pisteti aga olgem ausad - väga ilus tegu see ei olnud. Aga mis seal ikka enam, ehk peab aia ääres tormituultele vastu.

Sõprade hulgas on viimasel ajal tulnud tore traditsioon oma aia nädala taime valida. Alguses mõtlesin, et nädala taim võiks olla leegitsev ja särav luudpõõsas või romantilist meeleolu loov pargiroos "Wasagaming". Nüüd olen otsustanud, et tiitli saab hoopis pisem tegelane - Tii poolt eelmisel aastal toodud pisike sõnajalg. Kahjuks pole ma veel jõudnud tema määramiseni, vihmaste ilmadega peab selle töö ette võtma.


Esmaspäev, 15. juuni 2015

Uutmoodi veel ei oska...

Naljakas on see ilmaelu. Eelmisel aastal täpselt samal ajal käisin ringi ja mõtlesin, et lõpuks ometi võib tehtuga rahule jääda ja hakkab päris vahva aed kujunema.

Sel aastal on täpselt vastupidi. Käin nina vingus ringi, ei sobi see ega kõlba teine. Põhimõtteliselt pole ma varsti enam ühegi enda loodud koha ega vaatega aias rahul. Välja arvatud grillimajake, see on päris armas.


Noh ja siis ma käin ja tõstan taimi edasi ja jälle tagasi ja pole ikka rahul. Tegelikult ma tean, milles asi. Nimelt selles, et esimesed aia-aastad keskendusin ma ainult taimedele sest noh, mul ju polnud neid. Nüüd aga peaks hakkama rohkem tähelepanu pöörama vaadete loomisele, suure pildi ja aia enda kujundamisele. Kui eelmisel aastal ma tuuseldasin ja möllasin ja veeretasin koos pisikese kõhusoleva Kaisaga kive ja kruusa siis sel aastal ei ole mul seda õiget hoogu. Olen jänespüks ega julge kusagilt pihta hakata. Mingi vastik väike hääleke hoiab sabast ja sosisab kõrva, et "aga mis siis kui välja ei tule, songid niisama ilusa muru ära! Ja üleüldse sa ju ei oska ja kindlasti tuleb sul varsti hoopis parem mõte ja pead ümber tegema! Ja üleüldse kesse ometi seda aeda küll pärast korras hoidma hakkab).

Nii ma siis ei teegi midagi vaid käin lihtsalt vingus näoga ilmutust oodates ringi. Kuni ilmutust ei tule, nii kaua ei tee ka, ainult virisen. Surnud ring.

Niisiis käin hoopis teiste aedu vaatamas. Kus kõik on ilus ja korras ja viimse lible ja kruusakivini läbi mõeldud. Siinkohal suur-suur aitäh äiapapale, kes minu aiapostitusi lugedes omal initsiatiivil mulle kaks imeilusat aiakülastust korraldas. Üks Pärnu- ja teine Raplamaal. Mul oli väga tore ja armas päev huvitavate inimeste ja kaunite aedadega, kus isegi tarbeaed nägi välja otsekui eestiaegse põllutöökooli näidisala.

Vesi vulises ja kalad ujusid vesirooside vahel

Tiigi kaldalt leidis toredaid sammaldunud moldaedu

Ja iidvana looduskaitsealune tamm metsatee lõpus ja noored punased tammed palksauna juures ja vanad õunapuud, mis oskuslikult noorendatud ja kujundatud. Ja need rodod!

Teine aed oli sama tore ja huvitav ja koos lahke pererahvaga ringi vaadates ja sadu küsimusi küsides ei pannud aina tugevnevat vihma tähelegi. Aga samamoodi ei pannud tähele ka fotoaparaati kotist välja võtta. Kui aias on 101 eri sorti hostat, muust ilust rääkimatagi, siis on kõige vaatamisega raskusi ning pildistamise jaoks palju mahti ei jäägi.

Koju tagasi jõudes tõstsin terve õhtu taimi ringi. Rahule ei jäänud ikkagi. Tüüpiline!

Kolmapäev, 10. juuni 2015

Mäprillist mauhti juulisse!

Mäprillist maabus aed otsekui kõrbekuiva juulisse. Terve maikuu jooksul sadas meil täpselt kaks korda ja mõlemal korral piirdus sadu õrna sabinaga, mis korraks taimede lehti värskendas ja mullani ei jõudnudki.

Nüüdseks on tegu tavaliselt juulikuus esineva kõrbekuivaga ja viimased kaks päeva olen ainult kastnud ja vihmutanud ja siis veel kastnud. Põhiliselt küll aiamaad aga ka uusi istutatud taimi. Kui tavaliselt on mai lõpp ja juuni algus hea aeg istutamiseks siis sel aastal katsun piirduda ainult hädavajalike töödega.

 Päris ilma kastmiseta meil ei saa, katmine ehk veidi leevendaks. Olen vaikselt kaalunud peenarde multšimist aga siis peaks kõike hoopis teisiti istutama kui seni. Kuidas jääb muidu kaetud aladel tulpide ülesvõtmise ja rooside talvise muldamisega. Jah, tean, et lõunaosariiklased ei mulda ega kata aga mul on oma aias alles roosidega võrdluskatsed pooleli kuna talve sel aastal ei olnud. Ja kindlasti meeldiks minu multšimisplaan kõigile neile sadadele miljonitele sipelgatele, kes oma asurkonda iga aeda toodud kivi alla rõõmsalt laiendavad. Uus männipeenar saab küll katte alla aga alles siis kui kaks viimast ihaldatud istikut on kusagilt leitud - tundub, et sinna läheb veel aega.

Muld on sõna otses mõttes tuhaks kõrbenud ja ka muru hakkab juba juulikuist pruuni ilmet võtma. Nii juhtub kui kokku saavad vihmavaene kant, lõunapoolne kallak ja ülihea drenaažiga kruusane maapind. Vähemalt kasvuhoone on sel aastal multšitud.

Aga seekord siis vahelduseks postitus taimedest, kellele minu juures meeldib.

Südajas keraslill (Globularia cordifolia) kasvab looduslikult Kesk- ja Lõuna-Euroopa mägedes ning tunneb ennast siin päris mõnusalt:

Igasugused minikellukad on mu nõrkuseks - tume kimpkellukas (Edraianthus serpyllifolius). Loodusest võiks teda otsida näiteks Albaaniast.

Bornmülleri kellukas kasvab looduslikult Türgi mägedes kuni 3500 meetri kõrgusel

Pisikestest tegelastest tõin Kristiinest sel kevadel ka põisrohu, mille silt ütles Silene caroliana ssp. Wherryi. Tegelikkuses selgus aga, et tegutsenud on sildikratid ja minuni jõudis hoopis rand-põisrohi `Compacta`( Silene uniflora 'Compacta'). Looduslikult võib teda leida nii Euroopast kui Põhja-Aafrikast.

Mõni on õitetagi kaunis. Sile oganupp (Acaena inermis) on õige kauge külaline, looduslikult kasvab ta Uus-Meremaal.


Kaugetest külalistest rääkides. Eelmisel aastal toodud kolmest mauklehest jäi peale talve alles üks - Delosperma congestum `Golden Nugget`. Päritolult lõunaaafriklane.

Sel kevadel andsin siis lõpuks alla ja kaevasin välja laialehelised hortensiad, mis mulle sünnipäevaks kingiti - ema aias on neil parem põli. Jäid kaks aedhortensiat - nemad saavad hakkama. Ajapikku kavatsen rohkem looduslikele eeldustele rõhuda ja kruusaaia osakaalu suurendada, igasugused mägedest pärit pisikesed tutsakad meeldivad mulle väga ja kruus on ka omast käest võtta.

Laupäev, 6. juuni 2015

Juuni algus aias - kapsad ja kannid

Tundub nii, et kodusel inimesel on alati kõige kiirem. Jõuan küll õhtuti aiablogid läbi lugeda aga enda aia kohta ei kipu kirjutamiseks sobivat hetke nii lihtsalt tekkima.

Lõppenud maikuu võib kokku võtta järgmiselt - külm, kuiv ja tuuline. Ma ei mäleta, et ma eelmistel aastatel juba maikuu õhtutel kastekannuga ringi oleks käinud. Juulis küll aga mais? Uues suures sademevee kogumise mahutis on natuke veel vett alles, vihmaveerenni all olevad tünnid on aga ammu tühjaks kastetud.

Oma osa suures kuivuses on muidugi ka pidevalt lõõtsuval tuulel. Suurt pahandust ta peale mullakuivatamise aias korda ei saatnud, välja arvatud see, et aedniku peavaluga tuppa peitu puhus. Kui Raplamaal sadas eelmisel nädalavahetusel rahet, siis meil lõõskas sel ajal päike nagu tavaliselt.

Üldiselt aga jätkub jaheda ilma tõttu veel pikalt õiteparaad kiviktaimlas. Värvikirevust lisavad akakapsad või siis Linda moodi öeldes - hapukapsad.

Üllatusega avastasin, et mul on olemas ka roomav akakapsas Variegata. Eelmise aasta taimekahmamise tulemus. Päris kenake teine, õied on üllatavalt sinised.

Kiviktaimlas õitsevad ühed mu lemmikud - merikannid. Lemmikute kohta on mul neid tegelikult vähe. `Düsseldorfer Stolz` ja üks  Islandilt pärit merikanni liik. Päris uus on Muhedikemaalt saadud varretu merikann, loodetavasti läheb ta suure kuivaga ikka kenasti kasvama.

Peenrasse ilmunud rohked seemikud on kraadi võrra tumedamat tooni kui nende Islandlannast mamma. Pildil paremal asuva Islandi merikanni õied on õrnroosad, seemikud on pildil vasakul.

Alustamas on ka iirised. Nendega on peenardes praegu üks puder ja kapsad. Uusi sorte sai nii eelmisel aastal Taga talu talgutelt kui sel aastal Muhedikemaalt. Kuigi lehtedel olid nimed kirjas, tekkis transpordi käigus ikka üks suur segadus. Küll järgmisel aastal näeb, kes ja kus.


Ilusad on nad igal juhul, olgu siis nimega või nimeta:




Aga nüüd paluks sooja ja vihma!

Neljapäev, 4. juuni 2015

Kaisa 11

Ja ongi viimane minisünnipäev käes ja väike Kaisa üksteist kuud vana.


Viimasel ajal on jälle usinasti tegeletud hammaste meisterdamisega. Kui Lindal tulid hambad kahekaupa, siis Kaisa keskendub ühe hamba kasvatamisele korraga. Praegu on otsad väljas neljal pisikesel valgel hambahakatisel - lisaks kahele alumisele lõikehambale on üles valmis saadud üks eesmistest lõikehammastest ja üks külgmine lõikehammas. Ikka ükshaaval ja ei mingit sünkroonsust.

Üheteistkuuse Kaisa pildilepüüdmine muutub aga järjest raskemaks. Vaatasin järele - sünnipäevalapsest sai täna tehtud saja pildi ringis, kasutamiskõlblikke neist aga - 3. Ülejäänud rändasid otse fotoaparaadist prügikasti. Kuna väikesel Kaisal on nii palju toimetusi, siis saavad paratamatult enamus pilte vaatamata pildistaja pingutustele sellised:


Lõpuks viisin sünnipäevalapse aeda. Seal oli esialgu nii huvitav, et terve minuti seisis Kaisa paigal ja lasi endast pilte klõpsida...


...enne kui hakkas peotäit äsjaniidetud muru endale süvenenult suhu toppima. Palju õnne, väike Kaisa!