Kuvatud on postitused sildiga aed. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga aed. Kuva kõik postitused

pühapäev, 25. september 2016

Sügisene sibulanäitus

Panin täna tulbisibulad maha aga mitte nendest ei taha ma näitust teha. Tulpidele kohta otsides püüdsid mu pilku hoopis teised sibulad, mägisibulad nimelt! Küll mulle meeldib kuidas nad enne talve mõnusalt tihedaks keraks tõmbuvad.

Haarasin toast fotoka ja tegin ühe ringi, enamus sai pildile.




















Pole vist aias teist taime, mis oma välimust hooaja vältel nii muudaks. Kammisin arvuti läbi aga maikuus olen mägisibulaid kahjuks vähe pildistanud. ja kui olen siis ikka paari lemmikut. Nüüd on siis vähemalt sügisesed fotod olemas.

Mõned näited suutsin siiski leida. Vasakpoolne on maikuine ja paremal septembrikuine foto. Kohati tekib kahtlus, kas ikka on üks ja seesama taim.

`Boromir`


`Othello`


`Kiara`

`Happy`


Viimasel fotol mägisibula värv märkimisväärselt muutunud pole, küll aga paistab sellelt imehästi sibulate sügisene "kerratõmbumine". `Mecki`

Ma olen kuulnud laatadel mõne mägisibulamüüja väljapanekut uurides möödujate lausekatkeid: "Ah mul juba on üks mägisibul!" või "Nad on kõik ühesugused!"  Loodetavasti on nendelt piltidelt näha, et ega ikka ei ole küll. 

Kui neid põnevaid tegelasi lähemalt vaatama kummarduda, on suur tõenäosus, et nakatud lootusetult mägisibulatesse. Ja enam ei paranegi.



reede, 23. september 2016

Sügis

Märkamatult ongi suvi läbi saanud ja alanud sügis. Lasteaiast tulles on põnnidel peod värvilisi lehti täis ja kruusakivide asemel hakkavad varsti taskuid täitma kastanimunad.

Aias ma enam suurt toimetada ei taha, vedru on maha käinud. Seda enam, et esmaspäeval oli mu esimene tööpäev üle nelja aasta. Läbi on see ilus aeg koduse emana ning uued väljakutsed ootavad. Juba teisipäeval tuli Kaisa lasteaiast köhaga. Ja kolmapäeval Linda nohuga.
Oh jah...

Aiaelu piilun nüüd pigem õhtuti, lohutades ennast, et siis ongi valgus ja vaated kõige ilusamad. Üldilme on juba päris sügisene, ainult mõned hullud roosid ei taipa veel kalendrist midagi.


Roos `Fortuna Rigo`ja siilkübar `Fatal Attraction`



Roos `Aspirin`

Esimesed sügiskrookused juba õitsevad. Sel kevadel kaevasin neid sõpradele jagamiseks üles ja nüüd leidub laiali rännanud krookuseid kõikvõimalikes kohtades. Hullud paljunejad.


Ilus krookus (Crocus pulchellus) koos lõhnava neitsikummeliga(Tanacetum parthenium)

Sibullilli ma veel maha pannud ei ole, ilmselt hakkan nädalavahetusel toimetama. Et kes maha ja kes tuppa. Millalgi enne tõsisemaid külmasid tuleb üles kaevata gladioolid. Ja tuppa tuua  tutt-liilia. Kunagi sai kiiruga ja süvenemata sibulad poest kaasa haaratud ja nüüd ongi potielanik. Igal sügisel mõtlen, et ei viitsi enam jännata aga alles ta jääb. Erinevalt daaliatest talvitub meie keldris kenasti.



  Talveks kolib tuppa ka see tundmatu taim, lätlastelt eelmisel aastal Pärnu laadal ostetud. Igaks juhuks õue ei jäta. Elas talvel kenasti aknalaual ja suvel aiavaasis. Aastaga ta märkimisväärselt kasvanud pole.


Ühesõnaga on üleminekuaeg. Suvelt talve poole. Koduselt elult töisele. Pisitüdrukutest on saanud lasteaialapsed ja keset päeva aedlemist võib ette tulla vaid nädalavahetustel. Pole ime, et ka blogimine on harvaks jäänud. Küll loksub edaspidi paika.



pühapäev, 4. september 2016

Üle koera saba ka

Lõpuks ometi võib sellesuvise aiaarendustöö lõppenuks kuulutada. Ja pidulikult teatada, et valmis!

 Kuna Mamma ja Väikevend olid alguse juures suureks abiks juulikuus, siis võib nüüd öelda, et ühe väikese tööga läks üle kuu aja. Küll oli kruus otsas või polnud õiget puiduimmutusvahendit, sobivad kivid otsas või kestsid pikemad vihmasajud või siis oli parasjasti aiatuju nullis, kärss kärnas ja muud hädad. Samal ajal kummitas tegemata töö kogu aeg kuklas, kivi- ja sodihunnikud olid laiali ja kõik see ühtekokku võttis ka blogimisisu.

 "Enne" pilt on juunikuust sest hiljem pole ma enam selle nurga alt pildistanud.


 Ja pärast:


Nagu näha oli eesmärgiks kaks ala omavahel ära ühendada nii et tekiks üks tervik, kuid samas säiliks teerada aia äärde.


Kuna väga palju kulutada mul plaanis polnud, siis võttis ka materjali kokkuotsimine mõningase aja. Millegipärast on meie peres kuidagi välja kujunenud tava võimalikult vähe poest osta. Mitte et nüüd nii suur vaesus majas oleks aga teistmoodi saab ka, Ise tehes. Sõpradega mõlemale poolele kasulikku vahetuskaupa sõlmides. Või rohkem uurides ja ringi vaadates. Kindlasti on selline ehitusviis aja ja töömahukam, samas aga, mis seal salata ka rahuldustpakkuvam.

Ilusa mustriga astekivid on tegelikult praakkivid, mille suur hunnik seisab paekivi töötlemistehase värava taga ja kust saab neid igal ajal väikese raha eest toomas käia. Valid sobivad kivitükid välja, jätad ise paekivihunniku kõrval olevasse seifi paraja raha (10 eurot m3 ) ja sõidad varandusega minema. Loomulikult ei garanteeri keegi, et parasjagu sobivaid tükke seal sobivas koguses on ja samuti nõuab see ka suure paekivihunniku otsas turnimist ja otsimist aga minu arust on see väga tore süsteem, ilma et ma peaks oma hobile mõttetult suuri summasid kulutama. Ilusad kirjud kivid olid.

Teeraja serva jagus ruumi veel mõnele mägiaiaelanikule




Värava pildi otsisin Internetist ja katsusin ise mõõdud juurde nuputada. Vastavalt olemasolevatele töövahenditele ja võimalustele sai tulemus veidi erinev ja tore ongi, et sai. Autoriks ikka kallis kaasa. Võeti mu mõõtudega paberileht töötuppa kaasa, aeg-ajalt küsiti veidi tellija peale torisedes juurde mõõte, mille olemasolu peale ma polnud tulnudki. Seejärel lihviti ja kopsiti paar päeva all töötoas ja valmis ta oligi. Ma olen väga rahul!


Praeguse plaani järgi hakkab ühel pool küljes ronima Tsiililt saadud väänduv kuslapuu ja teisel pool elulõngad. Aia poolt vaadates raamib värav kenasti Rahmeldaja maali majaseinal. Teise poole vaatega peab veel mõtlema. Kuna vaatesse jäi hetkel kenasti roosipõõsas, siis lasin tal praegu jääda eks hiljem vaata.

Pagendasin aia äärde ka leersi tarna, kes ei käitunud peenras kõige kenamini. See tarn on üks mu lemmikkõrrelisi aias, moodustab imelise puhma ja siiani ei märganud ma ka mingit liigset edasiliikumist peenras. Kuni uue ala rajamisega tekkis vajadus tarnapuhmas teise kohta tõsta. See igavene paharet oli terve peenraosa risoome täis kasvatanud! Ilmselt võrsub sealt emataime eemaldamisel järgmisel kevadel nüüd tarnavõsa.

Värava äärde kaevasin keset lillepeenart välja ka kaks teravaõielist kastikut ´Overdam`. Nende asemele liigutasin peenrasse hoopis luht-kastevarre puhmad. Peenravaade sai kuidagi pehmem ja värava kõrvale sobisid kastikud päris hästi.


Kui kaks ala ühendatud, ei jäänud ma enam hästi rahule ka ümbritsevate kooslustega. Nii et tõstmist oli üksjagu. Kas õnnestus või mitte. näitab aeg.


pühapäev, 22. mai 2016

Oo kaunis mai!

Ilus on! Ja kiire on! Nagu mu lemmikkuus  mais ikka. Kui samaaegselt on vaja tegeleda nii potipõllunduse kui lilleaianduse, käsitööde lõpetamise ja hinnete väljapanekuga. Ühtlasi majapidamist vähegi vastuvõetavana hoida ja sammu pidada kahe välejalgse plikaga, kes on aru saanud, et nüüd ongi võimalus magamaminekuajani õues ringi kablutada ning taskutäisi liiva ja kruusakive salaja tuppa smugeldada. Vaatamata minu pingutustele salakaubavedajatel kõik taskud läbi otsida, on  põrandad liiva täis, pesumasin on liiva täis ja värskelt pestud ja kuivatatud pesu kokku voltides niriseb kusagilt õmbluse vahelt ikka liiva.

Selle kablutamisega üle peenramaal olevate külvide, olin tõsises hädas. Lindale teed ju sõnadega selgeks, et ei tohi aga väike Kaisa sai sellest ainult hoogu juurde. Kuni mina enam ei jõudnud ja peenramaa sai endale võrgust  "lambaaia" ümber. Siiani on aed pidanud ja üks mure vähem.

Jätkavad hilised tulbid, paar tükki on alles avanemas.









`Carnaval de Nice`

Tulipa bakeri `Lilac Wonder`

Iirised alustavad. Kõige esimene õitseja oli see madal kollane, nime kahjuks ei tea.


Kohe järgnes vana nimetu lilla iiris

Auväärne kolmas koht - `Cherry Garden`


Ja Rahmeldajalt saadud kaunitar - `Dorothy`


Iiristega hakkab sel aastal nalja saama. Eelmisel aastal sain Muhedikemaalt terve kastitäie iiriseid ja kirjutasin neile ilusasti nimed juurde. Loomulikult läks aga transpordi käigus kõik segi nagu puder ja kapsad ja nüüd pole mul õrna aimugi, kus ja mis.  Esimene tundmatu on näiteks see madal ja õrn helesinine iludus:

 Aga ka kivilas on praegu ilus, nii vanas kivilas, kus laiutajatel on vaba voli laiutada


Kui ka uuemas osas - titetoas

Traakia nelk,  Dianthus microlepsis

Mägimaran, Potentilla crantzii `Goldrausch` 

Mägisibuljas nõmmkann (Androsace sempervivoides) õitseb juba kaks nädalat kui segane.

Ja õunapuud meenutavad sel kevadel vahukooretorte. Tundub, et õunteta ei jää.


pühapäev, 15. mai 2016

Kui inimene plaane teeb...

..siis jumalad tavaliselt naeravad. Nii ka seekord. Reede õhtul pakkisin asju kindlas teadmises, et laupäeval ootab ees Rahmeldaja aia (ja tema enda loomulikult) külastamine ja Järvselja taimevalikuga tutvumine, veidi hiljem kallite-kallite sõprade sünnipäevapidu. Pühapäevane päev oleks toonud lisaks Tartu Botaanikaiale tutvumise Lõunalohu, Saunamäe ja teiste põnevate paikadega - teadagi kus.

Aga võta näpust! Kui olin laste riided ära pakkinud ja enda omadega lõpusirgel, helises telefon. Tuulerõuged lõunaosariikides! Mõtlesin veidi veel minekule sest tuulerõuged on ju ometi haigus, mis tuleks lapseeas läbi põdeda aga samas olen ma liiga pehmo, et seda tõbe lastele kusagilt toomas käia nagu osad mammad kuuldavasti teevad. Aga mis siis kui haigus kulgeb raskelt? Kuidas ma ennast tunnen kui tean, et olen oma lapsed ise sellesse olukorda pannud? Jääb ära. Küll nad oma täpid ise lasteaiast kätte saavad.

Olin vist päris tujust ära moega sest järgmisena pakuti mulle välja Pärnu taimelaada külastus. Vähemalt ei pidanud asju lahti pakkima hakkama. Sõitsime ööseks Linda ja Kaisa vanaema juurde ja sealt hommikul edasi Pärnu poole.

Taimelaadal ei olnud mul sel aastal mingeid ostuplaane, läksin niisama piiluma. Kuna seal kauplevad suures osas lätlased-leedukad on kasvõi taimenimede ja kirjelduste lugemine naljakas. Jalutad ringi ja pugistad endamisi naeru suure kollase sildi ees "Õitsev sõnajalg!" juures pilt inkarvilleast.

Aga eks eesti müüjaid oli ikka ka! Ajasin paar sõna juttu Helga taimeaia ja Maie aia toredate perenaistega. Ja ei pääsenud ma sugugi päris tühjade kätega koju tulema nagu arvata võiski.


Kuna Pärnus sadas korralikku padukat, sai peale laadakülastust tükk aega ennast Kalamajakas soendatud, enne kui kodutee võis alata.



Koduaias polnud loomulikult peale väikese sabina midagi sadanud. Tüüpiline! Õhtul istutasin otsmikulambi valgel tomateid kasvuhoonesse. Maikuu, mis teha!

Öösel saabus õnneks siiski ka veidi suurem sadu. Taimed olid ennast hommikuks tänu sellele lausa silmnähtavalt kosutanud. Hommikune pilk aiale oli rõõmustav. Sirgunud oli loomulikult ka `muru`, mis minu aias on kõike muud kui uusasumite ökoloogiline kõrb.





Esiplaanil meelespea "muru" , taga kevad-nabaseemnik `Starry eyes`.

 Kõrvikpriimulaid on mul ainult üks. Katsusin tegelikult nende suhtes ka taimelaadal silmad lahti hoida aga ei jäänud midagi erilist silma. Nime ma oma kõrvikul ka ei tea.


Käes on tulbiaeg. Enamus mu aia tulpidest on nimetud, saadud rohevahetuse või õigemini sibulavahetuse teel. Ilusad sellest hoolimata!








































`Dream Touch`

Tulipa clusiana `Peppermint Stick`


Tulpidest õitsevad alles pooled. Põhjapoolse peenra asukatel läheb veel aega ja hea ongi - õieilu jätkub nii kauemaks.

neljapäev, 5. mai 2016

Mõista-mõista, kus ma käisin?

Vihje 1. Tagasi koju saabusin sellise kastitäiega


Vihje 2 kumab kutsuvalt aiavärvast :)


Seekord keksisin töökoosoleku asukohavalikut kuuldes rõõmust tükk aega üles alla - tammditamm! See ju puha Futu ukse ees. Nii saingi peale koosolekut preemiaks ühe tõsiselt armsa õhtupooliku. Tammditamm!

Aga ka koju tulles oli üllatusi palju. Mida kõike võib korda saata üks soe ja päikesepaisteline päev! Esimesed hüatsindid olid mu äraolekul õied avanud - `Hermione`.

Hüatsindid ja hanerohud on selle talvega kahjustada saanud. Ripsjalehine hanerohi on parematele kasvumaadele lahkunud ja ka teised hanerohud on õnnetud. Siiani pidasin neid täiesti lollikindlateks.

Esimene õis oli õhtuks lahti juunol `Morning Sky`. Korra jäin ühe üliagara muti tõttu sellest taimest ilma, käigud olid risti põiki peenrasse kaevatud ja taimede juured lahti. Eelmisel aastal tellisin uue taime.


Kris-ilt saadud tulbid on imeilusad! Nimi jäi kahjuks üles kirjutamata. Siis kui pilv päikese ees..

 Ja päikeses:

Eelmisel aastal nõudis Linda aiapoes, et tema tahab ka lille. Lasin tal siis ühe tulbisibula lahtisest kastist valida. Nimesilt pudenes pisikesest peost kesseteabkuhu juba millalgi enne kojujõudmist aga kuna Linda peenar on väga sooja koha peal, siis ongi see tundmatu esimene hollandlane, kes õie lahti tegi.

Karukellapuhmas on sel aastal võrratult ilus. Pulsatilla vulgaris `Rote Glocke`

Aga ühes õiges aias ei saa tuttavamaks mitte ainult taimeriigiga. Kui musträsta pere lahkus, kolis hilissuvel meie linnumajakesse sisse rähn, toksis ajaviiteks maja laudist ning tegi vahtra vahele endale sepikoja, kuhu aegamööda suured käbikuhjad kogunema hakkasid. 

Varakevadel kui maja õigusjärgne omanik tagasi saabus, läks loomulikult kismaks. Aga minema skvotter igal juhul löödi ja nüüd on juba tükk aega musträstapere majakeses toimetamas.