Pühapäev, 14. august 2011

Sulitjelma lilleaasadel

Pärast pikka-pikka autosõitu läbi Rootsi, jõudsime lõpuks Norramaale ning väiksesse 480 elanikuga Sulitjelma nimelisse linnakesse. Linnakest ümbritsevad liustikud ja mäed ning vanasti oli siin tuntud kaevanduspiirkond.

Sulitjelmas oli Norra suurim vasekaevandus 20. sajandil, kaevandati ka tsinki, hõbedat, kulda, püriiti ning sulatati malmi. 1991. aastal kaevandus suleti ning kunagisest hiilgusest on alles vaid mõned lagunevad kaevandushooned ning väike muuseum.

Kuid meie olime Sulitjelmas loomulikult hoopis kauni maastiku, õierikaste aasade, mägede ning järvede pärast. Nii ei veetnudki me linnakeses kaua aega vaid suundusime kiriku juurest otse mäkke viivat kitsast ja käänulist teed mööda ülespoole Ny-Sulitjelmasse.

Nii tee kui mäed olid mähitud paksu uduloori ning järgnev tabas meid täieliku üllatusena:


Nagu pildilt näha, ei ole juuli lõpuks Norra mägedes sugugi veel kõik teed lume alt välja sulanud. Meie ees sõitnud järelhaagisega sõiduautos olnud Norra seltskond võttis asja stoilise rahuga. Paari minutiga oli neil haagis auto tagant lahti võetud, auto ja haagis ümber keeratud ning tee jätkus tagasi allapoole.

Mida teevad aga Eesti matkasellid sellises olukorras, kui edasi ei saa ja tagasiminek on samuti raskendatud? Loomulikult otsivad nad matkakotist välja priimuse ning hakkavad lõunat keetma :)

Selleks ajaks kui kõht täis, oli hajunud meid ümbritsev uduloor ning edasised plaanid paigas. Jätsime autod lumest tõkkepuu taha ning jalutasime tee lõpus oleva hüdroelektrijaamani, nautides Sulitjelma karmi ilu.

Nagu teed tõkestavast lumestki näha, on suvi siinkandis lühike ja loodustingimused karmid. Seda hämmastavam oli kaljude vahel asuvat väikest rohulappi lähemalt uurides avastada, et tegu on tõelise lilleaasaga. Matka taimehuvilisemad liikmed määrasid pisikeselt lapikeselt 55 erinevat õistaime, kõrrelistest, sõnajalgadest ja seentest rääkimata.




Kividele olid trollid jätnud salakirju, kirjutanud aastaarve, joonistanud abstraktseid maale ning kaardijuppe:
Pisikesel aasakesel jätkus tegevust kõigile - kes kõhutas maas, määrates põhjamaist käpalist, kes korjas kaunite mustritega kive või sihtis objektiiviga taevas tiirutavat kotkast või peidupaika otsivat lemmingut. Aga ka niisama kalju serval jalgu kõlgutada, udu varjus kohisevat koske kuulata ning ümbrust uudistada oli tore.


Pärast eelluuret tagasi autode juurde jõudes sõitsime paarsada meetrit tagasi allapoole ning lõime ühele tasasemale kohale paariks järgnevaks päevaks oma laagri püsti.