Teisipäev, 31. mai 2016

Maiks maskeerunud juulikuu

Üha enam meenutab ilm kuuma ja põuast juulikuud. Muld on tuhkkuiv ja tolmab. Paar päeva tagasi andsin alla ja hakkasin vett tassima. Aiamaale panin vihmuti. Taimede poputamist ma eriti ei poolda aga tahaksin loota, et praegune kuum ja kuiv maikuu on siiski erand. Ja kui juba okaspuud kuivama hakkavad, tuleb tegutseda.

Aiapilte pole ma väga palju klõpsinud, päeval on palav ja ergav kõrbepäike pimestab fotodel kõik muu, õhtud mööduvad aga kibekiiresti veekannuga ringi sibades. Kurgid said sellise päikesepiste, et ei tea kas toibuvadki. Elustan neid õhtuti leige veega ja hoian päeval katteloori varjuks peal. Õnneks on kasvuhoones ka neli taime.

Praegu peaks olema iiristeaeg aga huvitaval kombel minu omad sel aastal eriti ei õitse, ju siis polnud nende jaoks soodne talv. Mõni üksik õis on, nagu see nimetu lilla.


Selle roosa nime ma ka ei tea, mõnelt lahkelt aalujalt tema tulnud on, aga võta nüüd kinni kust ja millal.


Vähemalt iiris `Add it up` tundub olema õige sildi juurde saanud.


Kivilas paneb tume kimpkellukas (Edraianthus serpyllifolia) iga kord natuke keksima, kui temast möödun.


Nagu ka kivikratt, kes on väga sümpaatne tegelane - ilus ja kompaktne.































Ükskõik, mis taime juurest ma ka alustan, ikka eksin kivilasse ära. Mis on iseneesest hämmastav, sest minu kivila on ju imetilluke lapike suure peenra servas. Ju seal ikka mingi võluvägi pesitseb, mis enam lahti ei lase.

Suvisel ajal satuvad aeda vahel ka külalised. Tulevad, kiidavad lühidalt midagi, mis õitseb - nimetut lilla õisikupalliga lauku näiteks, heidavad korraks ükskõikse pilgu kivilale ja tatsavad edasi. Mina aga surun alla tahtmist külalisel varrukast haarata ja teda kättpidi kivilasse vedada mingisugust imepisikest itet vaatama.



 Igakevadisest vaimustusest imepisikese hookeri kuutõverohu leidmise üle saavad vist küll ainult aalujad aru. :)


Aga tegelikult leidub aias ikka suuremaid asju ka. Minu üks lemmikuid -  harilik kuldkann `Elfenbeinglanz` (Helianthemum nummularium) sai talvel küll kannatada aga praeguseks on kenasti taastunud. Eelmisel aastal ostetud kuldkann `The Bride` on aga läinud, mis läinud.

Hispaania ebahüatsint `Rose Queen` (Hyacinthoides hispanica `Rose Queen`) on väga armas tegelane. Sel aastal peaks teda peale õitsemist jagama - kuidagi tihedaks on see olemine läinud ja pool puhmast ei õitse.



Sellega, et osa tulpe maja põhjaküljel varjulisemas kohas kasvavad, saab tulbiaja päris pikaks venitada.


Keraamikaahi oli ka vahepeal väga tihedas töös, et saaks kõik riiulitel seisvad asjad põletatud ja keraamikaring suvepuhkusele minna. Vahepeal oli tunne, et ahjus ainult minu asjad ongi. Muuhulgas sain oma kodused taldrikud valmis. Osad loomade ja osad pitsidega, glasuurideks ARS-i V. valge ja helesinine, loomad on musta angoobiga.

Keraamikaasju olen juba sõpradele väga palju näidanud, ei hakka siin kordama. Pisividinaid on ka palju. Selline teesõel näiteks:


Või karuga pross
Kuidagi väga siniseks kiskus see viimane ahjutäis. Aga nüüd on keraamikaga rahulikum, ring on puhkusel. Sellele vaatamata poeks hea meelega mõnel vihmasel õhtul vaikselt käsitöömajja nokitsema, oleks neid vihmaseid õhtuid vaid kusagilt võtta.

Pühapäev, 22. mai 2016

Oo kaunis mai!

Ilus on! Ja kiire on! Nagu mu lemmikkuus  mais ikka. Kui samaaegselt on vaja tegeleda nii potipõllunduse kui lilleaianduse, käsitööde lõpetamise ja hinnete väljapanekuga. Ühtlasi majapidamist vähegi vastuvõetavana hoida ja sammu pidada kahe välejalgse plikaga, kes on aru saanud, et nüüd ongi võimalus magamaminekuajani õues ringi kablutada ning taskutäisi liiva ja kruusakive salaja tuppa smugeldada. Vaatamata minu pingutustele salakaubavedajatel kõik taskud läbi otsida, on  põrandad liiva täis, pesumasin on liiva täis ja värskelt pestud ja kuivatatud pesu kokku voltides niriseb kusagilt õmbluse vahelt ikka liiva.

Selle kablutamisega üle peenramaal olevate külvide, olin tõsises hädas. Lindale teed ju sõnadega selgeks, et ei tohi aga väike Kaisa sai sellest ainult hoogu juurde. Kuni mina enam ei jõudnud ja peenramaa sai endale võrgust  "lambaaia" ümber. Siiani on aed pidanud ja üks mure vähem.

Jätkavad hilised tulbid, paar tükki on alles avanemas.









`Carnaval de Nice`

Tulipa bakeri `Lilac Wonder`

Iirised alustavad. Kõige esimene õitseja oli see madal kollane, nime kahjuks ei tea.


Kohe järgnes vana nimetu lilla iiris

Auväärne kolmas koht - `Cherry Garden`


Ja Rahmeldajalt saadud kaunitar - `Dorothy`


Iiristega hakkab sel aastal nalja saama. Eelmisel aastal sain Muhedikemaalt terve kastitäie iiriseid ja kirjutasin neile ilusasti nimed juurde. Loomulikult läks aga transpordi käigus kõik segi nagu puder ja kapsad ja nüüd pole mul õrna aimugi, kus ja mis.  Esimene tundmatu on näiteks see madal ja õrn helesinine iludus:

 Aga ka kivilas on praegu ilus, nii vanas kivilas, kus laiutajatel on vaba voli laiutada


Kui ka uuemas osas - titetoas

Traakia nelk,  Dianthus microlepsis

Mägimaran, Potentilla crantzii `Goldrausch` 

Mägisibuljas nõmmkann (Androsace sempervivoides) õitseb juba kaks nädalat kui segane.

Ja õunapuud meenutavad sel kevadel vahukooretorte. Tundub, et õunteta ei jää.


Pühapäev, 15. mai 2016

Kui inimene plaane teeb...

..siis jumalad tavaliselt naeravad. Nii ka seekord. Reede õhtul pakkisin asju kindlas teadmises, et laupäeval ootab ees Rahmeldaja aia (ja tema enda loomulikult) külastamine ja Järvselja taimevalikuga tutvumine, veidi hiljem kallite-kallite sõprade sünnipäevapidu. Pühapäevane päev oleks toonud lisaks Tartu Botaanikaiale tutvumise Lõunalohu, Saunamäe ja teiste põnevate paikadega - teadagi kus.

Aga võta näpust! Kui olin laste riided ära pakkinud ja enda omadega lõpusirgel, helises telefon. Tuulerõuged lõunaosariikides! Mõtlesin veidi veel minekule sest tuulerõuged on ju ometi haigus, mis tuleks lapseeas läbi põdeda aga samas olen ma liiga pehmo, et seda tõbe lastele kusagilt toomas käia nagu osad mammad kuuldavasti teevad. Aga mis siis kui haigus kulgeb raskelt? Kuidas ma ennast tunnen kui tean, et olen oma lapsed ise sellesse olukorda pannud? Jääb ära. Küll nad oma täpid ise lasteaiast kätte saavad.

Olin vist päris tujust ära moega sest järgmisena pakuti mulle välja Pärnu taimelaada külastus. Vähemalt ei pidanud asju lahti pakkima hakkama. Sõitsime ööseks Linda ja Kaisa vanaema juurde ja sealt hommikul edasi Pärnu poole.

Taimelaadal ei olnud mul sel aastal mingeid ostuplaane, läksin niisama piiluma. Kuna seal kauplevad suures osas lätlased-leedukad on kasvõi taimenimede ja kirjelduste lugemine naljakas. Jalutad ringi ja pugistad endamisi naeru suure kollase sildi ees "Õitsev sõnajalg!" juures pilt inkarvilleast.

Aga eks eesti müüjaid oli ikka ka! Ajasin paar sõna juttu Helga taimeaia ja Maie aia toredate perenaistega. Ja ei pääsenud ma sugugi päris tühjade kätega koju tulema nagu arvata võiski.


Kuna Pärnus sadas korralikku padukat, sai peale laadakülastust tükk aega ennast Kalamajakas soendatud, enne kui kodutee võis alata.



Koduaias polnud loomulikult peale väikese sabina midagi sadanud. Tüüpiline! Õhtul istutasin otsmikulambi valgel tomateid kasvuhoonesse. Maikuu, mis teha!

Öösel saabus õnneks siiski ka veidi suurem sadu. Taimed olid ennast hommikuks tänu sellele lausa silmnähtavalt kosutanud. Hommikune pilk aiale oli rõõmustav. Sirgunud oli loomulikult ka `muru`, mis minu aias on kõike muud kui uusasumite ökoloogiline kõrb.





Esiplaanil meelespea "muru" , taga kevad-nabaseemnik `Starry eyes`.

 Kõrvikpriimulaid on mul ainult üks. Katsusin tegelikult nende suhtes ka taimelaadal silmad lahti hoida aga ei jäänud midagi erilist silma. Nime ma oma kõrvikul ka ei tea.


Käes on tulbiaeg. Enamus mu aia tulpidest on nimetud, saadud rohevahetuse või õigemini sibulavahetuse teel. Ilusad sellest hoolimata!








































`Dream Touch`

Tulipa clusiana `Peppermint Stick`


Tulpidest õitsevad alles pooled. Põhjapoolse peenra asukatel läheb veel aega ja hea ongi - õieilu jätkub nii kauemaks.

Neljapäev, 5. mai 2016

Mõista-mõista, kus ma käisin?

Vihje 1. Tagasi koju saabusin sellise kastitäiega


Vihje 2 kumab kutsuvalt aiavärvast :)


Seekord keksisin töökoosoleku asukohavalikut kuuldes rõõmust tükk aega üles alla - tammditamm! See ju puha Futu ukse ees. Nii saingi peale koosolekut preemiaks ühe tõsiselt armsa õhtupooliku. Tammditamm!

Aga ka koju tulles oli üllatusi palju. Mida kõike võib korda saata üks soe ja päikesepaisteline päev! Esimesed hüatsindid olid mu äraolekul õied avanud - `Hermione`.

Hüatsindid ja hanerohud on selle talvega kahjustada saanud. Ripsjalehine hanerohi on parematele kasvumaadele lahkunud ja ka teised hanerohud on õnnetud. Siiani pidasin neid täiesti lollikindlateks.

Esimene õis oli õhtuks lahti juunol `Morning Sky`. Korra jäin ühe üliagara muti tõttu sellest taimest ilma, käigud olid risti põiki peenrasse kaevatud ja taimede juured lahti. Eelmisel aastal tellisin uue taime.


Kris-ilt saadud tulbid on imeilusad! Nimi jäi kahjuks üles kirjutamata. Siis kui pilv päikese ees..

 Ja päikeses:

Eelmisel aastal nõudis Linda aiapoes, et tema tahab ka lille. Lasin tal siis ühe tulbisibula lahtisest kastist valida. Nimesilt pudenes pisikesest peost kesseteabkuhu juba millalgi enne kojujõudmist aga kuna Linda peenar on väga sooja koha peal, siis ongi see tundmatu esimene hollandlane, kes õie lahti tegi.

Karukellapuhmas on sel aastal võrratult ilus. Pulsatilla vulgaris `Rote Glocke`

Aga ühes õiges aias ei saa tuttavamaks mitte ainult taimeriigiga. Kui musträsta pere lahkus, kolis hilissuvel meie linnumajakesse sisse rähn, toksis ajaviiteks maja laudist ning tegi vahtra vahele endale sepikoja, kuhu aegamööda suured käbikuhjad kogunema hakkasid. 

Varakevadel kui maja õigusjärgne omanik tagasi saabus, läks loomulikult kismaks. Aga minema skvotter igal juhul löödi ja nüüd on juba tükk aega musträstapere majakeses toimetamas.