Teisipäev, 30. aprill 2013

Tundmatu iludus

Ostetud Hortesest, kus talle oli kaela riputatud lakooniline silt nimega Cambria, mis tegelikult ju mitte midagi ei ütle. Lõhnab imehästi. Kui keegi päris nime teab, siis andke palun teada.



Kusjuures veel pool aastat tagasi olin täiesti veendunud, et ühtegi orhideed mina küll koju ei muretse. Nüüd laiutavad akna all kirjutuslaual lisaks tundmatule cambriale ka neli kuukinga ja Jürgen torises juba, et ei mahu tööd tegema sest "kõik kohad on orhideesid täis". See lihtsalt läks nii!

Teisipäev, 23. aprill 2013

Muuseum ja tivoli

Mõni aeg tagasi käis Linda järjekordses muuseumis, ikka koos vanematega. Ema rääkis Türi muuseumis pärandkultuurist, Linda ja isa vaatasid niikaua näitust ja olid teineteisele seltsiks.

Peale ettekande lõppu tehti kogu perele muuseumis ja Vabrikukülas väike ringkäik tubli giidi Asta juhendamisel. Saime teada, et Türi linn sai alguse kitsarööpmelise raudtee ehitamisest ja 1899. a raudtee äärde rajatud puupapivabrikust. Lisaks Vabrikukülale kuulsime põnevaid lugusid Konnakülast, Kringlikülast, Pilpakülast ja Näljakülast. Jalutasime Vabrikukülas ringi ning vaatasime kunagisi vabrikuga seotud ehitisi.

Peale ringkäiku Türil sõitsime ruttu edasi Paide poole, et enne sulgemist jõuda veel Ajakeskusesse Wittenstein, kus meil ka juba ammu oli plaan ära käia. Tunnikese jooksul tegime kiiresti Eesti ajaloole ringi peale. Ajakeskuses tasub käia küll, mulle meeldis. Aga just seetõttu, et ma läksingi näitust vaatama kui "tivolit", mitte kui tõsist ja ainuõiget ülevaadet Eesti ajaloost. Minu retkekaaslane ajarännakutel muutus aga kogu seda "kino" vaadates mõtlikuks, tagasiteel saime pikalt arutleda Eesti muuseumide üle, millised nad on ja millised nad peaksid olema.




Linda pidas pikale päevale kenasti vastu. Ainult korra kui Linda issiga oli ajaliftis ennast juba sisse seadnud ja selle uks emme nina ees sulguda tahtis ja teda orduaega maha jätta ähvardas, sai Linda väga kurjaks. Kuna programm oli tihe, väsitasime vaese väikese muuseumikülalise õhtuks päris ära. Õnneks oli tagasiteel aega puhata ja vanaema sünnipäevale jõudes oli Linda jälle lusti täis.

Laupäev, 20. aprill 2013

Röövlitütar Ronjast, Märta Grankvistist ja hilisest kevadest


Tere kõigile üle pika-pika aja. Lõpuks on kevad saabunud ka meie õuele, või õigemini aeda:

Aga minul on sellest vähe kasu sest kuri tõbi nimega angiin kargas esmaspäeval ootamatult kallale ja murdis mu maha. Kui järele mõelda pole ma kunagi vist nii raskelt haige olnudki.

Kolmel esimesel päeval oli temperatuur kogu aeg 40, öösel ilmselt veidi kõrgemgi. Ja kurk on nii valus et iga kord kui neelatad on tunne, et kurgus on üks pikk-pikk okastraat, mis tuleb alla neelata. Ühesõnaga ei ole meeldiv, päris paha on. Ja nagu Murphy seaduse järgi sageli juhtub, oli ka Linda isa mitu päeva kodunt ära ja me Lindaga pidime kahekesi hakkama saama.

Või no peaaegu kahekesi, sest meil käis ju Märta Grankvist ka. Märta nimi on ilmselt paljudele tundmatu aga tema tütart peaksid küll kõik raamatusõbrad teadma - Märta on nimelt väikese Tjorveni ema Astrid Lindgreni raamatus "Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses". Märta on ühtlasi raamatus ka Melkersonide naabrinaine ja kui elu tundub üks hädaorg, võib kihla vedada, et varsti astub sisse Märta aurava pajaprae ja lahendusega kõigile probleemidele.

No vot ja haige siinkirjutaja tunneb ennast ka praegu nagu Lindgreni raamatus olevat sest minu Märta Grankvist tassis mulle linnast kotitäite viisi erinevaid rohtusid, lisaks tõi vaesele tõbisele mitu päeva järjest suurepärase sooja õhtusöögi ja termostassitäie vahumütsiga sooja kakaod ning käis vabal päeval veel Lindaga õues jalutamas kah. Suur aitäh Sulle, Märta!

"Malin vaatas talle tänulikult otsa. Kõik tundus hoopis kergem pärast seda, kui see imeline inimene nende kööki astus. Ta oli nii rõõmus ja lausa kiirgas kindlustunnet, sõbralikkust ning energiat. Mis õnn, kui sul on just niisugune naaber nagu tema, mõtles Malin." (Astrid Lindgren "Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses")

No ja Röövlitütar Ronjast ka siis paar pilti:

Linda on viimasel ajal tõeline röövlitütar, kõik julgustükid tuleb järele proovida ja sõjakisa ikka ka vahepeal teha. Üks vaikne pooltund toas mängimist ja tuba näeb välja nagu oleks seal üks väiksemat sorti maavärin toimunud - seina vahelt on takud välja kistud, ema pesuriiul põrandale tühjendatud, kingad kapist välja võetud ja kingakarbid ära nätsutatud, mänguasjakuhjadest rääkimata.

Laps teab, mis kõhule hea. Kuigi ahjuesine tundub korralikult pühitud, saavad väikesed sõrmed suure isu korral ikka tüki sütt kätte.

Selline pikk lugu siis seekord.