esmaspäev, 3. august 2009

esmaspäev, 20. juuli 2009

Margit ja Anti 11.07.2009











Väikesed ja suured poisid


Tema otsib titekivi alt hoopis kala

laupäev, 6. juuni 2009

Korfu


Esimene õhtu Barbatis. Kannuke veini õhtusöögi juurde... Suuremaid restorane oli Barbatis meie sealoleku ajal nii 4 ringis, kõik ei olnud vist veel lahti ka, kuna hooaeg alles algab. Et mitte mõnele perekonnale eelist anda käisime kordamööda kõigis. Restoranid on enamasti pereettevõtted, ühel õhtul tõi meile näiteks lauanõud ülipüüdlikult nii 7-8 aastane tüdrukuke. Toit oli kõigis ühtmoodi hea ja igal ühel omad nipid et me tagasi tuleksime. Meile lähimas restoranis, mille nimi kuidagi meelde ei tahtnud jääda (Astrofelia või midagi taolist), tõi näiteks peremees meile tasuta magustoidu. Igal juhul jäigi see koht rohkem meelde peremehe järgi, kes oli ilmselgelt liiga palju oma restorani häid roogasid maitsnud, nii et ta kõtu kollasesse t-särki kuidagi ära ei tahtnud mahtuda. Kollane t-särk oligi ilmselt selle restorani tunnusmärgiks, sest selle vahetas peremees alles laupäeval....korraks musta värvi särgi vastu...et pühapäeval jälle sellessamas kollases ilmuda. Lord Byroni nimeline restoran meelitas aga äärmiselt libekeelse (heas mõttes) kelneriga, kes tegi meile teisel külastusel kannu veini välja ja jutustas Korfu elust :) Kolmandas restoranis pakuti hea kreeka toidu juurde ka jalgpalliülekandeid.


....ja selline vaade. Barbati on ideaalne külake neile kes tahavad rahulikku omaette olemist ilma ülerahvastatud ranna ja liigsete turistilõksudeta. Seega sobis meile ideaalselt. Enamasti oli rannas peale meie veel 4-5 seltskonda, sama reisiga tulnud soomlasedki tundusid hotelli basseini eelistavat. Võibolla seetõttu, et vesi on tõesti tulisoolane ja pärast ujumist tundub mõnda aega nagu oleksid üleni soolakihiga kaetud. Aga see eest oli vesi tõeliselt mõnus, sinine ja läbipaistev.




lihtsalt ilus - naaberküla Nissaki rand oli kaljusem, tundus ideaalselt sobivat sukeldujatele. Sukelduda on muidugi kõige toredam ilmselt Paleiokastritsa ümbruses, kus on veel ilusamad kaljud ja hulganisti koopaid


Albaania armastusavaldus - serveeritud Korful massiliselt kasvavale viigikaktusele (Opuntia) Kasvab väidetavalt kuni 5 meetri kõrguseks, meie nägime 2-3 meetriseid


Selline ta siis on - oliivisalu. Puudel on enamasti küljes ka sildid numbritega. Saagi valmimise ajaks laotatakse suvel rullikeeratuna puude all olevad võrgud laiali ja oodatakse kuni oliivid alla kukuvad (Korfu oliivipuud kasvavad enamasti piisavalt suureks et nende otsas ronimine ebamugav oleks ja traditsiooniliste korjevahenditega ligi ei saaks....või siis keda need kreeklased petavad. Puu all veini juua ja oodata kuni oliiv maha kukub on ju märksa mõnusam)



Ja tulevadki välja rolleri laenutamise head küljed. Kuna Kerkyras, Korfu pealinnas peatuvad pidevalt ka suured kruiisilaevad kust korraga umbes 30-40 bussitäit turiste saarele laiali sõidutatakse ja teed on kitsad, eriti mägikülades, on rolleri laenutamisel auto asemel suured eelised.



Kõige parem asi on vedeleda sinises ja läbipaistvas vees kuuma päikese all ja oodata kuni keegi teine sulle liha grillib ja veini valab

Paleokastritsa (kohalike jaoks Palaiokastritsa - paljud nimed erinevad veidi rahvusvahelist kirjapildist)



Väikese saare kohta on Korfu hämmastavalt mitmekesine, võib leida nii liiva, kui väikeste ümmarguste kivikeste, suurte kaljude või liivakivimoodustistega randu. Ja tee ääres nägime isegi paekarjääri, ausõna! Läksime rahumeeli sisse ja tegime pilti, pärast lugesime sissepääsu juures silti, et territooriumil on kurjad koerad, kes hammustavad. Väljapääsu ees oligi tegelikult kuut rotveileriga, kes uniselt meie tuleku peale ühe silma lahti tegi ja siis uuesti magama jäi (siesta aeg oli). Ei taha teada mis meist aga siis saanud oleks kui oleksime õhtul jahedas tulnud.

Üks ilusamate vaadetega ja sinisema merega piirkondi on Paleokastritsa, kuhu sõites pidi pidevalt peatusi tegema vaate imetlemiseks. Muidugi on ta seetõttu ka turiste täis :)



Paleokastritsas tegime küll tüüpilisi turistiasju. Käisime Angelokastro kindluses või õigemini selle ukse taga, sest meie kohaloleku ajaks oli see juba kinni. Üldse on Korful muuseumid jms avatud 8.30-15.00, peale seda algab püha siesta ja keegi ei liiguta. Heal juhul tehakse uuesti õhtul lahti aga arheoloogiamuuseumis jäi meil näiteks seetõttu käimata, et ukse taha jõudsime 15.30.
Tüüpilise turistitegevuse hulka kuulus ka paadisõit koopaid vaatama, mis maksis 10 euri ja oli päris lõbus. koopaid oleks võinud muidugi veel rohkem olla (ahnus...teadagi) aga oli tore.



Paleokastritsa klooster

Mt. Pantokratori vallutamine



Huvitav, et Korfu kõrgeimal mäel on sama nimi kui Saatpalu ansamblil. Ja me EI valinud seda saart seetõttu oma reisi sihtkohaks :) Igatahes teatas Jürgen ühel õhtul et viib mind väikesele romantilisele jalutuskäigule (oleks ma siis teadnud et see tähendab 25 km mägedes marssimist 25 kraadise päikese käes...... nojah, minusugune hull oleks vist igal juhul kaasa läinud). Marssisime 4 km mööda asfalti ja siis algaski tõus, esialgu küll mööda serpentiinina mäe otsa ronivat asfaltteed. Taibukad reisisellid olid ennast Helsinki akadeemilises raamatupoes varustanud Korfu matkaradade raamatuga, mille järgi meie retk ka kulges. Tuleb välja et enne meid on ka vähemalt selle raamatu autor Korful jala käinud ja julgenud suurelt teelt kõrvale astuda. Ihusilmaga meil teisi selliseid julgeid näha ei õnnestunud. Raamat (Sunfloweri väljaanne Corfu car tours and walks) oli asendamatu, lisaks ülimalt täpsele ja meie kogemusel ka lollikindlale rajakirjeldusele läks asi isegi niikaugele, et kui raamatus oli öeldud et nüüd ründab teid parv näljaseid moskiitosid - see tõepoolest ka nii oli. Au peab andma ka rajamärgistajale, nii kui meil väike kahtlus tekkis kas oleme õigel teel, oli peagi kohe ka värvimärk kusagil kivi peal näha.



Vaevalt õnnestus matkasellidel esimesed sada meetrit läbida kui juba vonkles esimene ja tagantjärele mälupildis meetreid pikk roomaja rajalt ja org kajas matkajate ehmatushüüetest nii et all oleva küla koerad kõik kooris haukuma pistsid. Mida ülespoole seda kitsamaks ja rohkem põõsaste vahele läks ka meie rada, mistõttu jalgade ette midagi näha polnud. Edasi liikusime ainult kõvasti jalgu trampides et halbu üllatusi vältida (olime just raamatust lugenud Korfu kõige mürgisemast maost - õelast sarvikrästikust kes on nii ülbe et lihtsalt EI LÄHE rajalt ära kui Sa tuled)Ja rohkem meil õnneks ka madudega kokkupuuteid polnud, kui hiljem asfalteel autoga sodikssõidetud (mitte meie poolt) ja päikese käes kuivanud eksemplare mitte arvesse võtta.



Vaade alla orgu... varemgi on ju mägesid mööda ronitud aga kunagi pole veel päris merepinnalt alustatud nagu Korful



Pärast pikka ronimist esimesele tasasemale alale jõudnud, vaatas puude vahelt vastu väike mahajäetud Taxiarkhise kabel. Kabeli katus oli osaliselt sisse kukkunud ja uksed eest kadunud aga seesolevad freskod olid ilusasti säilinud ning vaade kabeli juurest tõeliselt ilus.



Punase näoga ja väsinud matkaja hinge tõmbamas.


Ja juba ta paistabki kauguses - millegipärast on Korfulased oma kõrgeima mäe tihedalt maste täis toppinud.


Pantokratorile lähenedes leidsime rajalt veel ühe toreda matkaselli. kahjuks ei püsinud ta aga kuidagi meie tempos ja nii jätsime ta vaikselt edasi ronima.
Lisaks sellele sellile õnnestus meil näha ühte iguaani meenutavat suurt sisalikku (agama on ta nimi, vaatasin hiljem järele) Tormas teine kohutava kiirusega tee pealt minema, jäi siis veidi eemale puu alla uudistama, et kes need tolvanid on kes ta siestat segavad. Natuke uurinud, otsustas ta et me oleme ühed ebameeldivad välismaalased ja lasi välgukiirusel jalga. Hiljem nägime rohkesti suuri helerohelisi balkani sisalikke kes käitusid täpselt samamoodi - kiiresti teelt minema ja seejärel jäädi kuskilt põõsast uudishimulikult piiluma.


Kes elab mägedes oleva maja sees? Seda oli tegelikult eemalt juba lõhnast tunda :)




Kas ma juba mainisin, et tegelikult viib mäe otsa täiesti korralik asfalttee? :) Hullud jäävad hulludeks

Palies Sinies ehk Korfu Kurese küla ehk pärandkultuuri needus tabab meid jälle




Tagasiteel Pantokratorilt kodukülla komistasime pärandkultuurile (seda me oskame). Tegemist oli mahajäetud Palies Siniese nimelise külakesega. Inventeerisime ära, nii et kui kolleegid Kreekast peaksid kunagi ühisprojekti tahtma, siis saame neile ühe objekti sõpruse märgiks üle anda :)

esmaspäev, 9. veebruar 2009

Vana aja metsatöö Oandul


Sellel pildil kirjutab Neljandik alla töölepingule, millega asub 1925. aastal metsatöölisena riigimetsa üles töötama :)


Metsamineku juurde käis ka laul...mida kahjuks fotole jäädvustada ei õnnestunud


Väiksematele metsatöölistele ka peenemad puud :)






Praepekk ja sibul maitsevad peale metsatööd eriti hästi