Pühapäev, 28. oktoober 2012

Degusteerimine

Täna degusteeris väike Linda esimest korda uusi maitseid. Menüüs oli ema tehtud kõrvitsapüree. Kõrvitsad kasvasidki meil sel aastal nagu spetsiaalselt Linda jaoks, sellised pisikesed, täpselt paari toidukorra suurused.

Ema ja isa olid päris põnevil, et mis nägu Linda teeb, kui niivõrd uut ja teistsugust toitu pakutakse.

Linda oli esialgu pakutava üle äärmiselt üllatunud. Vaatas vanematele küsivalt otsa, et mida te mulle nüüd oma arust suhu topite.

Väga ettevaatlikult võeti veidi püreed keelele ja maitseti seda ilmel, mis meenutas teleekraanil nähtud kokandusvõistluse kohtunikke. Veidi kahtlevalt otsustati, et seda imelikku kollast värki võib vist süüa küll ja pisteti kinni päris mitu lusikatäit. Rohkem ema lihtsalt esimesel korral anda ei julgenud. Homme jälle.


Neljapäev, 25. oktoober 2012

Ahistaja

Olen sattunud ahistamise ohvriks. Mu telefon heliseb ikka uuesti ja uuesti. Kuna mul oli taipu kiusaja telefoninumber telefoni salvestada, ei võta ma lihtsalt ta kõnesid vastu. See innustab aga ahistajat veelgi ja nii helistab ta mulle juba igal hommikul. Mina ei vasta. Tema helistab järgmisel hommikul uuesti. Eks ole näha kumba närvid kauem vastu peavad.

Sama kiusajaga oli mul sama probeem mõned aastad tagasi. Siis kui ahistaja oli juba mitu korda keset tööpäeva mind kiusanud, vihastasin tõsiselt ja väljendasin seda ka telefonis, lubades ahistaja vastu teatavaid sanktsioone rakendada. Peale seda kiusamine lõppes kohe mitmeks aastaks. Et nüüd uuesti täie hooga alata.

Ei TEA, kas tõesti ainult sõim aitab?

P.S Luban pühalikult, et vaatamata oma ülisuurele raamatuarmastusele, ei osta ma kunagi enam ühtegi kõnealuse kirjastuse raamatut, ükskõik kui väga see mulle ka meeldiks.




Neljapäev, 18. oktoober 2012

Jõu- ja ilunumbrid

Nagu pildilt näha on Linda tervem ja vähe sellest - temast on vahepeal saanud päris osav riistvõimleja. Kõhulihaste harjutused tulevad nagu muuseas, emal jääb üle ainult seda energiat kadedalt pealt vaadata ja mõelda, et peaks ise ka usinamalt võimlemisega tegelema hakkama. Eeskuju on igal juhul olemas.

Lisaks võimlemisele on Linda selgeks saanud ka võõrastamise kunsti. Ei tea, miks ja kuidas see juhtus aga laps oleks korraga nagu ümber vahetatud. Enam ei naeratata usaldavalt igale külalisele vastu vaid uuritakse esimese tunni jooksul uustulnukat väga umbusklikult kulmu kortsutades. Ja hoidku sellest kui külaline peaks veidi kõvemal häälel juttu tegema, siis arvab Linda, et nüüd on küll sellel kahtlasel tegelasel midagi kurja plaanis ning pistab täiest kõrist üürgama. Mõne tunni jooksul lepib Linda külalistega ära aga millegipärast ei jõua külalised üldjuhul niikaua oodata ja lähevad enne ära koju.

Linda on ilmselgelt issi väike tüdruk. Kui isa töölt koju tuleb lööb lapse nägu särama nagu väike jõulupuu. Ema proovis ka sellist reaktsiooni tekitada, käies ühel päeval Tallinnas töö juures asjatamas aga tagasi tulles teenis lapselt ära vaid rahulolematu pilgu - "Ja kus Sina siis hulkusid!" Ei mingit naeratust. Maailm on nii ebaõiglane...

Kas asi on ainult minus või läheb inimeste kirjalik eneseväljendusoskus aina kehvemaks? Teen Lindaga kodus olemise kõrvalt aeg-ajalt ka õpetaja vastutusrikast tööd, seda siis kaugõppes õppivatele täiskasvanutele korra kuus tunde andes. Ja no iga aastaga lähevad kodused tööd aina hullemaks ja hullemaks. Sellel aastal tuli lausa masendus peale. No kui lisaks vigasele lauseehitusele ja kirjavigadele ilmuvad ametlikesse dokumentidesse ka kirjavahemärkidega väljendatavad naerunäokesed ehk smailid, peab inimeste mõttemaailmaga ikka midagi väga lahti olema. Lugedes õpetajale esitatud kodust tööd jääb mulje nagu tegemist oleks kellegi blogipostitusega või kirjaga sõbrannale. Tegu on inimestega, kes on juba aasta aega oma eriala õppinud ja mina olen ilmselgelt esimene õpetaja, kes kirjalikelt töödelt ka mingisugust taset ootab. Masendav!

Esmaspäev, 8. oktoober 2012

Tõbised

Linda ja ema on tõbised. Kõigepealt sai suur ja kole haigus koos oma vastikute sõprade nohu ja köhaga kätte mind ennast. Üritasin küll neid tegelasi lapsest eemal hoida aga ei õnnestunud. Kui olin juba mitu päeva ligi 38 kraadise palavikuga maadelnud, nii et isegi Linda üles tõstmine tundus väga raske tegevus olevat, märkasin, et ka laps nohistab kahtlaselt ninaga. Ja käes ta oligi - unetud ööd vaese nohuse ja palavikus Lindaga. Õnneks kestis Linda tõbi tõsisemal kujul vaid 2 päeva, edasi hakkasid asjad paremaks minema ja nüüd jutustatakse juba päris rõõmsalt. Kuigi köha ei taha küll veel kuidagi lahkuda.


Haiguse ajal õppis Linda selgeks uue oskuse - pöidla imemise. Kuna see lohutas vaest tõbist päris hästi, ei hakanud teda keelama ka.