Laupäev, 26. mai 2012

Tervitusi rindelt!

      Ühe eelmise postituse kommentaariks kirjutas blogilugeja: "Sa oleks nagu rindejoonel"... Hakkasin selle lause üle järgi mõtlema ja leidsin, et tõepoolest nii see ju ongi. Või kui mitte rindejoonel siis vähemalt väga rasketel ja kurnavatel sõjaväeõppustel.

    Ehk tundub see liialdusena - kindlasti on ju olemas ka vaikseid ja rahulikke vastsündinuid, kes inglina magavad nagu Anne Geddesi fotodel. Kahjuks pole see aga meie puhul nii. Ja nii ongi meie peres ema ühe-naise-armee, olles korraga maakuulaja (beebimonitoriga ja ilma), laohoidja-varustaja, kokk kui ka reamees. Ainult kindrali amet on juba jagatud ja kunagi ei tea, millal preili kindral hirmsa röökimisega tervele armeele rividrilli korraldab. Täiendavale väekoosseisule saab loota õhtupoolikutel ja nädalavahetusel kui koju saabuv väeosa koodnimega "Isa" osa koormusest enda kanda võtab.

    Ka strateeg tuleb emal olla, et preili kindral kasvõi veidikeseks õue meelitada. Õues kindralile ei meeldi - ta on täiesti rahul ja õnnelik oma pimedas ja umbses kasarmus. Mis sellest, et väljas on kaunid kevadilmad ja ülejäänud armee ema isikus tahaks iga hinna eest tunnikeseks õue saada.
    Kui juhtub, et kindral armee poolt kõigi austusavalduste saatel kätel õue kantakse, võib ju olukorraga kulmu kortsutades ja kergelt oma pahameelt väljendades leppida aga hoidku sellest kui kindrali sõiduriist (vanker) välja tuuakse, siis kuuleb terve ilm, et kindralipreili on õues jalutamas. Ja kuuleb tõelise kindrali või ooperilaulja häältepaelte kogu tugevusega, nii et emal peagi piinlik hakkab ja kindral Linda taas tuppa toimetatakse.
    Paar korda on strateegist ema kindralit haneks tõmmanud ning ta une pealt vankrisse toimetanud aga see pettus on mõne aja pärast avastatud ja selline teguviis on kindlameelselt hukka mõistetud. Iseloomu meie kindralil jagub. Nii tassibki ema Lindat õues süles või vankrikorvis ringi, et veidigi värsket õhku saadaks või üritab järjekordsete pettustega ja trikkidega teda üle kavaldada.

   Ka see süles tassimise variant pole enam varsti lahendus sest viimase nädalaga võttis kindralipreili kaalus juurde pea kuu normi jagu, nii et isegi kohalik pereõde teatas, et nüüd on ka tema asjade käiguga rahul.

    Hea seegi! Ei möödu õnneks need rasked õppused ilma väikeste võitude ja rõõmudeta ja kui armee lõpuks surmväsinult kella 4 ajal koikusse ronib ja silmad sulgedes kindralipreili rahulolevat ja täissöönud unenohinat kuulab, võib eluga täitsa rahul olla.

Kolmapäev, 23. mai 2012

Saame tuttavaks...

Mina olen Linda. Nime sain endale juba pea nädal aega tagasi aga esialgu hoidsid vanemad selle enda teada. Nad nimelt tahtsid minu sünni vallavalitsuses registreerida oma pulma-aastapäeval. Teadagi, vanainimestel ju kehv mälu, siis üks kuupäev vähem meeles pidada.... Kuna aga tuli välja, et vallasekretär puhkab ja ei saanud soovitud kuupäeval minu uut nime kirja panna, sain selle hoopis täna - 22. mail. Nime panek oli päris pidulik, vallavanem surus vanematel kätt ja kinkis meile valla lipu ja kõik olid rõõmsad.

Pärast nime panekut viisid vanemad mu kohe lasteaeda. Küll seal oli palju lapsi! Tuli välja et väikese koduvalla lasteaed on lapsi nii täis, et vaevu mahuvad ära. Emme täitis pika avalduse ära ja pani mind järjekorda, et ehk siis mahun ka teiste sekka, kui juba suurem olen. Lasteaia juhataja oli väga tore tädi - kutsus meid niisama lasteaaia õue mängima, siis kui ma juba mängida oskan.

Tagasi koju jõudes tehti aias pilti, mina sel ajal põhiliselt magasin ja tegin pahurat nägu kui päike silma paistis.

Esmaspäev, 21. mai 2012

Äratundmisrõõm

           Juba pea nädal tagasi leidsin oma postkastist Sandra Steingraberi raamatu "Mina olen ookean. Lapseootel keskkonnateadlase päevik". Raamat saabus meile Hiiumaalt, suured tänud Saatjale! Nüüdseks on raamat ka läbi loetud, nii paari lehekülje kaupa, enamasti tite söötmise kõrvalt. Aitas lugeda küll! Kuigi pikapeale läks kogu see "häda tuleb, häda tuleb!"  -temaatika tüütuks. Esiteks kuna kooli ajal sai neid POP,PCB,DDT ja muid kahjulikke aineid nagunii söögi alla ja söögi peale loetud ja õpitud. Lugesin siis läbi isegi Rachel Carsoni "Hääletu kevade", kuna sellele mitmel pool materjalides viidati. Teiseks loodad ju ikka, et pole meil Eestis see asi veel nii hull, et imikud emapiimaga rohkem kahjulikku kui kasulikku saavad, puhast vett meil ju ikka veel on...
          Hoopis huvitavamaks küljeks selle raamatu juures oli minu jaoks see, kuidas raamatu autor kirjeldas rasedust ja emaks saamist kaugel Ameerikamaal. See oli kohe täitsa huvitav - pani kohati imestusest ahhetama (Ameerikamaal kasutatakse sünnitusel valuvaigistina epiduraali ehk süsti seljaajju 80 % juhtudel, lahkliha lõige tehakse 90% esmasünnitajatest - No mida??? Suur osa eesti naisi võib seda lugedes ennast tõeliste ürgemastena tunda, kes mingi  ime kombel ilma igasuguste valuvaigistiteta hakkama saavad.). Samuti oli täitsa tore lugeda autori muljeid elust lapsega kodus. Nii mõnigi koht pani seejuures muigama või lausa kõvasti itsitama. Alljärgneva lõigu lugesin ette ka abikaasale ja äratundmisrõõmu tekitas see meis mõlemas:


"Ja lõpuks pidev teadmatus. Näiteks jääb beebi magama ja elamisse saabub rahu. Aga sa ei tea, kas ta magab kaks tundi või kaks minutit. Seega ei tea sa ka, kas oleks parem ära teha kiire tänukirjake, samuti natuke tukastada või lõpuks ometi mingit kindlustuse jama klaarima hakata. ...Kui beebi ei maga ei saa üldse midagi teha. Rinnaga toitmine on iga paari-kolme tunni tagant, mis tähendab, et ühe algusest teise alguseni on kaks-kolm tundi. Kui Faith tund aega sööb, jääb mul järgmise ringini võibolla ainult üks tund. Selle aja sees peab tulema söötmisjärgne krooks ja mina pean pissil käima. veekann tuleb uuesti täis panna. Beebi mähkmed tuleb vahetada. beebit tuleb vannitada. ja ongi jälle käes aeg toita.
      Kodune võitlusväli näeb välja... nagu võitlusväli. Üks ports pesu on pestud aga veel mitte kuiv; kaks on masinasse panekuks valmis; üks pestud ja kuiv, aga tuleb kokku panna. Pool posti on läbi vaadatud. Üheksast arvest kolm on makstud. Kaks on juba valmis pandud aga marke on juurde vaja. Ülejäänud neli on lahtigi tegemata, kusjuures vähemalt üks kukkus radiaatori taha ja tuleb harjavarrega välja koukida, mida ma ei saa teha, kui laps süles on. Seitsmeteistkümnest telefonisõnumist on vastatud kolmele. Kass sai  süüa, koer mitte. Kaheksast toalillest kuus on kastetud. Natuke nõusid on pestud, ülejäänud kükitavad lootusetult kraanikausis...." 
                                                                (Sandra Steingraber "Mina olen ookean" 2009)


No täpselt nagu meie elu.... Muide seda postitust kirjutasin siia 2,5 päeva, lõikude kaupa teksti salvestades ja võimalusel jätkates....


Pühapäev, 13. mai 2012

Variatsioonid teemal "Algajad lapsevanemad"....


...Miks ta nii vähe magab?

...Nii kaua on järjest maganud juba, äkki peaks üles ajama ja süüa andma?

...Kas ta ikka saab piisavalt süüa?

...Äkki sai liiga palju korraga süüa?

...Kogu aeg viriseb...äkki tal on gaasid?

...Tal on käed nii külmad, kütame ahju...

....Palav on, võtame riideid vähemaks...

...Ja kuidas, ometi küll, need "Rong, see sõitis..." laulusõnad käisid, ma mäletan ainult esimest nelja rida...

      Tsuhh-tsuhh-tsuhh!

Reede, 11. mai 2012

Lihtne elu, mis polegi nii lihtne

Nüüdseks oleme oma uue korterinaabriga, kelle nimi perearsti paberites on hetkel veel lihtsalt Tütar K.....  juba neljandat päeva kodus ja püüame üksteisega harjuda. Läbi saame omavahel kenasti ainult arusaamised öö ja päeva vaheldumisest on meil veidi erinevad.

Elu on muutunud ühelt poolt väga lihtsaks, koosnedes päeval umbes kolmetunnistest tsüklitest, mis sisaldavad endas söötmist, mähkmevahetust ja und. Öösel sisaldavad need tsüklid praegu kahjuks pigem gaasivalusid ja kisa. Teiselt poolt muudavad selle lihtsa elu keeruliseks magamatus  - 8 tundi vajalikku und on küll emal käes aga seda kolme ööpäeva kohta - ning igasugused väikesed mured ja valges kitlis tädide euronormid, mis noore ema närvi ajavad.

Rasedana ilmaelu uurides vihastasin ennast sellega, et lugesin foorumites värskete emmede muresid, kuna beebi ei vastanud sellele või teisele "euronormile", mida lastearstid heaks peavad kõigile lastele ühtmoodi peale suruda ning mõtlesin et ise küll endaga niimoodi manipuleerida ei lase. Aga loomulikult läks risti vastupidi. Esimestel päevadel langes Tütar K.... kaal 10 protsenti sünnikaalust ja seetõttu ei lastud meid veel ka haiglast koju. Samal ajal tekkisid probleemid toitmisega ja nii saabki Tütar K.... lisaks rinnapiimale ka piimaasendajat. Võite ise arvata, kas see ajas noore emme närvi või mitte. Kuna kodus olles suudab rohkem asju vabamalt võtta, ennast ja oma last usaldada, on nüüdseks asjad juba paremad. Ja tegelikult on ju iga naisterahva elus ilus aeg, kui kiidetakse, et - "küll Sa oled ikka ilusasti juurde võtnud!" ja ilmselt pole noore neiu elus enam kunagi aega kui saad kiita püksi kakamise eest.


Esmaspäev, 7. mai 2012

Ja algas elu suurim seiklus....

Esimene pilt kui vastne ilmakodanik mõõdetud-kaalutud ja ITK "vangivormi" selga saanud. Kehakatte rinnale oli nimelt kirjutatud inventari number, mis andis riidetükile suhteliselt vangiriietuse mulje.

Algas see kõik aga 5. mai hommikul, kui siinkirjutaja ärkas tugeva seljavaluga, mis enam kuidagi edasi magada ei lasknud. Mis seal ikka mõtlesin, viimasel raseduskuul ikka juhtub ja võimalik, et kevadtuuled asjale kaasa aidanud. Siis ei aimanud ma veel, mis valudega tegelikult tegu.

Päeva peale muutus seljavalu aga järjest hullemaks ja hullemaks ja muudki märgid andsid aimu, et tegemist pole mitte enam tavapärase külmetuse või väsimusega. Kella 2 paiku päeval helistasin esimest korda ämmaemandale, kes samuti esialgu asjasse väga tõsiselt ei suhtunud. Ikkagi esmasünnitaja, kellel aega küll.

Nii ma siis valutasin diivanil selga toetades ja sooja tatrakotiga soendades. Oi, see tatrakott oli hea....imehea! Kui valuhoog oli tatsusin jälle natuke ringi ja oigasin, vahepeal jälle diivanil istudes.

Kella 4 paiku ütles minu närv üles ja kõned ämmaemandale sagenesid. Sealt öeldi aga jätkuvalt, et ma olevat veel liiga optimistliku häälega... No ma ei tundnud ennast küll enam väga optimistlikult! Kell pool 6 otsustasin, et nüüd aitab, helistan veel viimast korda ja kui minekuluba ei anta, lähen ikkagi. Õnneks anti siis küll veidi kõhklevalt ka teiselt poolt telefonitoru meile roheline tuli.

Vahepeal närvide rahustuseks puid lõhkuma aetud tugiisik aeti tuppa pessu ja riideid vahetama ja sõit läkski lahti. Ja milline sõit see oli. Mitte kunagi ei ole tee Tallinna tundunud nii pikk ja nii auklik. Linna piiril klammerdusin juba uksekäepidemesse, turvavöö oli segava tegurina poole tee peal eest lennutatud ja karjusin juba päris korralikult. Vahepeal oli 2-3 minutit päris hea olla ja hakkas jälle pihta. Selgusehetkedel mõtlesin esiteks, et tugiisikust autojuhil on ikka raudsed närvid, et ta suudab lahtise turvavööga röökivat rasedat sõidutades nii rahulikult linnaliiklust jälgida ja seda, et valgusfoori taga seistes võib kõrvalautosse ikka päris huvitav vaatepilt avaneda. Ja neid foore tundus tol hetkel liigagi palju ja Tallinn ikka väga suur linn.

Haigla sissepääsu juures ootas meid juba meie ämmaemand Siiri, kes juhatas mind kõigepealt läbivaatamiseks ühte väiksesse tuppa, kuuldus õnnis "avatud 7 cm" ja läks lahti! Vahepeal tõelise takistusribana veel registratuur, mis tundus tol hetkel nii tohutult närviajav, samas vaatasin ennast otsekui kõrvalt ja mõtlesin, et võib ikka koomiline vaatepilt olla küll kui vaevaliselt leti küljes rippuvale ja iga paari minuti tagant oigavale ja õhku ahmivale sünnitajale esitatakse küsimusi: kaua te abielus olete olnud ja mis on teie töökoht ja ametinimetus. Kõige tobedam et esitatud rasedakaardis on ju need asjad kõik kirjas, võiks lihtsalt maha kirjutada aga selle asemel oigan mina neid vastuseid läbi oma valude üle terve vastuvõtu. Takistused edukalt läbitud saime lõpuks sünnitustuppa, kus veetsime kõigest tunni ja oligi meie ilus tütreke käes. Nii et täitsa õigel ajal saabusime haiglasse, kui mitte öelda viimasel hetkel.

Kiidan väga-väga ämmaemand Siirit, kes on lihtsalt uskumatult kena, lahke ja julgustav inimene ja kelle juhendamisel polnudki oma tööga hakkama saamine väga pikk ega keeruline! Lõppkokkuvõttes siis 12 tundi tööd, neist 1 tund haiglas, 1 autos - ülejäänud rahulikult oma kodus.


Pärast mõõtmist ja kaalumist saadeti meid perepalatisse, kus veetsime koos tütrega tema 3 esimest elupäeva. Kui enne sünnitama minemist oli väike hirm Keskhaigla kui suuremat sorti tootmiskombinaadi ees, siis tagantjärele peaks mõttes nende ees vast lausa vabandama kuna need kolm esimest päeva oleks nagu mõnusas sanatooriumis veedetud. Omaette toas saime vastse isaga rahulikult uue ilmakodanikuga tutvuda ja rahus lapsevanemaks olemist õppida, ilma et keegi meid seganud oleks. Samas käidi iga päev paar korda viisakalt uksele koputades kontrollimas, kas ema ja lapsega on kõik korras ja ega meil mingeid küsimusi või probleeme tekkinud pole. Kolm korda päevas toodi sooja süüa ja korra päevas käis koristaja põrandat  pesemas - teisel päeval kui olemine juba parem oli tundsin ennast juba tõelise simulandina, kellele kõik ette ja taha ära tehakse.

Strateegilised mõõdud ja andmed lehelt, mis kannab koledat pealkirja sünniepikriis:
sünnitustegevuse kestus 11:50
sünnikaal: 3452
pikkus: 50
Apgar: 9