Kolmapäev, 27. november 2013

10 aastat hiljem ehk natuke romantikat kah

10 aastat tagasi Tartus. Olin parasjagu linnaliini bussis number 5 kui helises telefon ja üks noormees kutsus mind samal õhtul Francis Goya kontserdile. Millegipärast ma läksin ka. Kena ja viisakas noormees oli. Pärast kontserti läksime EPA peamajja tantsima. See lihtsalt läks nii....





Esmaspäev, 25. november 2013

Esimene valge

Niru teine küll aga ikkagi valge kiht maas. Hommikused vaated päikesepaistel olid kaunid. Ühtviisi sätendasid nii aedniku istutatud taimed kui isehakanud aiaasukad.

Põõsasmarana äraõitsenud õienupud olid endale valge katte peale kogunud

 Seeneaed muru sees on täiesti isetekkeline. Muidugi meeldiks mulle rohkem kui seeneaias näiteks sirmikud või puravikud kasvaksid aga ka need isehakanud tegelased on dekoratiivsed. Emal mul õnnestus muidugi tahtliku tegevuse (seenepuhastamise jääkide korduva muru sisse puistamisega) endale söögiseeneaed tekitada aga tal on ka aias pinnas selleks sobivam.

 Üllatus-üllatus ka lupiin võib talvisel ajal huvitav välja näha

 Ebaküdoonia jõudis ennast õiepungi täis kasvatada.

Aga sirelid ja petersellipuhmas on jätkuvalt veendunud, et tegelikult on kevad...

Nagu näha on peterselli usinalt toidukõrvaseks tarvitatud, mis nii viga kui novembri lõpus veel peenralt maitsetami saab.

Teisipäev, 19. november 2013

Natuke valgust pimedatesse öödesse

Tänu lahketele lapsehoidjatele juhtus harukordne sündmus - saime Jürgeniga pealinna Pimedate Ööde Filmifestivalile minna koos. Ma ei mäleta ausalt öeldes, millal me koos kinos käisime, teatrist rääkimata. Ikka on üks meist kodus väikese Lindaga, samal ajal kui teine üksinda kinos filmi vaatab.

Valisin PÖFF-i kavast välja kolm filmi. Olen pimedatel novembriõhtutel PÖFF-i raames häid filme nautinud juba tudengipõlvest saadik, tollal küll Tartus ja olen alati väga rahule jäänud. Ikka hoopis teistsugune kraam kui seda igal õhtul telekast tuleb. Kirevam, sügavam ja silmaringi avardavam. Loomulikult tuleb enne teha kõvasti eeltööd, lugeda tutvustusi, vaadata internetist treilereid ja klapitada erinevaid filme järjest ajakavasse, et külastus ikka täie ette läheks.


Aga üht olen avastanud - mu filmimaitse on kardinaalselt muutunud. Ma ei suuda ega taha enam vaadata filme hiina vangilaagritest, kus üks haige mees oksendab ja teine suurest näljast seda sööma hakkab. Ei taha. Ei masendavatele filmidele! Ka süngetest teemadest saab teha helge tooniga ja hea filmi, võtke kasvõi "Mandariinid". Igal juhul film võib ju olla hea aga kui Sul on ainult üks õhtupoolik lapse kõrvalt filmi vaatamiseks näpistatud, ei taha ma lahkuda kinosaalist elu ebaõiglusest masendatuna. Ja nii teen ma juba paar aastat oma peamise valiku PÖFFI Vitamiinilaksu programmist, kus koos helged ja positiivsed filmielamused.

Nii et seekord siis Vitamiiniprogrammist ameerikamaa film  "Aitab jutust" (Enough said) ja  rootsi "Armastus ja sidrunid" (Små citroner gula). Viimane oli tõeline leid. Ilus, isegi veidi naiivne muinasjuttu meenutav armastusfilm, samas vürtsitatud kaunite toidupiltide ja rikkaliku, väga rikkaliku huumoriga. Lihtne, naljakas ja armas film, soovitan kõigile.


Lisaks "vitamiinifilmidele" vaatasime ühe filmi ka Kanada Inuittide ja Arktika filmiprogrammist. Lihtsalt seetõttu, et peale Islandi ja Uus-Meremaa külastamist on järgmiseks unistuseks saanud Kanada looduse külastamine. Ja kui teistest põlisrahvastest on ikka üht-teist loetud-nähtud, siis inuittide koha pealt pean tunnistama oma täielikku võhiklikkust.


Hea film oli, kuigi mitte just kõige rõõmsam, pigem kurb aga selline see põlisrahvaste saatus juba on.

Igal juhul oli meil väga huvitav ja tore. Minge kinno - PÖFF ootab!

Reede, 15. november 2013

Pisike luupainaja...

Kell on kolm öösel. Kõik magavad. Korraga kostab pimedast toast hale ja värisev hääleke: "Kaissu!".
Kui magajad kohe ei reageeri, kordab hääleke peagi veel haledama ja paluvama häälega: "Kaissu!"
Ei mingit vastust.
Seejärel läheb hale hääl juba nii valjuks, et magada ei saa enam keegi. Lastakse siis väike luupainaja kaissu, kus ta esialgu rahulolevalt ohkab ja teistele külje alla poeb.

Ah, et miks luupainaja? Seda näevad lahked kaissuvõtjad peagi ise.
Kõigepealt keerab luupainaja ennast risti voodisse.
Seejärel hakkab kätega ema vastu seina ja jalgadega isa serva poole puksima. Iga natukese aja tagant müksitakse kedagi, nõutakse sügavamale kaissu või sikutatakse juustest. Luupainaja, mis luupainaja!

Hommikul on ema-isa väsinud ja kõik kondid valutavad. Väike luupainaja on aga eluga rahul ja jookseb väljapuhanult mängima.


Laupäev, 9. november 2013

Ongi mardiaeg käes

Kas Teie jooksite lapsena mardi- või kadrisanti? Ma ei mäleta, et mina kunagi seda teinud oleksin, ilmselt seetõttu, et mängukaaslasi oli külas vähe ja maal elavatel santidel on ka läbitavad vahemaad teised kui linnasantidel.

Küll aga olen ma sante alati hea meelega külla oodanud nii mardi-kui kadripäeval. Olen iga kord enne mardipäeva ka kappi kommi ja šokolaadi varunud. Õunad on head küll aga neid on väljaspool linnu santivatel lastel kindlasti koduaiastki talveks korjatud. Niisiis olen iga kord varusid täiendanud. Keda aga pole tulnud on mardisandid. Ega kadridki usinamad pole olnud. Võibolla kardavad meie "kurja" naabritädi Kristat, kes tubli raamatukoguhoidja ja rahvakultuuri elushoidjana noorukeste santide mardi- ja kadritarkust kontrollima kipub.

Niisiis unustasin sel aastal mardilaupäeva sootuks. Mardilaadal käisin reedel küll aga kokku neid kaht asja ilmselt oma peas ei pannud.  Kuni korraga ukse tagant vali laul kostis. Sante oli kaks. Nende õnnetuseks oli santide hirm naabritädi Krista just meil külas. Sandid pidasid aga tuleproovile kenasti vastu - lugesid kooris pika ja ilusa mardiluuletuse ja küsisid mõistatusi. Ainult viljaõnne läks neil suure ähmiga meelest pererahvale soovida.

Ja ennäe imet, tunnike hiljem kobistasid juba järgmised mardisandid ukse taga, seekord juba neljakesi. Aga nende santide puhul tundsin küll juba Krista kasvatuslikust mõjust puudust. Sandid laulsid "Põdra maja" ja tantsisid "Kes aias". Lõpuks küsisid igaüks ühe mõistatuse. Ma oleks neile ise mardikommetest loengu pidanud aga kui kõige viimasena kõige pisem sant, ilmselt ennast kaasa luninud väikevend, endal nina vaevu kasukaservast välja paistmas, väriseva häälega oma mõistatuse küsis, läks mul süda haledaks. Niisiis küsisin lihtsalt üle, et mis õnne siis mardid vanasti ka toomas käisid. Tekkis piinlik vaikus aga õnneks meenus peagi kõige vanemale mardisandile ka tuleku põhjus - viljaõnn.

Ja alati annab ju hullemaks minna. Kuuldavasti olevat Haapsalus ja Tallinnas juba ka hällõuviinisante nähtud...


Reede, 1. november 2013

Tõeline Läänemaa tüdruk

Mis Te arvate, mis see maitsev roog on, mida väike Linda allpool olevas videos kahe suupoolega sööb? Mõni väikeste laste tavapärane lemmiktoit? Šokolaad? Kommid? Viineripirukas?


Vale puha! Väike Linda sööb videos kahe suupoolega praetud silku. Praekala, küpsetatud kala, suitsukala - kõik sobib! Ja mida näppas väike trööbeldis laualt kui emal eile külalised käisid? Võileivatorti kaunistanud soolalõhe rulli. Vot see on üks õige Läänemaa laps.