Reede, 26. juuli 2013

Uppunud telefonist ja uutest sõnadest

Uppunud telefonist

Eile õhtul käsin kiiruga Nurga puukoolis, et aeda paar pisikest kadakat tuua. Kodus tegin õues ühe telefonikõne ja pistsin peale seda telefoni pükste tagataskusse (Ei hakka ju ometi seepärast tuppa minema). Kadakatele hoolega uues peenras koht valitud ja maha istutatud kastsin veel suvelilli ja tuppa jõudsin juba päris hämaras. Vahetasin riided, lugesin veidi ühte toimetamisel olevat kirjatööd ja tuttu.

Hommikul, kui Lindal kõht täis söödetud, viskasin unise peaga pesu masinasse ja alles siis valasin endale tassi ergutavat kohvi. Lõuna ajal oli telefonist vaja ühte numbrit. Hakkasin siis meenutama, kus ma õieti oma telefoni viimati nägin. Ei! See ei saa ju tõsi olla, et ta sinna pükste taskusse eile ununeski. Sest, mida ma nende pükstega hommikul tegin? Loomulikult viskasin need koos ülejäänud musta pesuga masinasse.

Nüüd lebab vaene uppunud telefon päikese käes ja kuivab aga ega suurt lootust vist pole. Nii et kui ma teie kõnedele ei vasta, siis pole ma mitte uhkeks läinud vaid lihtsalt telefonitu.  Kaart töötab küll aga kontaktid olid kõik telefoni salvestatud, nii et kellegi numbrit ma ka ei tea.


Aga sõnadest?

Pole juba väga ammu siia väikese Linda tegemistest midagi kirjutanud, nii et kaugel elavad vanavanemad muutuvad vist juba kannatamatuks kogu seda aiajuttu lugedes. Parandame siis vea.

Linda on vahepeal kasvanud (üllatus-üllatus!)

Hambaid juurde tulnud pole. (neid on kokku ikka kaheksa - üleval neli ja all neli)

Hammastega on õpitud sööma nii tikreid kui õunu.
Mis on oma koha pealt üllatav sest olemas on ju ainult lõikehambad. Eks see õuna söömine näebki rohkem hekseldamise moodi välja, laps on üleni õunapudine aga õnnelik. Teeme ettepaneku sügisesel õunamahla valmistamisel Linda õunte peenestajana ametisse võtta - see tuleb tal hästi välja.

Jalad on läinud kiiremaks. Ja mitte vähe. Nüüd on käes aeg, kus õues lapsel korrakski silma või tähelepanu pealt ei tohi lasta, muidu on söödud mädanenud õunu, topitud tänavalt suhu koni, kisutud välja lilli või katkutud naabri kassi sabast. Ka pildi peale on last suhteliselt võimatu saada, fotole jäävad vaid kiirest liikumisest tekkinud ähmased udukogud.


Ja jutustab laps juba kõvasti. Väga ilusasti ja õigel kohal osatakse öelda sõnu: aitäh, õue, auto, kinni, kiisu (Linda suus kiiss), pai (kassil järgi tatsudes ja talle käega pähe patsutades), tass ja pall. Teistele inimestele võibolla mitte nii selgelt aga emale-isale arusaadavalt öeldakse veel ka vesi (vess) ja koer (vuff - ilmselgelt haukumist imiteerides). Lisaks võib Linda soovi korral ka lehvitada ja ta-taa öelda. Mis Sa hing veel ihkad?

Ka esimene sõnaline nali on lapsel juba tehtud. Ühel hommikul rääkis ema Lindale: "Näe, issi läheb tööle, lehvitame talle!" Linda aga käratas selle peale nõudlikult: "Koju-koju!"

Aga eks tüdrukutel tulevadki need uued sõnad kiiremini. Ja lõputute korduste najal need sõnad ka meelde jäävad. Linda ema tunneb end küll kohati mõnel õhtul juba veidi totakalt, olles päev otsa kümneid ja kümneid kordi korrutanud sõnu - õue, püksid, tass, pall, kiisu ja kutsu. Õnneks on keeletoimetamisel üks käsikiri, mis aitab meelde tuletada, et ka täislaused ja sidusam teks on olemas.

Teisipäev, 23. juuli 2013

Suurus pole oluline ehk juulikuine aiapostitus

Viimasel ajal olen aina rohkem ja rohkem sattunud aiablogisid lugema. Huvitav on. Blogid on kõik väga erinevad nagu ka aiad. Ainult üks asi tundub ühtemoodi olevat - aiablogisid peavad kahtlemata toredad ja sõbralikud inimesed, kellel ka "kirjutamise soolikas" õige koha peal. Lisaks huvitavate taimedega tutvumisele on blogidest alati põnev lugeda ka aia arengutest ja uute istutusalade rajamisest.

Ja siin tulebki mängu küsimus - kas suurus on oluline? Esmapilgul tundub, et pole. Tutvustatakse ju viimasel ajal ajakirjades sageli ka nn rõduaedu, mis tänapäeva võimaluste juures sageli väga uhked ja kaunid välja näevad. Vahel olen mööda jalutanud mõne kortermaja eest, kus maja ees üksainus lillepeenar, kuid hästi valitud taimedega ja kenasti korras hoitud. Kah aed? Põhimõtteliselt võiks ju selle kortermaja peenralapikese pidaja ka aiablogi pidada? Või siis mitte?

Tegelikult tekkisid mulle sellised uitmõtted pähe Muhediku blogi lugedes, kus ta väga kaasahaaravalt ja põnevalt kirjeldab ühe uue aiaosa sündi, mainides ära ka selle suuruse - 700 m2. See moodustab täpselt poole tervest  minu aiast ja tekitaski minus mõtiskluse aia suuruse teemadel. Sest kohati ma tunnen ennast teiste aiablogijate hulgas oma aiast rääkides nagu võiks tunda see kortermaja peenra hooldaja, kellest eespool juttu oli.

Piiratud territoorium on kuidagi...nõudlikum. Selline aed igatseb aednikku, kes oleks nutikas ja näeks suurt pilti. Aednikku, kes joonistaks plaane ja tegutseks läbimõeldult. Kahjuks on see üks mu nõrgimaid külgi. Ja kuna kogu elu käib samal piiratud territooriumil ei saa ma ka oma ilutaimede plaanidega liiale minna sest kusagil on vaja ju ka aiamaad pidada,  marjapõõsaid ja õunapuid kasvatada, küttepuid hoida, komposti valmistada,  pesu kuivatada ja tulevikus kellegil kindlasti ka liivakastis mängida, vastu seina "uka-ukat" taguda ja palli loopida.

Ja nii tuleb vahel tunne, et teistel on kõik nii ilus ja korras ja hästi läbi mõeldud, aga minul siin...

Sellistel hetkedel löön lahti arvutis oleva pildialbumi 2008. aasta sügisest, kui siia majja kolisime ja tuju läheb paremaks. Maja remondi kõrval sai aia korrastamist tõsisemalt alustatud 2010. aastal ja ühe kolme aastase lapse kohta pole ju aial tegelikult häda midagi. Küll ta veel õpib ja areneb, koos aiapidajaga!

2008. aasta septembri lõpus käis usin kanalisatsiooni rajamine ja vundamendi soojustamine, et ka talvel uues kodus elada kannataks:

Sama vaade 2013. aasta juulis, muru pole meil veel hästi kodunenud. Vähemalt mitte piisavalt, et põua, naatide, nõgeste  ja vereurmarohuga võistelda:

Ka maja ise näeb praeguseks veidi õdusam välja.

2008:

Ja 2013:

2008. Vana garaaž maja küljel soovitati meil kiiremas korras lammutada...

... aga on nüüd asendamatuks pliidipuude kuuriks, et talvel ei peaks alt kuurist iga päev puid üles mäe otsa tassima.

Ja vaade aiale 2008: Siit on tegelikult näha ka millisel kallakul meie maalapike asub - maja mäe otsas ja ülejäänud krunt lõuna poole kallakuga alla. Mulle see tegelikult väga meeldib, kuigi päike kõrvetab ja vett tuleb igal suvel hullumoodi tassida. Oskaks ainult looduse pakutud võimalusi aias paremini ära kasutada.

ja 2013:

Tegelikult tahaksin ma siiski uskuda, et aia suurus pole oluline. Et loeb hoopis armastus ja rõõm tehtud tööst, olgu aed kui suur tahes. 



Pühapäev, 21. juuli 2013

Pildikesi juulikuisest botaanikaaiast

Tegelikult läksime me Tallinna ju hoopis sünnipäevalast õnnitlema, merepäevi vaatama ja minu katkist fotokat parandusse näitama.

 Aga kui kõik plaanitu tehtud ning ka ühes Eesti top 50 kuuluvas söögikohas söömas käidud (söök oli väga hea aga portsjonid imepisikesed - nii et ju ta siis ikka kvaliteetrestoran oli), jäi üle täpselt tunnike aega. Ma ei andnud ülejäänud seltskonnale vist väga võimalustki vastu vaielda. Igal juhul seal me jälle olime. Botaanikaaias nimelt.

Liiliad alles alustasid õitsemist aga imetlemist oli juba küllaga:





"Marlene"

"Snegurotška"

Roosid olid täies ilus ja pakkusid kauneid vaateid nii lähivaates kui kaugemalt. Oma kaaslased, kes erilise aiahuviga silma paistnud pole, tüütasin ma pika ringkäiguga vist küll põhjalikult ära. Aga viisakate inimestena olid nad minuga kannatlikud ning veetsid leidlikult aega, otsides botaanikaaia rosaariumi kõige vanemat ehk siis kõige varasema aretusaastaga roosi. Lõpuks ka leidsid muljetavaldava vanadaami. Kas keegi tahab pakkuda, mis roosiga tegu?

Vaateid rosaariumile:


Pink Grootendorst (Grootendorst 1923)

Rhapsody in Blue (Cowlishaw 1999)

Flammentanz (1955) ja väsimatult ümber roosipõõsa lippav Linda (2012)

Terve aja kui me botaanikaaias jalutasime, hüppas teletornist alla langevarjureid. Lõpuks pudenes neid terve trobikond korraga. 

Ja siin on mu reisikaaslaste otsingu tulemus - varaseim aretusaasta botaanikaia roosidel, kui usinatel otsijatel just midagi kahe silma vahele ei jäänud.


Laupäev, 20. juuli 2013

Rannaliivast, jääajast ja Peipsiäärest

           Oleme sel suvel ka ühe pikema reisi teinud aga pole olnud mahti pilte üles panna. Kui te nüüd loodate siit mägedes kondamise või soojamaareisi jäädvustusi leida, siis pean muidugi pettumuse valmistama. Nagu pisikese lapse emale kohane, kvalifitseerub iga üle paari tunni kestev sõit juba pikaks reisiks.

Olime juba mõnda aega plaaninud ühte sõitu Peipsi äärde ja Jääaja keskusesse. Kuna ma kohe üldse ei poolda pisikeste lastega pikki autoreise (ebamugavad nii vanematele kui lastele), siis viisime Linda enne vanaema juurde. Teine asi kui laps juba nii suur oleks, et ta mingist muuseumi või teemapargi külastusest juba rõõmu hakkab tundma, siis võib selle nimel ka pikemat autosõitu kannatada. Aga seekord siis nii.

Esimese päeva veetsime koos Lindaga vanaema juures, et laps uue kohaga harjuda saaks. Käisime esimest korda sel aastal rannas. Linda muidugi üleüldse elus esimest korda. Vesi oli....värskendav. Aga ujuda kannatas.


Esialgu oli koduse vanniga harjunud lapsele nii suur hulk vett veidi hirmutav. Liiva sees mängimine see-eest tore ja põnev. Tagantjärele tarkusena sai seda lõbu muidugi pisut liiga kaua lubatud sest rannapäevale järgnes nohune nina.

Järgmise päeva varahommikul hakkasime lõuna poole sõitma. Peale väikest vahepeatust Söe arboreetumis jõudsimegi oma esimesse peatuspaika Jääaja Keskuses.


Olen varemgi kuulnud, et Jääaja keskus jätab vastuolulise mulje - nii ka meile. Kõigepealt saime mõnda aega arutada, kas sellise keskuse rajamine suhteliselt kõrvalisse kohta on otstarbekas ja seejärel juba kas Eestis on üldse tänapäeva võimaluste juures  olemas kõrvalisi kohti. Ja et paljud inimesed seda Keskust külastama peaks, et selline suur investeering ennast ära tasuks. Ja kas peale ühekordset külastust oleks veel põhjust kunagi teist korda Jääaja Keskusesse minna.

Ka Keskuse väljapanekut uurides olid muljed vastuolulised. Kuigi keskus on avatud juba üle aasta, jääb väljapanekust kohati poolik ja lohakas mulje ning nii mõnestki kohast kumab läbi kiirustades tegemist. Samas oli tõeliselt vahvaid leide ja lahendusi ning teadmised jääajast said kahtlemata täiendust juurde. Nii et külastada soovitan Jääaja Keskust kindlasti.

 Tore oli näiteks vaadata lume olemasolu Euroopas ja Põhja-Aafrikas kuude kaupa, hetkel pildil mai


Samuti oli väga põnev jälgida mandrite kuju ja paiknemist erinevate ajastute kaupa. Aga õhku jäi ka küsimusi. Nagu näiteks miks on lisaks Äksile iga ajastu juures oleval suurel maakaardil märgitud New York ja Sidney, mitte näiteks London või Moskva? Ühtegi neist linnadest polnud ju tol ajal olemas, milleks siis valida välja kaks suvalist ja neid teistele eelistada?

Väga meeldisid mulle ka seinal jooksvad filmijupid, kus näidati kiviaegsete tööriistade valmistamist aga kuigi pildil olev meister oli püüdlikult riietunud linastesse rõivastesse, rikkusid soovitud ehedat muljet  randmele unustatud särav käekell ja istumise alla sätitud plastikust istumisalus.

Lausa tigedaks ajas mind see riistapuu


Võibolla sain ma hoopis selle asja funktsioonist valesti aru aga esmapilgul tundus rumalale külastajale, et kellegil on tulnud ülivahva mõte asetada sulava jää vastu mikroskoop ja näidata sellest pilti juures olevale ekraanile. Kuid veidi "mikroskoopi" uurides, selgus et ekraanil oleva fotoga tal küll mingit seost polnud. Nii et kas tegemist oli külastajat lollitada püüdva mikroskoopi etendava mudeliga, mis ei pidanudki töötama või ei saanud ma lihtsalt aru, mis aparaadiga tegemist. Sest  nagu mitmel pool mujalgi Jääaja Keskuses, puudus aparaadi juures igasugune seletav info.

Ka teistes looduskeskustes olen kohanud suhtumist "Asi peab ise enda eest rääkima" ja et liigne info pole hea. Aga ma küsiks vastu - mis kasu on hirmkallist eksponaadist, millega külastajad midagi peale ei oska hakata?

Või näiteks ekraan, kus kirjas sõna "jää" erinevates keeltes

Kas tervel Ameerika mandril puudub kõigis kohalikes keeltes sõna "jää"? Ja miks ülejäänud maailmast just need keeled? Olen kuulnud, et eskimotel pidi jää kohta üle saja sõna olema. No siin kaardil igatahes ei jagu ruumi ühegi jaoks neist, kuigi ekraani oli täis terve sein.

Kui nüüd peale seda virisemist tundub, et mulle Jääaja Keskuses üldse ei meeldinud, siis nii see küll polnud. Mul oli tore ja huvitav. Lihtsalt palju-palju küsitavat jäi silma ja asju annaks veel paremaks teha.

Tagasi positiivse poole peale, sai kinosaalis vaadata ülivahvat filmi veetilga seiklustest läbi ajastute. Vaatasin lausa kaks korda.


Joonistaja, kes veetilga seiklusi "Jutupliiatsi" kombel vahendas oli väga osav. Lausa nii osav, et oleksin soovinud filmi algusest või lõpust ka tema nime leida. Aga ju on tegemist häbelikuvõitu inimesega.

Väga meeldis ka ülemisel korrusel olnud nn "kauplus", mille lettidelt leitavate kaupade triipkoodi piiksutamise peale sai lugeda õpetlikku nende sisu ja pakendite keskkonnasõbralikkuse kohta. Samas ei töödanud korralikult kõrvalruumis olev puutetundlik ekraan, mille abil oleks võinud oma ökoloogilist jalajälge arvutada.

Aga kohviku terrassilt avanev vaade kompenseeris nii mõndagi.

No nüüd lobisesin Jääaja keskusest nii palju, et ülejäänud sõidu jaoks siia postitusse suurt ruumi ei jäägi. Venib teine muidu jälle pikaks nagu lohe. Nii et mis Teil muud üle jääb kui ise vaatama sõita ja...

...jalutada mööda Peipsiäärsete külade tänavaid (või õigemini tänavat) ning imetleda avanevaid vaateid:

 ....uudistada vahvat külaelustikku - aiale nõjatudes juttu ajavaid naabreid, lapsevankriga jalutavaid kirjude roosirätikuga emasid ja loomulikult pikki-pikki sibulapeenraid.

....süüa lõunat Eesti viiekümne parima söögikoha hulka kuuluvas Kolkja sibula- ja kalarestoranis ning külastada tõeliselt toredat infopunkti, kus lisaks info saamisele, vanausuliste maiustuste proovimisele ja rahvarõivaste uudistamisele oli võimalik ka näiteks vahaküünlaid meisterdada ja kangatrükki teha.


Ja muidugi valida arvukatelt müügilettidelt võrratult head suitsukala nii kohapeal söömiseks kui koju kaasa.

Neljapäev, 18. juuli 2013

Reis Saladuslikule Saarele

        Ühel ilusal pühapäeval oli Linda nõus isaga koju jääma ja sain tänu toredatele töökaaslastele kaasa teha reisi Saladuslikule saarele.

Saarele sõideti Sadamast. Sadamasse jõudes käis seal parasjagu tõeline elu, päike paistis ja oli väga rahvarohke.  Kohe selgus ka miks. Nimelt oli tuul tõusnud ja kõik vähegi arukamad meremehed ja -naised oma alused varju ajanud ja ise kohvikusse paremat ilma ootama läinud. Ka meile teatas Kapten mokaotsast "Omal vastutusel!", mis ei kõlanud maarotile sugugi julgustavalt. Aga saarele me siiski sõitsime. Loksutas küll, ja mitte vähe. Ettenägelik Marju jagas hädalisematele soolakurke, mis kohe olemise tahedamaks tegid.

Ja jõudsimegi kohale.
















Ja see on viimane pilt, mille sain teha oma ligi 10-aastase Canoni fotokaga. Digimaailmas tähendab selline vanus ilmselt tõelist rauka. Ja nii ei lülitanud mu ustav abiline ühel hetkel enam lihtsalt sisse. Kui mul veab, on tegu lihtsalt kaitsme läbipõlemisega, kui ei, ootab ees uue aparaadi valimise vaevaline teekond.... Nii vana kaamera elustamisega on ju nagu on. Saabub aeg kui on lihtsalt mõistlikum (ja odavam) tal minna lasta. Aga kahju on ikkagi!


Teisipäev, 16. juuli 2013

Roosidest ja pärandkultuurist

          Nagu varemgi siin kirjutanud olen, meeldivad mulle taimed, millel on oma lugu. On siis tegemist vanade mõisa- või taluaia liikidega või on taim seotud mõne matka, mälestuse või kalli inimesega. Ju see igalt poolt tähenduse ja loo otsimine üks ametihaiguse vorme ole.

    Igal juhul on ka meie aias teist aastat kasvavad pargiroosid oma looga. Sain ma need taimed pärandkultuuri temaatika "maaletoojalt" Lembitult. Lembitu emapoolne vanaisa oli Koluvere mõisas aednikuks ja kuigi sealsest rosaariumist roosid sõja ajal laiali tassiti, õnnestus hiljem mõned Koluvere roosisordid uuesti kokku koguda. Ja ka minu aias kasvab nüüd paar Koluvere lossi roosiaia järeltulijat.

1851. aastal aretatud pargiroos Louise Odier

1835. aastal aretatud sordi "Mme Plantier" istik on tänavuse kuivaga kannatada saanud. Tänu usinale kastmisele on ta ajanud uue väikese võrse nii, et loodame patsiendi kiiret paranemist.


1905. aastal Hollandis aretatud pargiroos "Hansa",  (Schaum & Van Tol) oli pargiroosidest kõige varajasem õitseja. Nüüd  hakkab varsti juba teist korda õitsema, praegu on küljes alles kinnised õienupud, nii et pilti näidata pole.

Lisaks kasvavad aia ääres Lembitult saadud Läti pargiroos Ritausma (Rieksta 1963) ja "Wasagaming" (Skinner 1939).

Rosa rugosa "Ritausma"


Rosa rugosa "Wasagaming"

Kuna pargirooside pisikesed istikud tulid aeda 2011. aasta hilissügisel vajavad nad kosumiseks veel aega ja nende tõelist ilu võib ilmselt nautida alles mõne aasta pärast.

Roose on aeda kogunenud aga teisigi. Teehübriidroosi Gloria Dei loost olen siin blogis juba kirjutanud

Gloria Dei (Meilland 1935)

Uuemate roosisortide õied on küll suuremad ja uhkemad aga "lood" vajavad ilmselt veel ajaproovi ja kujunemist:

"Augusta Luise" (Tantau 1999)


"Westerland" (R. Kordes 1969)


"Polarstern" (Tantau 1982)


"Sexy Rexy" ( McGredy 1984)

Roosid pakuvad juulis tõelist õieilu aga nende kasvatamine ei ole just kõige lihtsam. Tuttavad aiainimesed on küsinud, et kuidas roosid siin aluselise mullaga kruusakünkal küll kasvavad. Kasvavad ikka, aga tingimusel, et võhikust aiapidajal tuleb täielikult silmad kinni pigistada selle ees, kus roosid peaksid teooria järgi eelistama kasvada. Tuleb lihtsalt taimed piisavalt suurde auku hulga musta mulla ja hobusesõnniku seguga maha istutada ja lasta neil kruusa sees hakkama saada. 

Just selle kehva kasvukoha tõttu olen põhiliselt aeda toonud vähemnõudlikke pinnakatteroose. 

"Aspirin" (Evers 1989,Tantau 1997)

"The Fairy" (Bentall 1932)

"Sweet cover" (Olesen 1992)


Ja viimasel ajal on mul tekkinud nõrkus hoopis lihtõieliste rooside vastu. Igaühele nad ei meeldi - mõni sõimab pahaselt lausa kibuvitsaks. Aga ka kibuvits on kaunis!

"Pretty sunrise" (Meilland 2005)

"Fortuna Rigo" (Kordes 2002)

Ja ei jagunudki siia postitusse rooside kõrval ruumi ei teistele taimedele, suvistele tegemistele ega väikesele Lindale. Aga viimast viga annab veel parandada. Pildil Linda ja roosid. Mhmm...nojah see, mis roosist peale Lindaga tutvumist järele jäi.