Kolmapäev, 30. detsember 2015

Aasta saab läbi ja siis algab uus

Ongi jõulud läinud ja peagi vahetub ka number kalendripäises.

Jõululaupäeval olime Linda ja Kaisaga Mamma ja Vanaisa-Jaagu  juures nagu ikka.

Nagu igal aastal käisime ka seekord Rakvere jõulupuud vaatamas - ongi nii uhke nagu piltide peal.

Käisime külas ka ühel toredaimal ja lahkeimal inimesel, keda tean - Annel, kes on muide suurepärane giid. Ja teab Eestimaa põnevatest nurgatagustest rohkem kui keegi teine. Kuna Annel oli külas ka üks Lindast aasta vanem tüdruk, kadusid põnnid peagi ülemisele korrusele.

Mõni aeg hiljem ei tulnud ülakorruselt alla aga mitte meie väike armas Linda vaid täies sõjamaalingus indiaanitüdruk, kelle silmalaud olid tumeroosaks ja huuled sädelevaks võõbatud. Uuele sõbrannale oli vanem õde nimelt hiljuti oma meigikomplekti pärandanud. Nojah. Seda kisa, kui ma Lindat hiljem puhtaks proovisin küürida - "Seda ei tohi maha pesta! See on ilus!"

Õhtul istusime kuuse ümber, kuulasime Mamma ja vanaisa Jaagu Ecuadori muljeid ning imetlesime ja nunnutasime kõige nooremat sugulast - väikest Annit.

Kinke jagasime loomulikult ka. Meie pere selleaastased  kingid tulid suures osas oma aiast. Kuivatasime suvel usinalt õunu.

Nagu ka igasugust erinevat teematerjali. Kas pole mitte tee jaoks kuivatatud põdrakanepi õied ilusad? Kasulikud muidugi ka, ega venelased muidu ütle, et põdrakanep ravib 99 haigust.

Chamaenerion angustifolium

Proovisin esimest korda teha ka erinevaid ürdisoolasid. Kasutasin erinevates segudes näiteks aed-liivateed, sellerit, punet, piparrohtu ja tilli. Kalamaitseaine jaoks lisasin ka kuivatatud sidrunikoort ja sibulat. Kui suvel oli plaan, et kingime ka marineeritud küüslaugupealseid (Aitäh veelkord Togram!), siis jõuluks oli 10-15 purgist alles vaid mõni üksik. Hea kraam kaua keldris ei seisa. Tegin siis hoopis küüslaugusoola.

Lisaks rändas igasse jõulupakki suvel valmis keedetud purk tomati või õuna vürtsmoosiga ja latt põdralihast suitsuvorsti .

Meisterdasime Lindaga veel puuketastest ja salvrättidest kuuseehteid ka pakke kaunistama ja olidki valmis.

Kaks suuremat pakki oli ka. Üks Annile ja teine tema emale. Iga päev ei juhtu ju, et minust tädi saab, selle eest on Anni ja tema vanemad kuhjaga kiitust ära teeninud. Anni kinki saate piiluda Õmblusmamsli blogist - see ei ole minu enda tehtud. Küll aga ühe tubli käsitöömeistri poolt, kelle töid ma väga väga imetlen.

Anni emale hakkasin salli kuduma juba jaanuaris, nüüd siis sai lõpuks valmis ja viimistletud.



See oli minu viies haapsalu sall, mustriks kuusega kuubikukiri.

Õhtul kui suured ikka veel reisimuljeid kuulasid, käisin lastetoa ukse taga kuulamas. Kisa ei kostnud, mõnus vaikne jutuvada kostis. Ei raatsinud kohe pidu segama minna  - ikkagi jõulud. Las lapsed ka muljetavad.

Kui jutuvada aga ka hiljem vaibuda ei tahtnud, astusin vaikselt tuppa. Ja milline pilt seal avanes! Kaisa oli minu suure spordikoti koos kaasapakitud riietega oma voodisse tõmmanud ja lahti teinud ning seejärel ilmselt abivalmilt suuremale õele kosmeetikakoti ulatanud. Linda oli kosmeetikakotist leitud pintsliga kõigepealt kreemituubi tühjendanud ja seejärel kasutas sama pintslit huulepulga näole kandmiseks.  Vanemad ei saa ju kunagi aru, mis parasjagu moes ja ilus on aga ma ei arvanud, et see aeg nii kiire on kätte jõudma!

Loomulikult külastasid Linda ja Kaisa ka oma teist vanaema-vanaisa, laulsid harmooniumimängu saatel jõululaule, mekkisid vanaema tehtud kartulivorste ja veetsid lõbusalt aega oma suurte lemmikute - ristiema Jonne ja onu Joonase seltsis.

Peale talvise pööripäeva saabumist on meile harjumatult rohkelt päikest jagatud. Ka jõululaupäeval paistis päike päeva rõõmsaks. Niisuguse ilmaga võib juba õues mängimas käia küll, arvavad Linda ja Kaisa.


Mõnusat vana aasta ära saatmist ja uue vastuvõtmist kõigile sõpradele!


Esmaspäev, 21. detsember 2015

Jõulud juba paistavad?

Linda koos oma sõbrannaga lasteaia jõulupeol

             Kui vanavanemate vihjed, et viimane postitus oli igiammu, juba väga etteheitvaks muutuvad, tuleb ikka ennast käsile võtta. Kuigi on kibekiire kingipakkimise aeg.

Piparkooke küpsetasime Lindaga eile, poetaignast nagu ikka. Ei ole minus piisavalt motivatsiooni kiirel pühade-eelsel ajal ise algusest lõpuni see protsess läbi teha. Ise saaks kindlasti parem kuigi ka kohalikul poetaignal pole viga - pehmed, magusad ja muredad koogid tulid. Vaatamata iirimaa talvele poeb killuke pühadetunnet ikka sisse kui tuleb jälle aeg ülevalt kapist vanaisa tehtud piparkoogivormid välja otsida. Nagu ka minu lapsepõlvelemmikud- kass ja tähti vahtiv põder.  Aitasin pisikesel õhinast kohmetul kätepaaril piparkooke vormida ja muna pintseldada, nii et lõpuks olime mõlemad jahused. Ja õnnelikud.

Ja kuna ma olen küll vana aga mitte täiesti mõistmatu, siis küpsetasin plaadil ikka mõne letitgõu printsessi ka valmis. "See ei ole söömiseks! See on vaatamiseks!" teatas Linda vaimustusega aga hetk hiljem hammustas printsessil rõõmsalt pea otsast. Selleks ta mõeldud oligi! Nagu ka piparkoogimehikesed ja detsembrikuisest haljendavast rohust priskeks söönud hobused.


Täna kraamisime maja, viimasel minutil nagu alati enne pühi. Eelmisel aastal  ilmus toomapäeva kandis luud värava taha. Mine tea, äkki ongi homme Tahma-Toomas ise. Hommikuni peab see puhtus ehk kahe trööbeldise käes vastu ka.

Koristasid mõlemad lapsed usinalt, Kaisa vehkis oma väikese tolmulapiga kõige virgemalt. Eriti siis kui oli võimalus töö käigus kuhugi ronida.


Mulle tundub, et on hirmus tore kui Sul on õde. Muidugi on õekeste vahel ka parasjagu naginat ja tülitsemist ja "emme-Kaisa-võttis-mu-mänguasja-ära"-virinat. Samas on ka kallistusi ja musitamisi ja lasteaiast tulles "Kaisa-ma-juba-niiiiii-igatsesin-Sind"-hüüatusi. Ja vahel hoopis ootamatut omavahelist mõistmist.

Joonistasime koos Kaisa ja Lindaga.
"Joonista kuninganna!" nõudis Linda.
Andsin oma parima aga kui kuninganna valmis sai, kahmas Kaisa pliiatsi ja tõmbas kaks suurt musta joont üle kuninganna näo.
Valmistusin suureks kisamaratoniks. Aga Linda hoopis vaatas natuke pilti ja noogutas siis arusaavalt. "Kaisa joonistas kuningannale õuduse!"

Õhtul panid õed kahekesi puslet kokku. See tähendab, et suurem pani ja pisem proovis ka siit-sealt kinni hakata ja asjalikku nägu teha.
"Emme, Kaisa segab minu puslet!" kostis teisest toast juba mitmendat korda
"Sina õppisid lasteaias puslet kokku panema aga Kaisa ju veel lasteaias ei käi. Sa võiksid ise Kaisale õpetada, kuidas puslet kokku pannakse!" püüdsin ma rahu sobitada.
"Nojah," jäi Linda mõttesse, "Ma õpetan Kaisale ju igasuguseid rumalusi!"

Teisipäev, 1. detsember 2015

Novembrikuine jalutuskäik ja tubaseid töid

Olen igal sügisel teinud ühe jalutuskäigu kunagise raudtee äärde. Just sel aastaajal on seal minu arvates kõige ilusam. Mõned pildid meie novembrilõpu väikesest matkast:

Põnnid nõudsid kumbki endale õuna pihku - tundub, et olid päris head.

Kui inimene mõne rajatise maha jätab, hakkavad peagi taimed, samblikud-samblad ja seened tühja kohta endale nõudma. Hüljatud ooteplatvorm:


Kõrreliste hiilgeaeg:

Aga üldiselt käin õues nagu toakass, võimalikult vähe ja iga sammu järel vastikusest käppi raputades. Kui õues on päike, siis võib veel välja minna aga kõige parem on siiski toas nokitseda, niipalju kui seda aega antakse.

Valmis sai kauss vorstide jaoks, ükskõik kas siis jõuluaegsete verivorstide või suviste grillimiste tarbeks. Kahjuks tõmbas kaas teise põletuse käigus kõveraks aga mis teha - paremini ei oska. Savil on oma mälu ja minusugune ei saa ju ise arugi kui midagi kihva keerab - pealtnäha on kõik kõige paremas korras. Kuni tõde ahjust päevavalgele tuleb.

 Tahtsin kööki lusikate-kahvlite jaoks ühte topsikut samasuguse lillemustriga nagu seinal. Tööprooviks tegin lillepoti.  Sirgjooned pole kunagi mu tugevaim külg olnud nagu ka lillepotti vaadates näha. Lohutan ennast, et kui mõne keraamikaga tegeleja iseloomulikuks jooneks on glasuuris kristallidega mängimine, mõnel kaunid joonistused esemel, siis minul on kõverad ääred!

Kaks pisikest alust ka.

Lisaks tuli pähe ketserlik mõte kududa rahvariidetriibulist kaltsuvaipa vanadest teksadest. Et saagu siis vanast uus, tööriidest pidulik ja ühtlustavast "vormiriietusest" kohalik. Eeskujuks vaatasin Vändra seelikutriipu, puhtalt seepärast, et seal on palju teksaga sobivat sinist värvi.





Neljapäev, 12. november 2015

Hilinenud postitus novembri saabumise kohta

      Ei näita see aasta kuidagi rahunemise märke, kuigi ammu oleks aeg koopas käppa imeda. Aias ma enam midagi suurt sahmerdanud pole. Vahel riisun vaid ajaviiteks lehti, kui väike Kaisa õue peale lahti lastud.

      Seda tööd ei lasta kaua rahus teha - peagi tulebki söösta mõnda saxifragat või sempervivumi pisikeste toimekate näppude vahelt päästma. Ja kui päästad, siis seda hullemaks asi läheb. "Oo, kui tore mäng!" mõtleb väike Kaisa. "Piisab mul ainult natuke seda naljakat rohelist tuusti katkuda, kui ema rõõmust kilkama hakkab ja mind sülle võtab! Korrata! Korrata!"

   Aga ka aed ise on veidi segaduses. Lehti riisudes leidsin novembrikuise leherüü alt hoopis kevadisi ilmutisi. Karukell õitseb juba pikemat aega.

Pulsatilla vulgaris 'Pinwheel Dark Red Shades'

Aga lehti riisudes leidsin õisi ka vanemast kiviktaimlast, kus elavad suuremad laiutajad.

Phlox douglasii `Crackerjack`

Lumeroosi juures oleks ka nagu midagi teistmoodi:

Helleborus orientalis `Double Ellen White Spotted`

Võilill! Selle hooaja viimane!

Rööprähklemine ei sobi mulle. Mulle meeldib kui ma saan rahulikult omaette millegi kallal nokitseda, ilma katkestusteta. Mulle meeldib kui mingi töö saab valmis. Ja jääb mõneks ajaks valmis!

Praegu ei saa ma endale seda lubada. Ja tegelikult mulle meeldib see teistmoodi elu. See on lõbus ja mitmekülgne ja armas täis pisikesi rõõme, palju armastust ja kallistusi, vahele jonni ja jorisemist ka, et toredad hetked paremini esile tuleks.

Aga laupäeva hommikud on minu! Neid ma ei loovuta! Siis võtan ma oma indoneesiast pärit hirmkireva märsi ja jalutan käsitöömajja. Seal ootab aurav kohv koos lõbuslõõpiva toreda ja armsa seltskonnaga. Seejuures valmib mõni plätserdus kah aga see pole peamine. 


Teisipäev, 10. november 2015

Kuidas läheb väikesel Kaisal?

        Aasta ja nelja kuune Kaisa läheb iga päevaga aina nutikamaks. Juurde tuleb uusi sõnu ja oskust neid sõnu ka õiges olukorras kasutada. Kõige olulisem on muidugi valjuhäälselt nõuda "Änna, änna, änna!" kohe kui midagi põnevat silmapiirile ilmub.

    Kõige ihaldusväärsemateks asjadeks, mida endale nõutada on telekapult, isa ja ema telefonid ning Kaisa hambahari. Hambahari pannakse tähtsalt suhu ja joostakse sellega mööda maja ringi. Kui meelde tuleb, tehakse paar harjamisliigutust ka.
    Aga viisakas on väike Kaisa küll, seda peab tunnistama. Kui "änna-änna" -nõudmine on tulemuslik olnud ja soovitud ese lapsele antakse, teatab Kaisa kenasti "atäh!"

     Väike Kaisa on nagu üleskeeratav mänguasi. Kui tagumises toas laps sülest maha panna, võib tunduda, et väikesed jalad sibavad juba ammu enne seda kui nad lõpuks põrandat puudutavad. Ja kibekähku ongi Kaisa köögis. Sest nagu suurtegi jaoks, on just köök kõige põnevam koht, kuhu sattuda. Lisaks antakse sealt head ja paremat. Aga kui Kaisale enne punuma panemist öeldakse, et "Kaisa, hambaid pesema!", muudab laps poole jooksu pealt suunda ja sibab vannituppa. Sest siis on ju lootust, et pihku antakse ihaldusväärne hambahari.

    Praegu on just see aeg kui kõrgused meelitavad. See tähendab, et ootamatutel hetkedel võib lapse leida diivani seljatoe otsas kükitades tapeeti väikesteks tükkideks hekseldamas või telekalaua serval kõõlumas või mõnes muus põnevas kohas, mis millegipärast vanemaid kiirsööstudele sunnib.
    Õnneks töötab meil ka õevalve ja hüüde peale "Emme, Kaisa ronib!" tuleb kiiresti teise tuppa kapata. Kuigi toapõrand on meil nüüd mõneks ajaks madratsitega vooderdatud, tuleb neid kukkumisi ja kokse ikka ette. "Kukku, kukku!" kurdab siis õnnetu muhuga maailmaavastaja ja üritab lootusrikkalt ise endale peale puhuda.

     Sõna "emme" on kenasti selge aga ülejäänute tähistamiseks sobib "õde" küll. Isa ei ole küll selle üle väga õnnelik ja üritab Kaisale ka issi- sõna tutvustada aga koju tulles joostakse ikka vastu rõõmsa hüüdega: "õde!"
     Samamoodi on täiesti segamini sõnad "katki" ja "kinni". "Katki, katki!" kurdab Kaisa turvavärava või suletud ukse ees kurvalt.

      Lemmikmänguasjaks on väikesel Kaisal kõiksugu pallid. Õnneks on neid majas piisavalt. Palliks kõlbavad igasugused ümmargused asjad. Nii võib laps näiteks vaimustunult "Pall! pall"! hõikudes enda ees loopida puust kapinuppu või hoopis õuna.

      Aga põnevaimad asjad on ikkagi inimeste nabad. Tavalisi pluuse Kaisale selga panna ei tasu, ainult trukkidega alt kinni käivad variandid sobivad. Vastasel korral kisutakse peagi pluus lõua alla ja tehakse nabale pai.

    Kuid ega laps siis ainult enda naba imetle!  "Naba! naba!" hüüab väike Kaisa võidukalt ema pluusi ülespoole sikutades. Ükskõik kas siis kodus või suuremas seltskonnas. Kui kummaline, et täiskasvanud midagi nii lahedat pidevalt riiete alla ära peita proovivad.


Neljapäev, 22. oktoober 2015

Sügisepostitus

Sügis liigub mühinal edasi aga ma pole jõudnud ei aeda ega blogima. Pikalt kimbutasid erinevad viirused, köha ei mõtlegi üle minna. Aga on nagu on, ei juhtu selle sügisese aiaga ka siis midagi kui keegi seal pidevalt ei sahmerda.

Ilmad on juba pikemat aega olnud sellised, et öösel on külmakraadid ja hommikune aed on kaetud paksu hallakorraga. Pooltõbisena pole raatsinud hommikul teetassi tagant külma kätte pildistama minna kuigi härmatisega kaetud aed on kaunis. Päeval aga särab jälle päike soojendades aia ja aedniku uuesti üles.

Loen teiste sügisejutte ja saan üha enam aru, et kuigi ma ei saa veendunult väita, et sügis mulle ei meeldi, ei kuulu ta minu lemmikaastaaegade hulka. Mulle ei meeldi see vaikne hääbumine aias, mulle ei meeldi sügisene rõske sügavale pugev külm, mis on kuidagi hoopis teistsugune kui talvel. Mulle ei meeldi sügistööd ja teadmine, et järgmine kevad tuleb alles pika-pika aja pärast.

Samas on sügises palju-palju asju, mis mulle meeldivad. Mulle meeldib sügisene korilus, mida ma kahjuks sel aastal eriti harrastada pole saanud. Ei ole jõudnud ei jõhvikale ega seenemetsa. Lehterkukeseened puha korjamata.

Veel meeldib mulle koos Linda ja Kaisaga jalgupidi mahalangenud lehtedes sahistada, oma aia õunu süüa ja tänava otsas kasvavate suurte hobukastanite alt kastanimune korjamas käia. Kastanimunas on midagi hämmastavalt ligitõmbavat, ma võin ju siin suure suuga rääkida, et me seal Linda pärast käime. Aga tegelikult oli mul igal sügisel kastanimuna taskus ka siis kui mul veel lapsi polnudki.

Mulle meeldivad sügiseste linnuparvede hõiked, mis tekitavad ühekorraga kurbust ja rõõmu. Ja loomulikult meeldivad mulle sügisesed värvid. Sel aastal tuleb värvirikkus hiljem kui eelmisel sügisel, vähemalt tundub nii vanu postitusi vaadates. Tuhkpuuhekk on juba värvunud - maja ees punaseks ja tagumises aiaservas millegipärast hoopis kollaseks. Aga tatari vaher alles hakkab õrna sügistooni omandama.


Kukeharjad  on ka sügisestes toonides. Sordinimed on mõlemal pildioleval taimel teadmata aga ilus sügisvärv on neil küll.


Üllatused meeldivad mulle ka. Näiteks karukell, kes otsustas nüüd teist korda õitsema hakata.

Pulsatilla vulgaris 'Pinwheel Dark Red Shades'

Samuti meeldib mulle jälgida, kes kauem külmale vastu suudab pidada. Mõne taime vastupidavus ja ilus sügisene väljanägemine on juba teada. Punasel krüsanteemil näiteks.

Chrysanthemum sp

Aga see, et siberi magun nii kaua külma ja härmatist trotsib, oli mulle uudiseks.

Papaver nudicaule "Summer Breeze Orange"

Aga üldiselt eelistaksin ma sügise saabudes kuhugi kamina või pliidi kõrvale istuda, villased sokid jalas ja teetass kõrval ja mõnda head raamatut lugeda. Unistada ju võib.

Ja kuigi ta ei ole mu lemmik aastaaeg, on sügist hädasti vaja. Kuidas muidu järgmisest kevadest ja uuest tärkamisest täit rõõmu tunda saaks.


Kolmapäev, 7. oktoober 2015

Suvi on läbi!

Üleeile ootasin kannatlikult daalia kõrval, et sellel unelev admiral oma toimetused ära toimetaks ja ma saaks daaliad üles kaevata. Selleks oli ka viimane aeg nagu välja tuleb.

Juba teist päeva järjest tõsist öökülma. Tohutu aiatööde nimekiri kahanes kohe hulga lühemaks ja meel muutus rahulikumaks. Oli ka juba aeg.


Päeval soojendab päike aia nii üles, et saab kenasti toimetada ja seda on ka vaja sest töid on veel küllaga - tulbisibulate mahapanemine on pooleli, gladioolid üles võtmata, koristustöid jagub samuti veel igale poole.

Tasapisi hakkab tekkima igatsus ka talviste hobide järele. Keraamikaring on juba pea kuu aega koos käinud aga kuna laupäeval on Linda ja Kaisa isa kodus ning võimalus rahus aias tööd teha, siis pole ma veel kordagi käsi saviseks tegema jõudnud. Käisin nädala sees ühel hilisõhtul ja glasuurisin ühe kevadel tehtud kausi.

Tuli isu peale küll. Varsti!

Kolmapäev, 30. september 2015

Vanad võlad postitamisel ehk Muinasjutul on siin pesa

Tunnistan ennast süüdi ja raputan tuhka pähe, et ma tõesti ei ole blogis kajastanud kuidas meie maja seinale ilmus Suur Kunst. Kuni mulle tehti märkus, et kunstniku auks võiks ikka ühe blogipostituse ka teha. Kunstnik on igati au ja kiitust väärt, nii et siit see postitus tuleb.

Algas kõik sellest, et kummalisel kombel koorus maja otsaseinal ühest kohast värv maha. Riivas silma. Aga kesse siis selle pisiasja pärast tervet seina värvida tahab. "Maali sinna midagi!" tegi kallis abikaasa mulle ettepaneku.

Koht oli tõesti nagu maali jaoks loodud - isegi riputamise konksud kahel pool olemas ja eks ole vajadusel midagi sirgeldatud küll aga kas just nii vastutusrikkasse kohta. Hirm tuli peale.

Samal ajal imetlesin aga Rahmeldaja maalitud imeilusaid kunstiteoseid. Laudadele sündis võrratuid vaimolendeid, kalevipoegi ja loodusteadustele tundmatuid linnuparvi. Minu lemmik oli aga see maal, nimega "Põhja-Eikusagilmaal", kus tegutsesid loomad nimega laikselg-rebane, ümarkõrv-hunt, pikk-koon karu ja suursilm-rebane.

Foto: Rahmeldaja

See maal meenutas mulle põlisrahvaste poolt loodut ja jäi kummitama. Küsisin Rahmeldajalt kas ta aitaks hädast välja ja minu suureks rõõmuks oli ta nõus.

Abikaasa ronis redeliga üles ja mõõtis kooruva värviga ala ära. Nuputasime Rahmeldajaga veidi kontseptsiooni üle ja etteantud tingimusteks sai kunstnikule see, et teos oleks mahedate värvidega ja ei hirmutaks ülakorruse naabreid. Maali kohal on nimelt pesakast, kus sel aastal on elanud juba kolm peret - kevadel kuldnoka pere, peale nende väljakolimist piiritajad ja nüüdseks ka suur-kirjurähn.

Naturaalmajanduse eeskujul leppisime Rahmeldajaga kokku kunstivahetuse. Ehk siis tema maalib mulle maali ja tasuks teen mina talle midagi keraamikaringis. Mõtlesin veidi murelikult, et kuidas küll valmistada midagi Rahmeldaja maalide väärilist, minu asjad on ju nii tavalised, algaja poolt oma lõbuks tehtud.

Aga korraga tuli mulle suurepärane idee, miks mitte peegeldada Rahmeldaja enda kunsti? Eriti kuna see "Põhja-Eikusagilmaal" mind jätkuvalt kummitas.

Edasi jäi vaid teha valik, millised tegelased maalilt ellu kutsuda. Ma võin ju eksida aga mulle tundub, et need on ümarkõrv-hunt ja pikk-koon karu. Kuna kingitus läks Aalujale sai ka sisu vastav, loomakausid said augud põhja, et liigset vett ei koguneks. Talvel võib neid näiteks seebialustena kasutada. Kasutasin mustade teradega savi ja valget glasuuri.

Foto: Rahmeldaja

Kokkutulekul sai vahetus teoks. Maali nimeks pani kunstnik "Muinasjutt puhkab."


Meie tegevus maali ülesriputamisel äratas igatahes suurt tähelepanu. Naabrid ilmusid kõik ükshaaval aia taha imetlema. Ega meid vist enam päris normaalseteks peeta, kus seda enne nähtud, et kunst mitte toa vaid välisseinale riputatakse.

Aga tulemusega oleme igal juhul väga rahul. Kuigi teos valmis Taga talus, tekib tunne nagu oleks see kogu aeg oma kohal olnud. Aitäh, Rahmeldaja!