Teisipäev, 28. oktoober 2014

"Ma ei saa aru, miks Sa kogu aeg väsinud oled?"

Sellise lausega tervitas mind reibas ja rahulolev abikaasa, kes oli minu tööloleku ajal pool päeva lapsi hoidnud. Kuidas siis Linda ja Kaisa isaga käitusid?

Enne minekut lugesin isale laste päevaplaani ette, söötsin titel kõhu kõvasti täis ja panin talle õueriided valmis. Linda hakkas ka parasjagu lõunasööki sööma, et päevaunne minna. Ja mis välja tuli? Need pisikesed põrsad põõnasid mõlemad neli tundi, nii et loomulikult oli lapsehoidjal vaba aega rohkem kui küll. See on lihtsalt alatu! Kui ma nüüd meenutan, siis oli Lindal titena täpselt samasugune komme lapsehoidjaid kõigest ebameeldivast säästa ja ainult oma helget ja rõõmsat poolt näidata.

Ja mis juhtus järgmisel hommikul kui isa tavapäraselt tööle läks ja mina tittedega kahekesi? Hommik täis sagimist ja erinevaid soove, natuke näpuotsaga jonni ja isetahtmisi ka. Kõige keerulisem logistika kahe lapsega toimetamisel on nende ja enda riidesse panemine. Teate seda muinasjuttu talumehest, kes peab paadiga hundi, soku ja kapsad üle vee viima? No täpselt selline tunne ongi.

Kui ise esimesena riidesse paned siis on võimatult palav ja ebamugav põnne riietada. Kaisa ei salli mütsi pähepanekut silmaotsaski, kombinesoonist rääkimata - siis kostab selline kisa nagu pigistaks keegi põrsast kämmalde vahel. See kisa katkeb alles siis kui oled ta vankrikookonisse toppinud ja uksest välja, värske õhu kätte, jõudnud. Siis jääb üllatusest vait. Kohe vankrisse panna Kaisat ei tohi, siis on jama lahti. Enne tuleb teda lihtsalt kookoniga käe otsas tassida, kuni silmad kinni vajuvad, siis võimalikult vaikselt ja märkamatult kookon vankrisse tõsta ja vaikselt kiigutama hakata. Tuletan siinkohal meelde, et neiu kaalub praeguseks juba 6 kilo ja aina raskemaks läheb.

Linda riietumisega läheb kõige rohkem aega sest tal on tekkinud juba väga kindel nägemus, mida ta seejuures ise tahab teha ja millised riided peaks ühel noorel neiul tänavale jalutama minnes seljas olema. Kehv on see, et enamasti ei lange meie arvamused selles osas kokku. Nii võibki näiteks nüüd, sügisel, näha vaatepilti, kuidas ema meeleheitlikult Lindale sooja mütsi pähe üritab panna, Linda aga surub samal ajal kramplikult vastu rinda roosat heegeldatud suvekübarat - "Linda tahab tädi-Silvi-mütsi, tädi-Silvi-mütsi, tädi-Silvi-mütsi!" Ja üleüldse on elava loomuga lapse riietamisel selline tunne nagu üritaks hambapastat tagasi tuubi toppida või kaheksajalale sukapükse jalga sikutada.

Seega on Linda tavaliselt riietumisjärjekorras esimene, et Kaisa pikalt ootama ei peaks. Saame siis lõpuks diplomaatia kõrgsaavutusena mõlemale poolele sobivad õueriided selga, siis saadan lapse õue. Õue ta keeldub üksi minemast, kõõlub välisuksel ja laseb titele külma õhku. Seega istutan ta siis teisele korrusele viivale trepile istuma, pistan õuna pihku ja palun oodata.

Seejärel panen kähku ennast riidesse. Enamasti haaran esimesed kättejuhtuvad riided, nii et pole midagi teha kui ma kohati näen välja nagu Pariisi suvitaja Londoni loomaaias. Ja seejärel on Kaisa kord. Rõõmsalt jutustades kuni mütsini. See tuleb võimalikult kähku pähe surgata ja siis kohe röökiv laps kombesse ja kookonisse. Tehtud!

Oot-oot, mis aroomid siin levivad? Ohkan, võtan endal üleriided maha ja hakkan titte jälle lahti riietama. Samal ajal on Linda esikus õunakasti ette võtnud ja proovinud, milline õun on kõige maitsvam. Ehk siis hammustanud igast õunast suutäie ja selle seejärel korralikult kasti tagasi pannud. Lisaks veel igasse ema saapasse kastanimuna poetanud ja endal saapad ja sokid jalast ära kiskunud.

Linda uuesti minekuvalmis, viskan endale jope selga ja panen tite valmis. Kisakoori saatel jõuame õue, saan lapse kenasti vankrisse ja hakkan juba värava poole suunduma kui Linda mul hõlmast kinni võtab - "Emme, mul on kaka püksis!"

Selleks ajaks kui Linda pestud, kuivatatud ja uuesti riides, on Kaisa ennast näost punaseks röökinud ja ilmselt juba kõik naabrid lastekaitsesse helistanud.  Üldiselt käib Linda ikka juba tublisti potil aga vahel juhtub ka pisikesi äpardusi.

Kui kõige pisem lõpuks magab, Lindale söök soojaks tehtud ja ta rahulikult laua taha sööma pandud, saabub ka abikaasa lõunale. Tahan talle oma vahvast hommikust rääkima hakata kui tuleb kommentaar "Sa võiks ju rääkimise ajal nõud ka ära pesta!"

No on need naised ikka vahel naljakalt kergesti ärrituvad - ise istuvad terve päeva kodus...


Pühapäev, 26. oktoober 2014

"Metsluiged" ja haldjast ristiema

Titte oodates pole minu arvates midagi mõnusamat kui mugavalt padjad endale seljataguseks kuhjata, mõnda head seriaali vaadata ja haapsalu salli kududa. Lindat oodates kudusin endale kaks salli: ühe valge lehekirjalise ja teise helerohelise Sofia kirjaga. Taustaks ETV-st hilisõhtutel jooksnud sari "Südameasi"

Ega siis Kaisa ootusaeg kehvem ei saanud olla. Valmis valge sall sünnipäevakingiks mu emale, koekirjaks loomulikult "ema süda". Sall sai suurem kui tavapäraselt aga ema süda ongi ju suurem kui teistel ja ka sall võiks ju emal siis veidi suurem ja soojem olla.


Teist salli hakkasin kuduma samuti emale - nimelt Kaisa tulevasele ristiemale. See sall pidi tulema särtsakam ja nooruslikum, nagu ristiema isegi. Kuna Kaisa oma varase tulekuga meid tublisti üllatas, jäi aga töö pooleli. Üldjuhul läheb minusugusel aeglasel nokitsejal salli valmimiseks vähemalt kolm kuud aega, nüüd jäid aga parasjagu kaks nädalat puudu.

Esimesed paar kuud ei saanud ma salli jätkamise peale mõeldagi, siis aga oli korraga tähtaeg ukse ees ja salli lõpetamisega kiire. Mingi aeg tundsin ennast nagu peategelane Anderseni muinasjutus "Metsluiged", kes oma vendade päästmiseks iga hinna eest kiiresti kuduma pidi.

Ristimiseks ma igal juhul salli valmis ei jõudnud aga paar nädalat hiljem küll.



Nüüdseks on sall Kaisa ristiemal käes ja tema loal panen ühe pildi siia ka. Haldjast ristiema ja tema haapsalu sall.



Pühapäev, 19. oktoober 2014

Puud on närtsinud aga pole viga - petertill alles roheline!

Ema jalutab Linda ja Kaisaga. Vaadatakse tänava ääres kasvavaid puid.
"Mis puu see on?" pärib Linda.
"See on elupuu!" vastab ema
"Aga mis puu see on?" tuleb kohe uus küsimus.
"See on kask!" vastab ema ilusat suurt sügisvärvides kaske vaadates
Linda jääb ka vaatama. Vaatab kohe pikalt.
"See puu on ära närtsinud!" jõuab ta peagi järeldusele.

Lindal on vist õigus

Koju jõudes korjab ema peenra pealt peotäie petersellilehti.
"Mis see on?" nõuab Linda uudishimulikult.
Kuna peenral kasvav till Lindale suvel väga maitses, siis üritab ema seda kaudu seletada - "See on petersell. Petersell on maitsetaim nagu till, seda võib süüa!"
Loomulikult küsib Linda seepeale peterselli süüa. Sööb pakutu ära ja ei teegi paha nägu.
Küsib hoopis: "Linda tahab veel seda petertilli!"

Linda sai täditütar Jonnelt ja tema sõbralt Madiselt kingiks ilusa tahvli, kuhu joonistada. Vaimustus on suur.
Õhtul joonistab Linda kõigepealt tahvlile rea värvilisi kriipse. Seejärel võtab oma mänguköögist plastmassist vispli ja hakkab sellega joonistuse peale patsutama.
"Kas see on moodne kunst?" tunneb isa huvi.
"Ei, vastab Linda, "see on kopsimine!"

Vahel on täiskasvanud nii rumalad....


Neljapäev, 16. oktoober 2014

Sügis, mis sügis!

No ei jõua ma korralikult ei aeda ega blogima. Seega haarasin lihtsalt ühel päeval kiiruga fotoka ja tegin aias tiiru. Pildistasin kõike, mis pähe tuli ja meeleoluga kokku sobis. Et sügis aias vahele ei jääks...

Sügisel on omad ninakesed varuks
 
ja mõned õied on lihtsalt suvi maha unustanud...
 
See on muide karpaadi kellukas, uskuge või mitte. Mis teha kui umbrohi on nii ilus, et rohida ei raatsi

   

Piilusin naabri aeda ka - Märtal on ka sügis, mis sellest, et veidi roosilisem :)

Kolmapäev, 8. oktoober 2014

Oktoobri algus aias

Viimasest aiapostitusest on möödas terve igavik. See ei tähenda, et ma üldse aeda ei jõua - vahel harva ikka juhtub. Küll aga on raske blogimiseks aega leida. Kui teiste blogid sätin arvutis Kaisa söötmise ajaks lugemiseks ritta, siis ise kirjutamiseks oleks vaja kahte vaba kätt ja lapse hoidmise kõrvalt on seda enamasti  raske korraldada. Ka vahepeal vaibunud Kaisa gaasivalud on täie hooga tagasi ja Linda oli mõned päevad päris tõbine. Nüüd küll muutuvad mängud juba veidi rõõmsamaks


 Aias on aga praegu näha korraga nii suviseid õisi kui sügise värve. Ilus aeg kui nautimiseks hetke leiad.

Pinnakatteroos Pretty Sunrise on igal juhul veendunud, et tegelikult on alles suvi:

Palusin Lindal jälle mõõdupuud mängida enne kui haigus vaesekse maha murdis

Hostad on aga juba sügisrüüs:



Ja osad taimed on täiesti segaduses. Viimasel jalutuskäigul korjas Linda isale teeäärest kimbu anemoone, peenras õitsevad hanerohi ja angerpist

Porgandid on üles võetud, gladioolid ja daaliad samuti. Tulbid ja hüatsindid maha pandud. Aga teha on veel palju, loodetavasti antakse seda värviderikast aega veel pikalt, enne kui hall ja porine hilissügis võimust võtab.

Esmaspäev, 6. oktoober 2014

Kaisa tähtis päev

Kaisa tähtis päev oli 27. septembril. Ilm oli ilus ja päikesepaisteline, kuigi tuul külmavõitu. Aga sellest polnud midagi sest kõigil oli rõõmus meel ja hea üksteist üle tüki aja näha. Külalisi oli palju - nii Kaisa lähemaid kui kaugemaid sugulasi aga ka sõpru ja naabreid. Mulle traditsioonid meeldivad, nagu ka see kui suguvõsa vahel rõõmsamatel puhkudel kokku saab kui matustel. Suuri sünnipäevi ju tänapäeval enam kombeks pidada pole.

 
Lindal oli toimuvale oma seletus. Vaatas natuke aega vaikselt ja tähendas siis Mammale: "Onu pani Kaisale vett pähe! Vesi jahutab! Siis Kaisal ei hakka palav!"

Kuna rõõmsas segaduses õnnestus Linda paks villane kampsun vanaema juurde maha jätta, siis nägi "suur õde" oma laenatud mantlis välja kui Hollywoodi ettekujutus väikesest orvukesest...


Pidu oli tore ja parajalt pikk - peategelane jõudis enne lõppu juba ära väsida. Vanemal õel oli poisse taga ajades seevastu lõbu laialt. Vahepeal käidi emalegi kurtmas, et "Linda püüdis poissi...poiss ei tahtnud tulla!"

Uhke kleidi kudus Rees ja piltide autorid on Kaisa vanaisa Jaak ja vanaisa Jüri