Neljapäev, 31. detsember 2020

Peagi saabub aasta uus...

 2020 oli aasta...

....kui paljugi harjumuspärast ja iseenesestmõistetavat korraga muutus. Eriti kevadel, kui kõik oli uus ja tundmatu ning keegi ei teadnud kuidas käituma peaks, oli mul oma aia üle hea meel. Oli koht, kus lapsed said mängida ja ma ise distantsõppest ja kodukontorist pead tuulutada. Kuidas küll kortermajade inimesed selle kevade üle elasid, ma ei tea. Minu jaoks olid aed ja mets olulisteks akude laadimise ja vaimse tervise säilitamise kohtadeks

...kui ma kolasin rohkem mööda metsi kui mitmel eelmisel aastal kokku. Osaliselt seoses koolitöödega aga ka lihtsalt koduümbruse paremaks tundmaõppimiseks või lastega rutiinist väljasaamiseks. Kevadel võtsin eesmärgiks otsida loodusest üles õitsev palu-karukell, mida ma väljaspool aedu kunagi kohanud polnud. Leidsin ta lausa kahest kasvukohast, küll on ikka ilus. 












Selgus, et lastest on saanud matkamisel juba täiesti arvestatavad kambajõmmid. Nad küll ei jaksa palju korraga. Samuti on võimalik, et avastad keset raba, et matkakaaslane, kelle riietumist sa unustasid kontrollida, on tulnud rappa pidžaamas, millele ta on fliisi peale tõmmanud aga paaritunnised retked metsas-rabas koos lastega on täiesti tehtavad. Vahel sattusid nemad suuremasse elevusse kui ma ise. Mokaotsast antud lubadus kevadhommikul rabasse linnulaulu kuulama minna, päädis sellega, et hommikul kell 5 seisid kaks nõudlikku kodanikku mu voodi ees ja nõudsid sõnapidamist. Väga vahva. 


 ...kui sai läbi esimene õppeaasta matkajuhi erialal. Osa õppeaastast sai küll läbitud distantsõppena, osa kahe eraldi õpperühmana ja sellest on väga kahju. Ma ei tea, kas ka päriselt nii on aga mind jälitab tunne, nagu oleksime koolis saanud vähem, kui varasemad kursused. Nagu oleksime tänu sellele olukorrale osa asju läbinud väiksemas mahus. Loodan väga, et see nii pole sest koolis on huvitav. 


Pildistasime kevadel puude pungi ja määrasime neid, lugesime Paali kasvukohatüüpide klassifikatsiooni ja määrasime kooslusi, tudeerisime putukaid, lahendasime päev otsa esmaabis ette tulla võivaid olukordi  ja tegime herbaariumi. Eks igavamat ja mitte nii vajalikku on ka hulgas aga see on täiskasvanud õppija privileeg, tegeleda asjadega just nii palju ja põhjalikult, kui need sind ennast huvitavad.

Õitsev künnapuu



Kolamisel tehtud loodusavastustest võiks lausa eraldi postituse teha. Nagu näiteks seen seenel. Poolliibuva antrodielli viljakehad tuletaelal meenutavad mulle veidi küpsiseid.









Selgeks said nii karuspõrnikas


Kui suur-harksaba


Lisaks oli võimalus praktika raames abistada looduslaagrite läbiviijaid väga ägedas kohas ja saada uusi teadmisi just Läänemaa looduse kohta.


...oli aasta, kus vaatamata kõigele sai vähemalt kord kokku saadud ka aalujatega ja tehtud päris korralik aiareis. On vähemalt mida meenutada!




...oli aasta kui ma hakkasin jälle lugema. Ja just ilukirjandust, mitte töö jaoks vajalikku. Avastasin enda jaoks kohaliku raamatukogu ja otsisin soovitusi näoraamatu lugemise väljakutse grupist.  Goodreads ei tea kõike loetut aga need raamatud, mida olen pidanud vajalikuks sinna märkida, luges ta aasta lõpuks kokku.


Lõppkokkuvõttes oli huvitav aasta, kõige rohkem ongi ehk kahju ärajäänud kohtumistest sõpradega. Aga pole viga, uus aasta tuleb kindlasti parem ja sõbralikum.