Teisipäev, 14. mai 2019

külm-soe-külm

Mai alguses asendus kevadsoe paari vägagi jaheda nädalaga, vahepeal pottidega kasvuhoonesse viidud tomatid ja suvelilled kolisin tagasi verandale. Lörtsi ega lund meie kandis ei sadanud küll aga tuli paar korda peenikest rahe moodi ollust.

Verandal on taimedega muidugi oma häda, sel aastal nimelt on meid "õnnistatud" erilise sipelgarikkusega, lisaks sellele, et naabri aeda on tekkinud kuklaste pesakuhil ja nad ka meie murul usinalt ringi toimetavad, tekib igasse verandale viidud potti koheselt murelaste uus kodu. Oeh, häda nendega! Rohkelt tundub olevat ka lepatriinusid aga selle üle on loomulikult ainult hea meel.

Millegipärast kehtib tavapärane Murphy seadus, et kui pärast tööd oleks aega aias midagi teha, siis pöörab õhtuks ilm vastikult külmaks, sajab vihma (mille üle siinkandis tuleb muidugi ainult tänulik olla) või on muidu "kärss kärnas ja maa külmunud".

See seltsimees Murphy tundub üldse olevat üks äärmiselt ebameeldiv tegelane. Näiteks peaks mul praegu olema puhkus. Puhkus, kus ma plaanisin kõigepealt aias peenrad korda teha ja siis kodunt jalga lasta kuhugi savikotta toimetama või aalujate aedadesse. Ja tegelikkus? Lindal tuulerõuged ja mul endal järjekordne seljavalu-periood. Aitäh, härra Murphy, kus need hädad paar nädalat varem selle ilge külma ajal olid, kui nagunii keegi nina välja ei tahtnud pista? Talvekuude hilisõhtuni kestnud töötunnid ja raamatu valmimise heaks ohverdatud nädalavahetused annavad siiani tunda ja väsimus suur.

Endale tundub, et puid-põõsaid mul aias eriti polegi aga kui külla tulnud Mammaga nad kevadiseks korrastuseks ette võtsime, kulus õunapuude lõikamisele, sõstra ja tikripõõsaste noorendamisele ja eelmise kuiva suvega kannatada saanud tuhkpuuheki korrastamisele terve päev. Lisaks andsid lõplikult alla ka mu oksakäärid, mis sellisele hoogtööle vastu ei pidanud.

Istutada ja rohida oleks aias rohkem kui küll aga las ta siis olla. Loeme hoopis raamatuid ja maalime briljantrohelisega lapsele täppe.