Neljapäev, 12. november 2015

Hilinenud postitus novembri saabumise kohta

      Ei näita see aasta kuidagi rahunemise märke, kuigi ammu oleks aeg koopas käppa imeda. Aias ma enam midagi suurt sahmerdanud pole. Vahel riisun vaid ajaviiteks lehti, kui väike Kaisa õue peale lahti lastud.

      Seda tööd ei lasta kaua rahus teha - peagi tulebki söösta mõnda saxifragat või sempervivumi pisikeste toimekate näppude vahelt päästma. Ja kui päästad, siis seda hullemaks asi läheb. "Oo, kui tore mäng!" mõtleb väike Kaisa. "Piisab mul ainult natuke seda naljakat rohelist tuusti katkuda, kui ema rõõmust kilkama hakkab ja mind sülle võtab! Korrata! Korrata!"

   Aga ka aed ise on veidi segaduses. Lehti riisudes leidsin novembrikuise leherüü alt hoopis kevadisi ilmutisi. Karukell õitseb juba pikemat aega.

Pulsatilla vulgaris 'Pinwheel Dark Red Shades'

Aga lehti riisudes leidsin õisi ka vanemast kiviktaimlast, kus elavad suuremad laiutajad.

Phlox douglasii `Crackerjack`

Lumeroosi juures oleks ka nagu midagi teistmoodi:

Helleborus orientalis `Double Ellen White Spotted`

Võilill! Selle hooaja viimane!

Rööprähklemine ei sobi mulle. Mulle meeldib kui ma saan rahulikult omaette millegi kallal nokitseda, ilma katkestusteta. Mulle meeldib kui mingi töö saab valmis. Ja jääb mõneks ajaks valmis!

Praegu ei saa ma endale seda lubada. Ja tegelikult mulle meeldib see teistmoodi elu. See on lõbus ja mitmekülgne ja armas täis pisikesi rõõme, palju armastust ja kallistusi, vahele jonni ja jorisemist ka, et toredad hetked paremini esile tuleks.

Aga laupäeva hommikud on minu! Neid ma ei loovuta! Siis võtan ma oma indoneesiast pärit hirmkireva märsi ja jalutan käsitöömajja. Seal ootab aurav kohv koos lõbuslõõpiva toreda ja armsa seltskonnaga. Seejuures valmib mõni plätserdus kah aga see pole peamine. 


Teisipäev, 10. november 2015

Kuidas läheb väikesel Kaisal?

        Aasta ja nelja kuune Kaisa läheb iga päevaga aina nutikamaks. Juurde tuleb uusi sõnu ja oskust neid sõnu ka õiges olukorras kasutada. Kõige olulisem on muidugi valjuhäälselt nõuda "Änna, änna, änna!" kohe kui midagi põnevat silmapiirile ilmub.

    Kõige ihaldusväärsemateks asjadeks, mida endale nõutada on telekapult, isa ja ema telefonid ning Kaisa hambahari. Hambahari pannakse tähtsalt suhu ja joostakse sellega mööda maja ringi. Kui meelde tuleb, tehakse paar harjamisliigutust ka.
    Aga viisakas on väike Kaisa küll, seda peab tunnistama. Kui "änna-änna" -nõudmine on tulemuslik olnud ja soovitud ese lapsele antakse, teatab Kaisa kenasti "atäh!"

     Väike Kaisa on nagu üleskeeratav mänguasi. Kui tagumises toas laps sülest maha panna, võib tunduda, et väikesed jalad sibavad juba ammu enne seda kui nad lõpuks põrandat puudutavad. Ja kibekähku ongi Kaisa köögis. Sest nagu suurtegi jaoks, on just köök kõige põnevam koht, kuhu sattuda. Lisaks antakse sealt head ja paremat. Aga kui Kaisale enne punuma panemist öeldakse, et "Kaisa, hambaid pesema!", muudab laps poole jooksu pealt suunda ja sibab vannituppa. Sest siis on ju lootust, et pihku antakse ihaldusväärne hambahari.

    Praegu on just see aeg kui kõrgused meelitavad. See tähendab, et ootamatutel hetkedel võib lapse leida diivani seljatoe otsas kükitades tapeeti väikesteks tükkideks hekseldamas või telekalaua serval kõõlumas või mõnes muus põnevas kohas, mis millegipärast vanemaid kiirsööstudele sunnib.
    Õnneks töötab meil ka õevalve ja hüüde peale "Emme, Kaisa ronib!" tuleb kiiresti teise tuppa kapata. Kuigi toapõrand on meil nüüd mõneks ajaks madratsitega vooderdatud, tuleb neid kukkumisi ja kokse ikka ette. "Kukku, kukku!" kurdab siis õnnetu muhuga maailmaavastaja ja üritab lootusrikkalt ise endale peale puhuda.

     Sõna "emme" on kenasti selge aga ülejäänute tähistamiseks sobib "õde" küll. Isa ei ole küll selle üle väga õnnelik ja üritab Kaisale ka issi- sõna tutvustada aga koju tulles joostakse ikka vastu rõõmsa hüüdega: "õde!"
     Samamoodi on täiesti segamini sõnad "katki" ja "kinni". "Katki, katki!" kurdab Kaisa turvavärava või suletud ukse ees kurvalt.

      Lemmikmänguasjaks on väikesel Kaisal kõiksugu pallid. Õnneks on neid majas piisavalt. Palliks kõlbavad igasugused ümmargused asjad. Nii võib laps näiteks vaimustunult "Pall! pall"! hõikudes enda ees loopida puust kapinuppu või hoopis õuna.

      Aga põnevaimad asjad on ikkagi inimeste nabad. Tavalisi pluuse Kaisale selga panna ei tasu, ainult trukkidega alt kinni käivad variandid sobivad. Vastasel korral kisutakse peagi pluus lõua alla ja tehakse nabale pai.

    Kuid ega laps siis ainult enda naba imetle!  "Naba! naba!" hüüab väike Kaisa võidukalt ema pluusi ülespoole sikutades. Ükskõik kas siis kodus või suuremas seltskonnas. Kui kummaline, et täiskasvanud midagi nii lahedat pidevalt riiete alla ära peita proovivad.