kolmapäev, 30. detsember 2015

Aasta saab läbi ja siis algab uus

Ongi jõulud läinud ja peagi vahetub ka number kalendripäises.

Jõululaupäeval olime Linda ja Kaisaga Mamma ja Vanaisa-Jaagu  juures nagu ikka.

Nagu igal aastal käisime ka seekord Rakvere jõulupuud vaatamas - ongi nii uhke nagu piltide peal.

Käisime külas ka ühel toredaimal ja lahkeimal inimesel, keda tean - Annel, kes on muide suurepärane giid. Ja teab Eestimaa põnevatest nurgatagustest rohkem kui keegi teine. Kuna Annel oli külas ka üks Lindast aasta vanem tüdruk, kadusid põnnid peagi ülemisele korrusele.

Mõni aeg hiljem ei tulnud ülakorruselt alla aga mitte meie väike armas Linda vaid täies sõjamaalingus indiaanitüdruk, kelle silmalaud olid tumeroosaks ja huuled sädelevaks võõbatud. Uuele sõbrannale oli vanem õde nimelt hiljuti oma meigikomplekti pärandanud. Nojah. Seda kisa, kui ma Lindat hiljem puhtaks proovisin küürida - "Seda ei tohi maha pesta! See on ilus!"

Õhtul istusime kuuse ümber, kuulasime Mamma ja vanaisa Jaagu Ecuadori muljeid ning imetlesime ja nunnutasime kõige nooremat sugulast - väikest Annit.

Kinke jagasime loomulikult ka. Meie pere selleaastased  kingid tulid suures osas oma aiast. Kuivatasime suvel usinalt õunu.

Nagu ka igasugust erinevat teematerjali. Kas pole mitte tee jaoks kuivatatud põdrakanepi õied ilusad? Kasulikud muidugi ka, ega venelased muidu ütle, et põdrakanep ravib 99 haigust.

Chamaenerion angustifolium

Proovisin esimest korda teha ka erinevaid ürdisoolasid. Kasutasin erinevates segudes näiteks aed-liivateed, sellerit, punet, piparrohtu ja tilli. Kalamaitseaine jaoks lisasin ka kuivatatud sidrunikoort ja sibulat. Kui suvel oli plaan, et kingime ka marineeritud küüslaugupealseid (Aitäh veelkord Togram!), siis jõuluks oli 10-15 purgist alles vaid mõni üksik. Hea kraam kaua keldris ei seisa. Tegin siis hoopis küüslaugusoola.

Lisaks rändas igasse jõulupakki suvel valmis keedetud purk tomati või õuna vürtsmoosiga ja latt põdralihast suitsuvorsti .

Meisterdasime Lindaga veel puuketastest ja salvrättidest kuuseehteid ka pakke kaunistama ja olidki valmis.

Kaks suuremat pakki oli ka. Üks Annile ja teine tema emale. Iga päev ei juhtu ju, et minust tädi saab, selle eest on Anni ja tema vanemad kuhjaga kiitust ära teeninud. Anni kinki saate piiluda Õmblusmamsli blogist - see ei ole minu enda tehtud. Küll aga ühe tubli käsitöömeistri poolt, kelle töid ma väga väga imetlen.

Anni emale hakkasin salli kuduma juba jaanuaris, nüüd siis sai lõpuks valmis ja viimistletud.



See oli minu viies haapsalu sall, mustriks kuusega kuubikukiri.

Õhtul kui suured ikka veel reisimuljeid kuulasid, käisin lastetoa ukse taga kuulamas. Kisa ei kostnud, mõnus vaikne jutuvada kostis. Ei raatsinud kohe pidu segama minna  - ikkagi jõulud. Las lapsed ka muljetavad.

Kui jutuvada aga ka hiljem vaibuda ei tahtnud, astusin vaikselt tuppa. Ja milline pilt seal avanes! Kaisa oli minu suure spordikoti koos kaasapakitud riietega oma voodisse tõmmanud ja lahti teinud ning seejärel ilmselt abivalmilt suuremale õele kosmeetikakoti ulatanud. Linda oli kosmeetikakotist leitud pintsliga kõigepealt kreemituubi tühjendanud ja seejärel kasutas sama pintslit huulepulga näole kandmiseks.  Vanemad ei saa ju kunagi aru, mis parasjagu moes ja ilus on aga ma ei arvanud, et see aeg nii kiire on kätte jõudma!

Loomulikult külastasid Linda ja Kaisa ka oma teist vanaema-vanaisa, laulsid harmooniumimängu saatel jõululaule, mekkisid vanaema tehtud kartulivorste ja veetsid lõbusalt aega oma suurte lemmikute - ristiema Jonne ja onu Joonase seltsis.

Peale talvise pööripäeva saabumist on meile harjumatult rohkelt päikest jagatud. Ka jõululaupäeval paistis päike päeva rõõmsaks. Niisuguse ilmaga võib juba õues mängimas käia küll, arvavad Linda ja Kaisa.


Mõnusat vana aasta ära saatmist ja uue vastuvõtmist kõigile sõpradele!


esmaspäev, 21. detsember 2015

Jõulud juba paistavad?

Linda koos oma sõbrannaga lasteaia jõulupeol

             Kui vanavanemate vihjed, et viimane postitus oli igiammu, juba väga etteheitvaks muutuvad, tuleb ikka ennast käsile võtta. Kuigi on kibekiire kingipakkimise aeg.

Piparkooke küpsetasime Lindaga eile, poetaignast nagu ikka. Ei ole minus piisavalt motivatsiooni kiirel pühade-eelsel ajal ise algusest lõpuni see protsess läbi teha. Ise saaks kindlasti parem kuigi ka kohalikul poetaignal pole viga - pehmed, magusad ja muredad koogid tulid. Vaatamata iirimaa talvele poeb killuke pühadetunnet ikka sisse kui tuleb jälle aeg ülevalt kapist vanaisa tehtud piparkoogivormid välja otsida. Nagu ka minu lapsepõlvelemmikud- kass ja tähti vahtiv põder.  Aitasin pisikesel õhinast kohmetul kätepaaril piparkooke vormida ja muna pintseldada, nii et lõpuks olime mõlemad jahused. Ja õnnelikud.

Ja kuna ma olen küll vana aga mitte täiesti mõistmatu, siis küpsetasin plaadil ikka mõne letitgõu printsessi ka valmis. "See ei ole söömiseks! See on vaatamiseks!" teatas Linda vaimustusega aga hetk hiljem hammustas printsessil rõõmsalt pea otsast. Selleks ta mõeldud oligi! Nagu ka piparkoogimehikesed ja detsembrikuisest haljendavast rohust priskeks söönud hobused.


Täna kraamisime maja, viimasel minutil nagu alati enne pühi. Eelmisel aastal  ilmus toomapäeva kandis luud värava taha. Mine tea, äkki ongi homme Tahma-Toomas ise. Hommikuni peab see puhtus ehk kahe trööbeldise käes vastu ka.

Koristasid mõlemad lapsed usinalt, Kaisa vehkis oma väikese tolmulapiga kõige virgemalt. Eriti siis kui oli võimalus töö käigus kuhugi ronida.


Mulle tundub, et on hirmus tore kui Sul on õde. Muidugi on õekeste vahel ka parasjagu naginat ja tülitsemist ja "emme-Kaisa-võttis-mu-mänguasja-ära"-virinat. Samas on ka kallistusi ja musitamisi ja lasteaiast tulles "Kaisa-ma-juba-niiiiii-igatsesin-Sind"-hüüatusi. Ja vahel hoopis ootamatut omavahelist mõistmist.

Joonistasime koos Kaisa ja Lindaga.
"Joonista kuninganna!" nõudis Linda.
Andsin oma parima aga kui kuninganna valmis sai, kahmas Kaisa pliiatsi ja tõmbas kaks suurt musta joont üle kuninganna näo.
Valmistusin suureks kisamaratoniks. Aga Linda hoopis vaatas natuke pilti ja noogutas siis arusaavalt. "Kaisa joonistas kuningannale õuduse!"

Õhtul panid õed kahekesi puslet kokku. See tähendab, et suurem pani ja pisem proovis ka siit-sealt kinni hakata ja asjalikku nägu teha.
"Emme, Kaisa segab minu puslet!" kostis teisest toast juba mitmendat korda
"Sina õppisid lasteaias puslet kokku panema aga Kaisa ju veel lasteaias ei käi. Sa võiksid ise Kaisale õpetada, kuidas puslet kokku pannakse!" püüdsin ma rahu sobitada.
"Nojah," jäi Linda mõttesse, "Ma õpetan Kaisale ju igasuguseid rumalusi!"

teisipäev, 1. detsember 2015

Novembrikuine jalutuskäik ja tubaseid töid

Olen igal sügisel teinud ühe jalutuskäigu kunagise raudtee äärde. Just sel aastaajal on seal minu arvates kõige ilusam. Mõned pildid meie novembrilõpu väikesest matkast:

Põnnid nõudsid kumbki endale õuna pihku - tundub, et olid päris head.

Kui inimene mõne rajatise maha jätab, hakkavad peagi taimed, samblikud-samblad ja seened tühja kohta endale nõudma. Hüljatud ooteplatvorm:


Kõrreliste hiilgeaeg:

Aga üldiselt käin õues nagu toakass, võimalikult vähe ja iga sammu järel vastikusest käppi raputades. Kui õues on päike, siis võib veel välja minna aga kõige parem on siiski toas nokitseda, niipalju kui seda aega antakse.

Valmis sai kauss vorstide jaoks, ükskõik kas siis jõuluaegsete verivorstide või suviste grillimiste tarbeks. Kahjuks tõmbas kaas teise põletuse käigus kõveraks aga mis teha - paremini ei oska. Savil on oma mälu ja minusugune ei saa ju ise arugi kui midagi kihva keerab - pealtnäha on kõik kõige paremas korras. Kuni tõde ahjust päevavalgele tuleb.

 Tahtsin kööki lusikate-kahvlite jaoks ühte topsikut samasuguse lillemustriga nagu seinal. Tööprooviks tegin lillepoti.  Sirgjooned pole kunagi mu tugevaim külg olnud nagu ka lillepotti vaadates näha. Lohutan ennast, et kui mõne keraamikaga tegeleja iseloomulikuks jooneks on glasuuris kristallidega mängimine, mõnel kaunid joonistused esemel, siis minul on kõverad ääred!

Kaks pisikest alust ka.

Lisaks tuli pähe ketserlik mõte kududa rahvariidetriibulist kaltsuvaipa vanadest teksadest. Et saagu siis vanast uus, tööriidest pidulik ja ühtlustavast "vormiriietusest" kohalik. Eeskujuks vaatasin Vändra seelikutriipu, puhtalt seepärast, et seal on palju teksaga sobivat sinist värvi.