Neljapäev, 18. juuli 2019

Reisisellid - lasteta Lätti

Puhkuse teine pool läks reisimisele ja niigi rohtu kasvanud aed pidi veel mõnda aega ise hakkama saama. Kõigepealt käisime kahekesi traditsioonilisel suvisel Läti reisil. Lapsed said mammaga aega veeta sest neil on tekkinud hirm pika autosõidu ees.

Lihtsalt üks teeäärne mõis. 1860 aastal ehitatud Odziena mõisa peahoone hävis tules 1905. aastal

Reisi plaanides sai seekord kaardile tõmmatud ringe kohtade ümber, kuhu me eelmistel reisidel veel sattunud ei olnud, ehk siis valgete laikude likvideerimise reis. Nüüd peaks kuue suvega küll Lätile tiir peale olema tehtud, vaid Dundaga loss jäi meil vaatamata. Ka Jurmala spas pole käinud, ehk lähme talvisel ajal koos lastega.

Ma mõtlesin, et väga pikka reisikirja siia kirjutama ei hakka, kesse viitsib lugeda aga läks vist ikka nii, et reisimuljed on veel liiga eredad ja värsked. Avastasime näiteks Kokneses tõelise kurioosumi - Läti iseseisvusele ja ajaloole pühendatud 22 hektari suuruse pargi Saatuse aed. Pargi rajamine on veel pooleli, osa valmis riigi sajandaks sünnipäevaks aga suur osa tööd on veel ees. Mastaabid on tohutud. Kui interneti piltidelt jättis see pigem veidra ja nõukogudeaegseid memoriaale meenutava mulje siis kohapeal mulle meeldis, isegi ehitusjärgus olevana. Ka külastus oli nutikalt korraldatud - külastamise eest tasu ei võeta, küll aga tuleb maksta auto parkimise eest.

Puid on istutatud palju, nii organisatsioonide kui eraisikute poolt, kohati ehk liigagi tihedalt.


Siia tuleb memoriaal Vaikuse maja, mälestamaks 600 000 repressioonide ohvriks langenud lätlast


Arhitekti visiooni näeb infotahvlilt


Ala keskel on tohutu suur "vallikraaviga" (Pisarate jõgi) eraldatud amfiteater. Kivivalli võib igaüks viia kivi oma küüditatud lähedaste mälestuseks, valli ette on omavalitsuste poolt istutatud 40 tammepuud. Pildilt ei saa ilmselt arugi kui tohutu suur kogu see ala on


Daugava äärde rajatud terrass vaate nautimiseks

Vaade oli tõesti aus


Lisaks ehitatakse parki keskust, kus tutvustada läti ettevõtjaid ja disaini, kohalikke kunstnikke ning nende teoseid, saab pidada konverentse ja kohvik ja muuseum tulevad ka. Ühesõnaga äärmiselt ambitsioonikas ja pikaajaline projekt. Tasub külastamist isegi pooleliolevana.

Millegipärast oli meil käimata ka Liepaja linn. Ajaloohuvilistele soovitan sealset muuseumi, mis on rajatud juba 1935. aastal. Mulle väga meeldis, välja arvatud ehk Läti stiilis tööpuuduse leevendamise meetodid. Nimelt on muuseumi igas toas tüütu tädi, kes sind kullipilgul jälgib ja uksel piletit küsib, nagu sul oleks kuidagi olnud võimalus eelmisest kolmest toast ja tädinäolisest kerberosest  mööda pääseda ilma sedasama õnnetut piletit näitamata. Muuseumi esimesed ruumid olid veidi vanamoelise ja puhtalt lätikeelse ekspositsiooniga kuid keldrikorrusel oli äärmiselt huvitav (ja paralleelselt ingliskeelne) näitus Lõuna-Kuramaa ajaloost ja inimestest. Põnevalt oli jutustatud erinevatest kommetest ja traditsioonidest seoses inimese sünni ja matustega aga ka näiteks laupäevase saunaskäigu ja jaanipäevaga seotud kombestikust.

Liepaja linn ise oli mitmekesine, leidus nii vana kui uut arhitektuuri.


.



Muide, see viimane ei ole punamonument vaid 2000. aastal rajatud mälestusmärk 1950. aastal alla tulistatud Ameerika lenduritele.

1893-1906 ehitati Liepaja rannikule massiivsed kaitserajatised.  Juba 1908 osutusid need ebavajalikeks ja lasti osaliselt õhku.  Hea võttekoht mõnele katastroofifilmile.



Aizpute linnake pani mõtlema, kui suur roll on mingist kohast mulje kujunemisel sealsetel inimestel. Nagu turistid ikka, seadsime kõigepealt sammud infopunkti ja muuseumisse. Infopunktis istus lõbus seltskond omavahel lobisevaid keskealisi sõbrannasid või töökaaslasi, kes teatasid lakooniliselt, et näete, meie muuseumituba on seal, palume 1.50 pileti eest ja peale raha kasseerimist tõmmati infopunkti uks nii kähku ja konkreetselt kinni, et kadus igasugune isu linnakese vaatamisväärsuste kohta midagi küsida. Säh sulle turismiinfot!



 Vaatasime ära suhteliselt õnnetu ekspositsiooni ja seejärel jäin maja ees infopunkti eestkojast leitud turismikaarti uurima, et omal käel vaatamisväärsused üles leida.

Korraga hõikas keegi tervituseks ning mööda kõndinud noormees jäi osavõtlikult minu kõrval seisma ja küsis heas inglise keeles, kas mul on abi vaja, et ma niimoodi nõutu näoga kaarti vaatan. Saime põhjaliku ülevaate linnakese huvipunktidest, jutu käigus selgus, et lahkel abistajal on samas hoones oma veinikelder. Et kui huvi on, siis ta võib meile ka näidata.

 Loomulikult oli meil huvi, ma olen küll veinisõber aga pole varem üheski veinikeldris käinud. Jutt jooksis meie teejuhil hästi ja edasi läks külaskäik väga loomulikult üle veini degusteerimiseks. Valmistusin vapra näoga valetama, et head inimest mitte solvata, juhuks kui tema veinimeistri võimed giidivõimetele alla jäävad aga veinid oli tõeliselt head! Tegelikult olid mustsõstra ja arooniaveinid parimad marjaveinid, mida ma üldse kunagi proovinud olen. Aga ka rabarbri ja pihlakaveinid olid mõnusad. Nii et teen siinkohal toredale ettevõttele reklaami  https://www.aizputesvins.lv/.

Lõppu veel paar pilti Läti väikelinnadest. Ei tea, mis järgmiseks põhjalikult ette võtta kui Lätile ring peale tehtud. Leedu? või hoopis Soome?




Teisipäev, 2. juuli 2019

Ja juba jõudiski juuli

Ma tean küll, et üks postitus kuu kohta on häbiväärne laiskus aga mis teha, ju siis olen jälle liiga suure tüki tegemisi ahnitsenud nagu mul kombeks on. Keraamikategemise isu on kogu täiega tagasi, kangastelgedel on mul korraga pooleli kaks tööd, üks kaltsuvaip käsitöömaja suurtel telgedel, lisaks üks väike uudishimust ajendatud projekt väikestel lauatelgedel kodus, aed vajaks rohimist, lapsed kasimist ja kes küll leiaks aega, et ükskord Kaisa lugema õpetada, ammu oleks aeg. Olen siiani lähtunud põhimõttest, et õpetada tuleb siis kui lapsel huvi tekib ja praegu näen, et oleks just õige aeg - vaene laps "loeb" mul raamatust püüdlikult küll pilte, küll mustreid. Aga hea küll, täna siis tuleb vähemalt kaua edasi lükatud blogipostitus.


Ega midagi uut nagu polegi, väljas on suur suvi ja põud nagu ikka. Eelmise aasta vihmavaene suvi on "paraadpeenra" taimedele paraja põntsu pannud. Liiliate noored pungad said lisaks veel kevadel korraliku sahmaka öökülma ja on tõeliselt nirud. Isegi hiigelsuurest vanast krookusliilia puhmast, mis aias ammu enne meie siiakolimist kasvas, on järel kaks kehva taimekest. Ainsana tunneb ennast hästi Tiialt saadud `Ballroom`







Kuigi sellelt pildilt näha pole siis rasketest tingimustest tulenevalt on tühja ruumi peenras kõvasti, olen katsunud seda lootusrikkalt mitte täis istutada sest ehk on järgmine aasta parem ja taimed kosuvad veel. Aga kes teab - ka see suvi on vihmavaene, juulikuus oli üksainus korralik sadu, nii et kastmiseta ei pääse.

Huvitaval kombel hävisid talvel kõik mu pisikellukad, täiesti tühi plats. Arvasin siiani, et nad on kiviktaimlas suhteliselt lollikindlad, paljunevad teised küll usinasti. Aga kui tingimused on ühtedele ebasobivad, siis teised jälle rõõmustavad. Nelgid näiteks on sellise kuivaga vägagi rahul.



 Maadjas viigikaktus ajas endale 12 uut lüli, vaadates tema kasvukiirust, pean hakkama varsti teda kärpima või kivilat tühjaks kolima.


Mulle tundub, et lahendasin katse-eksitus meetodil ka taevassinise laugu saladuse. No ei tahtnud ta mul õitseda, kasvatas ainult terve pinu tütarsibulaid ja lehti. Ilmselt tuleks seda tujukat tegelast igal aastal sarnaselt peenematele tulbisortidele üles võtta, igal juhul mul õitsesid peale seda jälle kõik mahapandud sibulad.


Kuna on nii kuiv, siis jäi ka jaanipäevalõke igaks juhuks süütamata, nüüd aga selgub, et seda risuhunnikut ei saagi mõnda aega liigutada sest kusagil seal vahel on ilmselt aed-lepalinnu pesa. Igal juhul sõimab ta mind kiigeposti otsast iga kord kui ma aias liigun ja kui keegi lõkkeaseme juurde eksib, kukutakse lausa pikeerima.  Ju see lepalind ikka omas keeles Sammalhabeme sõnu kordab, et: "Linnupesa juures ei kõlba kõva häälega rääkida, olge ometi pisutki peenetundelisemad!"  Arvestades aiast läbimarssivate kasside hulka, on tegu vapra ettevõtmisega.