Kolmapäev, 27. aprill 2011

Leitud!

Jah uskumatu, kuid tõsi. 5 nädalat pärast meie reisilt saabumist, sai ka mu pagasil maailma avastamisest isu täis. Väsinult kuid õnnelikult võttis ta lõpuks Abu Dhabist jalad alla ning saabus eile kodumaale - täpselt minu sünnipäevaks. Imesid juhtub!

Reede, 22. aprill 2011

Tüüpilised turistid ehk lisalugemist Tuulile

Mis me siis veel tegime?

Noh omal käel ringi kolada on ju tore aga kohalikku majandust tuleks ikka ka toetada. Nii proovisime ära midagi ka Uus-Meremaa turismifirmade pakutavast ehk lasime ennast karja kaashuvilistega liustikule viia.

Enamus Uus-Meremaa liustikest asub Lõunasaare keskel olevates mägedes, mida nimetatakse Lõuna-Alpideks. Suurim liustik on 600 meetri paksune ning 29 km pikkune Tasman.

Uus-Meremaa tuntuimateks ja ligipääsetavaimateks liustikeks on kahtlemata Foxi (13 km) ning Franz Josephi (12 km) liustikud eelkõige seetõttu, et maailmas pole just palju paiku, kus võib näha otse vihmametsa laskuvat jääjõge. Kitsas orus suurel kiirusel liikuv (ligi 2 meetrit päevas) jää ei jõua enne sulada kui merepinna lähedal, kus vihm ja soojem õhk oma töö teevad.

Kuna me oma liikumisvabaduse huvides kusagil mingeid broneeringuid ei teinud, oli soovitud ajal populaarsele turismiatraktsioonile minek suhteliselt õnnemäng. Esialgu pandigi meid ootenimekirja aga kuna oli ilus ilm, eelistas üks registreerunud paar meie õnneks helikopterilendu ja saime nende kohad. Tänud neile tagantjärgi!

Giidi juhendamisel sai kamp turiste kassid alla, matkakepid kätte ja väike retk Foxi liustikul võis alata.
































Eelmisel päeval oli olnud vihmane ning liustiku helesinine jää oli meie auks kenasti puhtaks pestud. Kuid ilmselt on selleks, et sellist "kodustatud liustikku" hinnata olulised ka mõningased eelteadmised tavapärasematest jääjõgedest. Vastasel korral võib juhtuda nii nagu minu igavleva reisikaaslasega, kes lubas järgmisel talvel Hiiumaa ja mandri vahelisel jääl kassidega liikumiseks pileteid müüma hakata.

 Liustikul tiir ära tehtud, sõitsime 20 kilomeetrit edasi Franz Josephi liustiku juurde. Kuna liustikul olime juba hommikupoolikul roninud otsustasime läbida ühe matkaraja - soovitatavalt vaatega liustikule. Fox Glacieri infopunktist olime saanud väikese liustike skeemi, kus ka rajad peal, valik Roberts Point Tracki kasuks sai tehtud suhteliselt juhuslikult ja peamiselt raja pikkust silmas pidades.

Rada algas suhteliselt lihtsalt, ületasime rippsilla abil suure liustikujõe, kus jääkamakad suure mürinaga üksteise vastu põrgates allavoolu sõitsid.

 Rada kulges alguses mõnusalt mööda vihmametsa, jõudes aeg-ajalt uuesti jõe kaldale, kus kurjad sildid hoiatasid, et jõe ületamine on ohtlik. Halloo! Milline terve mõistusega inimene üritaks kiirrongi kiirusega jääkamakaid transportivat liustikujõge ületada?

Mida edasi, seda raskemaks läks ka rada, eriti minusuguse olematu vormi ja maatõugu lühikeste jalgadega matkajale - nimelt muutusid aina sagedasemaks kohad, kus ma lihtsalt ei ulatunud järgmisele kaljuastmele küünitama muidu kui küüsi-hambaid appi võttes mõne lähedalasuva puutüve abil ennast üles upitades. Lisaks muutusid kaljud järjest järsemaks ja libedamaks, mõnes kohas voolas väike ojake lausa mööda rada.





















Kuid vaated olid loomulikult kaunid ning raja läbiminegi muutus omamoodi väljakutseks ning eneseületuseks, mis kokkuvõttes ennast kuhjaga ära tasus. Ja mu enne nii igavlev reisikaaslane oli muidugi täielikus vaimustuses.

Rampväsinult, kuid õnnelikuna auto juurde tagasi jõudes, otsustasin siis ka väljaprinditud DOC-i voldikust raja kirjeldust ja kaarti vaadata. Ja loomulikult seisis voldikus must-valgel kirjas nii: "Roberts Point Track sobib matkamiseks ainult väga hea füüsilise vormi ja hea varustusega matkajatele. Enne rajale minekut registreerige ennast kindlasti kohalikus looduskeskuses." Kui nüüd järele mõelda, tundus tõesti kummaline, et me rajal ühtegi teist matkajat ei kohanud. Turistid on vist kogu maailmas ühesugused - pea laiali otsas.

Pühapäev, 3. aprill 2011

Karvaseid ja sulelisi

  Sulelisi on Uus-Meremaal palju ning üks huvitavam ja toredam kui teine:

Esimesena kohtusime pingviinidega.


Pingviine on Uus-Meremaal kahte sorti:  Sinine pingviin (mujal maailmas teatakse ka väikese pingviini nime all) ning Kollasilm pingviin. Sinine pingviin lööks küll vist igaühel nunnumeetri põhja. Maailma väikseim pingviin kasvab kõigest 30 cm suuruseks ja on lisaks sellele veel sinine. Näha saab näiteks siit  

Meie käisime vaatamas kollasilm-pingviine, kes näevad küll oma kollaste silmadega tontlikud välja ja pole nii nunnud kui sinised pingviinid, see-eest on aga tegu ühe maailma kõige haruldasema pingviiniga, keda on alles vaid 4000 isendit. Miks on kollasilm-pingviin nii haruldane? Meile loetleti selle pingviini kaitseks loodud reservaadis ette nii palju ohtusid, et peale seda tundus imena, et neid pingviine üldse olemas on.

Kõige suurem miinus ellujäämisel tundus olevat, see, et erinevalt pingviinidest, keda enamasti loodussaadetest näha on, ei ela kollasilmad kolooniates. Hulgakesi on ju ellujäämine ja pesa kaitsmine tükk maad lihtsam ehk taaskord tõestus individualismi ohtlikkusest.


Teiseks elab see pingviin metsas. Jah, mitte kusagil kaljunukil vaid metsas või tihedas põõsastikus. Selleks aga, et metsa pesa juurde jõuda, tuleb pingviinidel tänapäeval läbida aina pikemaid vahemaid. Rannaäärsemad alad on vallutanud üks teine loom - lammas, kes mõjub põõsastikule teadagi kuidas.

Lisaks mõjutavad arvukust kiskjad, nii need väiksed maismaakiskjad, kes söövad mune kui ka näiteks merilõvid.


Lisaks pingviinidele õnnestus reisil näha selliseid kohalikke linnuliike:

 Pukekot (Porphyrio porphyrio, eestikeelseks nimeks on talle antud sultantait) võib enamasti kohata soodes aga ka karjamaadel. Väga ligi ta inimest lasta ei tahtnud ja nii üritasin teda terve reisi aja tagajärjetult oma suure toruga taga ajada. Reisikaaslane õnneks juba teadis, et sõjahüüd: "Pukeko!" tähendab auto kinni pidamist ja ootamist kuni ma võsas müdistan, et seejärel pettunud näoga auto juurde tagasi tulla. Kuni viimasel õhtul tuli kämpingus üks turistidega äraharjunud pukeko-pere ja tahtis meie kotist saia virutada. Vot sulle häbelikku lindu!


Veeka (Gallirallus australis) oli üks tõeliselt naljakas lind. Ühe turistiatraktsiooni juures võsas me teda nägime, passis umbusklikult ja ligidale ei lasknud. Kuni jooksis imekiiresti, nagu välk, ühe turisti juurde, võttis tema saapanööri noka vahele ja sikutas kogu jõust. Näinud, et see rasvane ussike pole nii maitsev kui eemalt tundus, pani varvaste välkudes põõsasse tagasi.

 Maoori mustmerisk (Haematopus unicolor) on põhjasaarel musta-valgekirju ja lõunasaarel üleni musta värvi. Nagu kollasilm-pingviini on ka teda kogu maailmas alles 4000 linnu ringis.

Linde Uus-Meremaal jagub, kõiki iludusi keda oma teel kohtasime, ei jõua siia üles riputada. Teist samapalju  jäi üles pildistamata. Eks katsuge ise Uus-Meremaa vihmametsas lindu pildistada, kui kuuled laulu, siis on lindu üles leida pea võimatu, kui näed lindu, seisad jahmatusest ja imetlusest suu lahti ja vahid, kuni õige hetk möödas... Harva, kui sellist hetke tabad:


  Aga nüüd karvastest ja mitte nii ilus lugu. Nõrganärvilistel palun edasi mitte lugeda.


 Looduslikult on Uus-Meremaal olnud kolme liiki maismaaimetajaid - kõik nahkhiired. Tänapäeval on neist liikidest järel kaks.

Maoorid tõid endaga kaasa roti ja koera.

Ning valgete uusasukatega saabus 53 võõramaist loomaliiki, kellest 31 elab tänaseni Uus-Meremaal.

   Tänapäeval võideldakse soovimatute uustulnukatega loomariigis nii jahi-, lõksude kui mürgitamise abil. Matkaradade jures võis tihti näha sellist silti:


Tegemist siis mürgiga 1080, mida kasutatakse opossumite, tuhkrute, nirkide ja teiste väikekiskjate tapmiseks. Samuti oli matkaradade äärde kohati iga 200 meetri tagant asetatud sellised lõksud:

Söödaks oli lõksu sees kanamuna. Lõksud on tehtud nii, et kiskja sealt enam elusalt ei väljuks. Piilusin ühe matkaraja ääres ka igasse lõksu sisse, et keda siis püütakse. Ühes lebaski hiigelsuur rott. Ei kadesta Uus-Meremaa loodusvahte, kes lõkse puhastama peavad.

Kõlab barbaarselt? Kuid kui mõelda sellele, et looduslike kiskjate puudumise tõttu on suur osa kohalikest linnuliikidest maaspesitsejad ning uustulnukate rünnakuks täiesti ettevalmistamata ning näha muuseumites pikki-pikki nimekirju välja surnud ainulaadsetest ja kordumatutest kohalikest liikidest, võib sellest teguviisist täiesti aru saada. Suurt kahju teevad ka hulkuvad koerad ja kassid. Hiljutiste uuringute järgi on Uus-Meremaal nüüdseks rohkem siile kui Suurbritannias. Jah, ka nunnud siilikesed pistavad kollasilm-pingviini mune, või väidetavalt ka tibusid, kui neil võimalus avaneb.

Opossumeid aitab mingil määral vähendada ka liiklus.

 Eestlase silmale harjumatu on aga see, et kõik alla aetud väikeelukad ja linnud jäävad teele. Suuremaid kiskjaid, kes teed puhastaks, ju pole, vähemalt mitte piisavalt.

Lõpetuseks huvitav lause Uus-Meremaa entsüklopeediast:

Jahimehed näevad hirvi kui väärtuslikku loodusressurssi, mida tuleks hoida, looduskaitsjad aga kui kahjurit, keda hävitada.

Kummaline on see ilmaelu.

Aga lõpetuseks siiski ka kohalik loom, kes elutseb osa ajast ookeanis ja kohalikke linde ei kimbuta: