reede, 31. jaanuar 2014

Väike lobamokk

Linda ema tõstab pilgu kartulilt, mida ta parasjagu lõunasöögiks koorib.
"Linda, kas Sa ütlesid just praegu palju õnne?" küsib ta üllatunult.
"Palju unne! Tervist! Tervist!" hõikab laps uuesti - "Tädi räägib palju unne!"

Õigus, hommikul loeti ju Vikerraadios eakatele õnnesoove, kui me parasjagu Lindaga putru sõime. Vahel mulle tundub, et see laps on kui käsn, mis kõikvõimalikud sõnad endasse imeb, et siis kõige ootamatumatel hetkedel oma teadmistega hiilata.

Seetõttu on ema ka üha enam sunnitud köögis toimetades ainult Vikerraadioga piirduma kuna reklaamid jäävad kõige paremini lapsele külge ja paar päeva kordas laps juba lauset: "onu soovitab!" Ja ju ta selle väljendi  "piiks-piiks" ka mõnest kiirlaenureklaamist sai.

Ka televiisorit oleme püüdnud taustana mitte kasutada aga vahel tahaks ju ikka mõnda saadet vaadata ka, ilma et väike tegelane klaasistunud pilgul ekraanile jõllitaks. Nii ootavadki ema-isa alatult kui laps magama läinud ja hakkavad siis vaikselt salaja televiisorist kordustv-d vaatama.

Enamasti on Linda sõnad ka kõik arusaadavalt öeldud, ainult hääldamine käib veidi teistmoodi kui täiskasvanutel. Tundub aga, et Lindaga jäävadki sellised toredad "oma" sõnad ära, mida üles kirjutada ja hiljem naljalugudena edasi rääkida. No on alles väike lobamokk!

Talvise linnuvaatluse tegime ka Lindaga kahekesi ära. Väga vahva internetikeskkond on selleks loodud, minge vaadake ka, milliseid linde kodukohas üles loeti - link on siin.

Mul oli ausalt öeldes juba meelest läinud, et mõtlesin osaleda aga koristamise ajal pilku korraks aknast välja heites unustasingi ennast toidumajakese juures tegutsejaid vaatama ja siis sai juba külalised kirja ka pandud. Meie aias toimetasid sel laupäeval seitse rasvatihast, kaks sinitihast, põhjatihane, leevike, musträstas ja rohevint. Samal ajal kaklesid kompostihunnikusse viidud toidujäätmete pärast taustal ka harakas ja hallvares. Nii et vaadata oli kui palju. Kuigi linnuvaatlemisele ei aita kuidagi kaasa aknal erutusest üles-alla hüplev väike Linda, loodetavasti aitab see aga kaasa loodusearmastuse ja linnuhuvi tekkele.


reede, 17. jaanuar 2014

Imeline ilm!








kolmapäev, 15. jaanuar 2014

Lõpuks ometi

Talv on kätte jõudnud. Ootasin lund juba nii väga, väike Linda samuti. Mulle meeldivad kõik aastaajad - omal õigel ajal ja kujul. Ka sügis meeldib mulle aga pigem ikka varasügis, see värvideküllane ja päikesepaisteline. Kuude kaupa kestev pori ja vihm panevad aga kannatuse tõsiselt proovile.

Ka väike Linda ootas pikisilmi lund - selleks et kelgutada. Eelmise lühikese lumega saime ühel päeval kelguga sõitmas käia ja sellest piisas. Edaspidi käidi pea iga päev mangumas "Lähme kelguma!". Väljas aga valitsesid pori ja vihm.

Mis nüüd viga "kelguda"! Metsa all, kus lumi alles õhuke, kribib aegajalt mõni oks või käbi kelgupõhja aga mujal pole häda midagi. Oma esimesse titekelku mahub Linda praegu täpselt sisse, nii et istub turvaliselt nagu pesas. Aga jõuluks sai Linda ka juba suurema kelgu, mis oma aega ootab.

Lumega on põnev ka uurida, kes meil aias siis tegutsevad, talvel jätavad nad kõik maha selgelt loetavaid visiitkaarte.

Eriti usin toimetamine on muidugi linnumajakese ümber käinud.


Ja õhtul kui Linda tudile pandud, istub ema köögis küdeva pliidi kõrval ja koob oma elu kolmandat haapsalu salli. Mõnus!

Veel üks hea asi ilusa talveilma juures on päike. Vahepeal juba tundus, et saabunud on polaaröö, nii pime oli kõik ka päevasel ajal. Nüüd saab kasvõi talvistest keraamikatöödest pilti teha, vahepeal ei jätkunud selleks lihtsalt valgust.



reede, 10. jaanuar 2014

Kommidest ja kadedatest vanematest


Väike Linda on ema-isa töötuppa pääsenud ja sõrmitseb klaaskausiga laual olevaid tundmatuid aga ahvatlevaid esemeid. Ilusad värvilised. Krabisevad ka huvitavalt. Mis need küll olla võiks?

Peagi aga paistab lapse näost äratundmisrõõm.
"Kilekott!" teatab ta veendunult, paneb kommi tagasi kaussi ja tõttab kööki uutele avastustele.

Nii juhtub kui lapsel ei vea ja ta endale sama kadedad vanemad saab nagu väike Linda. Vanemad pole Lindale kunagi kommi ega šokolaadi andnud ja nii ei oska ka nüüdseks juba aasta ja 8 kuune laps neis midagi muud põnevat leida kui krabisev paber.

Vanemad on rahul. Lapse hambad on tervemad ja "kräpp" jääb söömata - nagu laps tänapäeval muust toidust vähe suhkrut saaks. Puuvilju, ohtralt kodus keedetud moosi hommikuse pudru peale, kohupiima või peolauas kooki ei keela lapsele ka keegi. Ja kui Linda peaks kogemata kombel avastama, mis krabiseva paberi sees peitub ja kommi nõudma hakkama, siis ei hakka ema ka enam kommisöömist keelama, mõistlikkuse piirides loomulikult.

Nii kaua aga lapse lollitamise eksperiment kestab. Kahju, et selliseid inimkatseid ainult esimese lapsega teha saab - ei siis saladus kauaks paberisse jää, kui mõni suurem ees kommi krõbistama juhtub.