Kolmapäev, 26. märts 2014

Linda aitab!

Täpselt nädal aega tagasi oli meie ukseesine selline:

Nüüdseks läheb aga aias kõik edasi nii nagu poleks midagi juhtunudki, esialgu tundub, et ükski taim vahepealse külmema aja tõttu kannatada saanud pole.

Kuna lõunapoolne küngas veranda ees on üks soojemaid kohti aias, hakkavad meil märtsikellukesed õitsema tükk aega enne lumikellukesi. Kohe kui märtsikellukesed lõpetama hakkavad, on tavaliselt loetud päevad kui see küngas üle riisuda tuleb, ülejäänud aiaga on aega küll. Miks? Sest see küngas muutub õige pea üleni sillasiniseks ja katsu siis riisuda.

Silladega või siis peenemalt öeldes siniliiliatega on suhe keeruline. Ilmselt on nad siin aastakümneid valitseda saanud ja nüüdseks on meil praktiliselt sillamuru, mis ennast iga aastaga aina kaugemale sirutab. Ega nendega ette võtta vist midagi polegi, on nagu on. Tuleb neid ohates lillepeenardest igal aastal uuesti peotäite kaupa välja kiskuda ja olukorraga leppida. Kevadise sinise õitemere vastu pole mul küll midagi.

Aias ma teinud veel suurt midagi pole, niisama siit ja sealt nokitsenud aga alati on mul nende tegevuste juures järel väike sabarakk, kes tahab iga lille paitada ja nuusutada. Linda on nagu väike kratt, kes tegevuseta nuhtluseks muutub. Ei tähenda midagi, et talle on liivakasti hulk mänguasju toodud ja ema temaga seal torne ehitab ja mängib.

Niipea kui tundub, et laps mänguhoo sisse saanud, proovib ema vaikselt minema hiilida, liivakasti juurest ju paistab, et ühel roosil on jäänud kuuseokstest tekk kevadiselt harvendamata, et mõned püsikute vanad varred võiks ära lõigata või et keset peenart laiutab suur põõsas sügisel märkamata jäänud vereurmarohtu või midagi muud, mis näpud sügelema ajab. Vaevalt on aga ema minema hiilinud, kui mõne minuti pärast kükitab väike uudishimutseja tema kõrval peenra servas ja "aitab".

Ega siis muud kui tuleb väike kratt tööle rakendada - kiita usinalt takka, et "Linda aitab, jah!", anda ämber pihku ja paluda kivid kokku korjata. Õnneks neid meil jätkub, tulevastele põlvedelegi "aitamiseks".

Kõik on rahul, väike kratt korjab nii keskendunult kive ämbrisse, et õhinanohin on selgelt kuulda, ema aga saab rahulikumalt toimetada. Küll on hea kui Linda aitab!

Teisipäev, 25. märts 2014

Õhtusöök pilkases pimeduses

Alustada tuleb ilmselt sellest, et muude toredate kingituste seas tõi jõuluvana meile sel aastal ka ühe nn. elamuskingituse ehk siis õhtusöögi kahele tai restoranis Krua. Tavapärasest erines see kingitus selle poolest, et kenasti kujundatud kinkekaart lubas meile õhtusööki pilkases pimeduses.

Pean tunnistama, et alguses suhtusin kingitusse kõhklevalt - ei ole ma kunagi pimedas toimetamist eriliselt nautinud ja noh, kellele ikka meeldiks kui teda mugavustsoonist välja üritatakse nügida.

Asendamatu naabritädi Krista Lindat lõbustama jäetud (suur aitäh talle veelkord!), asusime siis esmaspäeva õhtul päälinna poole teele. Pimeõhtusöögilisi oli kogunenud teisigi, täpsemalt öeldes ootas oma järjekorda restorani kitsukeses eesruumis nii 7-8 paari. Alustuseks tuli ette panna silmakatted ja lasta ennast paarikaupa õhtusöögiruumi talutada ja toolini juhatada. Kui kõik olid oma koha leidnud, lubati silmakatted eemaldada. Noh ikka selleks, et leida ennast....pilkasest pimedusest.

Ootamatul kombel ei olnudki aga pimeõhtusöögi kogemus veider või hirmutav - hoopis lõbus ja huvitav oli. Kujutage nüüd ise ette, mis juhtub kui panna kamp omavahel täiesti võõraid eestlasi pika laua taha istuma. Piinlik vaikus? Aga mis juhtub kui see kõik toimub pimedas?

Pimedusel on kummaliselt vabastav mõju, igal juhul läks suhtlemine kohe täie hooga käima. Oma osa oli sellel kindlasti ka õhtusöögile eelnenud tutvustusringis ja meid pimedas juhendanud Julial, äärmiselt positiivsel ja toredal õhtujuhil, kes paraku ka igapäevaselt pilkases pimeduses hakkama peab saama.

Ainsaks "nägijaks" ruumis oli niisiis ettekandja, kes meile sõjafilmides kohatud pimedas nägemise prillid ees toidud tõi. Aga söök ei olnudki selle kogemuse juures tähtis. Oli hoopis põnev uurida, millised toiduained on meile pimesi tuvastamiseks jagatud karbikestes. Kuidas tunda pilkases pimeduses ära jahu, kamapulber, rosmariin või roheline tee? Kuidas kallata endale pudelist vett ilma maha ajamata. Kas söömiseks oleks parem kasutada kahvlit või lusikat? Ja kuidas see asi küll välja näha võiks, mis ma just suhu pistsin? Kuidas aru saada, et Su taldrik on tühi? Ja loomulikult kuulata Julia kaasahaaravaid lugusid oma igapäevaelust, linnas ringi liikumisest, juhtkoertest, tööst ja kahe väikese lapse kasvatamisest.

Kui pärast kahe tunni möödumist vaikselt silmade valgusega harjutamiseks küünal lauale toodi, oli alguses keeruline aega ja ruumi tagasi jõuda.  Ja eriti veider oli astuda restorani uksest välja tuledesäras linna. Igal juhul väärt kingitus ja huvitav kogemus - aitäh jõuluvanale meenutamast kui hea on elada valguses!

Neljapäev, 13. märts 2014

Hooaeg on avatud

    Nii Linda kui ema on nüüd juba tervemad. Haigusega kaasnev bronhiit oli nii kole, et arst arvas Lindale antibiootikume tarvis minevat. Ema arvas seepeale hiidlaste kombel, et "Ju jõuab!" Sügisel ta alles neid krõbistas. Praegu tundub, et oli õige otsus ja köhimine jääb ka ilma kangete rohtudeta aina vähemaks. Kuna ka mina mingeid rohtusid võtta ei tohtinud siis hingasime usinalt kummeli ja teepuuõli auru, määrisime ennast hanerasvaga ja jõime ravimtaimeteesid. Kuna ma haigena nagunii seltskonda ei satu, siis sõin ka usinalt küüslauku. Tundub, et aitas küll. Kuna Linda jäi haigeks hiljem, läks ka tema paranemisega kauem. Aga viimased paar päeva on Linda juba usinalt õues käinud ja avas pidulikult ka liivakastihooaja.

Ise olen juba lootusrikkalt aias toimetanud. Riisunud veel ei ole, maa tundub märjavõitu. Aga niisama natuke siit ja sealt kuivanud pealseid lõiganud ja sodi ära korjanud.

Täna oli aias toimetajaid teisigi.

Kokku lugesin märtsikellukestel kuus toimekat sumisejat. Ja tundub, et minul tuleb igal juhul väga kirju suvi sest esimesena nägin lausa kahte kirjut liblikat koos lendamas.

Ka haapsalu sall sai eile õhtul kenasti raamile, nii et kõik on hooaja vahetamiseks valmis. Vardad sahtlisse ja reha välja :)

Laupäev, 1. märts 2014

Laatsaret

Kindlasti teab iga lapsevanem kui tüütu see võib olla, kui oled just mingisse töösse süvenenud kui järsku tuleb üks väike tegelane ja hakkab Sind ninast ja juustest kiskuma, seljas trampima ja riietest sikutama. No ikka kõige paremate kavatsustega. "Hakkame mängima!" "Emme veeretab palli!" Emme toob õuna!" "Emme loeb konna-raamatut!" Võid ju loota, et väike luupainaja tüdib aga peagi ohkad endamisi, annad alla ja lepid sellega, et käsilolevatest tegemistest ei tule mitte midagi välja.

Aga kui väike luupainaja tõbine on, valitseb majas võõristav vaikus. Ema saab rahus kududa, ilma et keegi vardaid sikutaks. Nii rahulik on, et loe või raamatut. Aga tühjagi Sa loed, igatsed hoopis, et müraks keegi seljas ja käiks närvidele, peaasi, et laps ruttu jälle terveks saaks.

Oleme siin tegelikult kõik sellised tõbised. Täiskomplekt - lisaks palavikule köha ja nohu. Sellised mis ravimite peale ainult naeravad ja öösiti magada ei lase. Täielik laatsaret!