neljapäev, 29. aprill 2021

Veel mõned sinililled

 Sordisinililli on aias märksa vähem ja ega nad väga õnnelikud siin kõrbes pole. Kaks tükki ongi talvega saba andnud ja topeltõieline roosa otsustas sel aastal üldse mitte õitseda - hakkas kohe lehti kasvatama.

Kõige varajasem on igal aastal keskmise sinilille sort 'Harvington Beauty' 

Hariliku sinilille sort 'Baby Rosa' on  imetilluke.

Siit on näha kui väike ta tegelikult on


Transilvaania sinilill 'Lilacina' 


Ja veel üks transilvaanlane 'Multipetala Blau' . On küll põhjapoolses kohas aga tundub ka muidu hiline õitseja olevat. Praegu alles alustab ja õiepungi on tulemas rohkelt.


Ja ongi kõik, suurem osa sinililli on puha sorditud ja sipelgkülvi teel aeda levinud. Vaikselt hakkavad sinililled lõpetama andes teatepulga üle karukelladele, hüatsintidele, kobarhüatsintidele, priimulatele, tulpidele ja kivilakribudele


pühapäev, 18. aprill 2021

Sinililled 2021

 Olen juba paar aastat käinud kevadel sinilillejahil. Jalutan mõnes kodulähedases metsatukas ja vaatan hoolega sinililli, nii võib leida väga lahedaid erinevate õielehtede arvu ja kujuga taimi. Näiteks meeldib mulle väga see ümarate õielehtedega sinilill:


Mõnel jälle on vastupidi, väga pikad ja peened õielehed


Mõnel on õielehti rohkem  kui teistel


Ja mõnel kohe palju palju rohkem

Sinilillede värv on kahjuks selline mida, fotokas kinni ei püüa ja inimesedki ei saa omavahel hästi kokkuleppele. On see nüüd siis roosa või lilla või lausa punane?


See on kohe kindlasti roosa, õrn vanaroosa toon






























See on samal ajal nii valge kui veidike roosa






















Ja see on täiesti valge


Kui muidu ma sipelgatest aias väga lugu ei pea, siis kõiksugu toonides sinililli külvavad nad küll usinalt, igal kevadel on uusi avastusi. 

Eks aias on ka mõned poest ostetud sordinimega sinililled aga las seekord olla postitus ainult krantsidest - need on vahel põnevamadki.


pühapäev, 11. aprill 2021

Krookused ikka ka

 Kui juba kevadlillede üleslugemiseks läks, siis panen juba krookused ka ritta. Kõige varajasem on viimasel kahel aastal olnud dalmaatsia krookus. Looduslikult kasvab Bulgaaria ja Ungari mägedes. Tema üheks määramistunnuseks sarnaste liikidega võrreldes ongi see, et päikese käes lööb ta õied lahti tasapinnaks nagu väikesed tähekesed. 

Minu lemmikkrookuseks on Leonidi krookus `Munavöödik`. Ta on nii mõnusalt triibuline. No ja see sordinimi on omaette väärtus! Leonidi krookus on pärsia krookuse ja võrkkrookuse vaheline hübriid ja "Munavöödik" on pärit Sulev Savisaare aiast.

Leonidi krookus `Early Gold`on ka olemas aga nii suurt muljet ei avalda, mulle meeldivad pigem Munavöödiku laiemad ja toekamad õielehed. 


Üks varajastest on veel ušaki krookus. Minu aias on ta varjulisema koha peal ja seetõttu jõuavad dalmaatsia krookused enne õied avada.


Heuffeli krookus `Tipp ja Täpp`. Taavi Tuuliku aretatud sordi õied on seljalt valkjad, seest aga lillat tooni. Õielehtede tipus on lilla täpp.


Kuldõieline krookus `Prins Claus` on ka väga ilus


Kahe sordi jaoks ei jätkunud enam peenras ruumi ja tuli sibulad muru sisse torgata. Kuldõieline krookus `Romance`


 Kevadine krookus `Twinborn` on oma hiiglaslike õitega igal juhul peenras koha ära teeninud, kui sügisene aednik vähegi vaba paiga peaks leidma.


Kaks sorti on ka nimetuid aianduse algusaastatest - ühed esimestest sibullilledest, mis siin aias mulda said torgatud.



Võrkiirised ja esimesed krookused hakkavad tasapisi õitsemist lõpetama, esimesed õied on avatud sinililledel ja siniliiliatel, ka esimene karukell avas tänase päikselise päevaga õied. Kevad on ilus!







pühapäev, 4. aprill 2021

Ma armastan võrkiiriseid

 Võrkiirised on varakevadises aias absoluutselt hädavajalikud. Mul ei ole neid küll palju sest noh... aed ei ole kummist aga mulle nad väga meeldivad.

Kõige esimene õitseja on kummalist värvi Down To Earth. Sellise pruunika värvi puhul on sageli tegu, et teda mulla taustal märgata. Väga õnnelik ta oma praeguses kasvukohas pole, õitseb ainult üks taim, teised kasvatavad lehti. Proovin sel aastal mõne sibula teise kohta istutada ja vaatan kas saab parem.


Teine pirtsutaja on danfordi võrkiiris. Nad õitsesid mul alati väga vara ja rikkalikult aga nüüd on kõrval kasvav kadakas danfordi võrkiiriste ala peaaegu täielikult enda alla matnud. Kõigile mu katsetele teda ümber asustada keeldub aga danfordi võrkiiris allumast, ajab solvunult uues kohas mõne lehe aga ei õitse ega kasva korralikult. 

Täiesti lollikindel tundub olevat `Strike A Pose`. Teda olen juba mitu korda ümber asustanud ja õitseb ning paljuneb ta igal pool rikkalikult. Nii ongi mul teda aias juba kolme suure laiguna. Tema vastupidavuse ja kiire paljunemise näiteks on allpoololev pilt - see on koht kust ma võrkiirised eelmisel aastal uude kohta istutamiseks välja kaevasin sest nad hakkasid kaktusele jalgu jääma. Oma arust sain ikka kõik võrkiirised välja kaevatud aga võta näpust...

  Katharine Hodgkin on ka leplik ja lollikindel sort



`White Caucasus`  on selle talvega millegipärast kannatada saanud ja veel ei õitse. Pilt eelmisest aastast




Iga sügisel käin lillesibulatega aias ringi nagu kass poegadega, tundub et mitte kusagil pole enam vaba ruumi kuhu midagi maha torgata aga kevadel tundub alati vähevõitu olevat.

reede, 2. aprill 2021

Lumikellukeste aeg

Panen ühe sõbra palvel ritta oma vähesed lumikellukesed, ainult kaheksa erinevat liiki/sorti neid ongi aga kui kuri koroonaaeg ei lase külla tulla lumikellukesi vaatama, olgu nad siis arvutiekraanilgi olemas.

Voronovi lumikelluke kasvab looduslikult Kaukaasia lääne- ja keskosas ja Türgis. Mina leidsin need sibulad kaubandusvõrgust, kus neid müüdi ekslikult suureõielise lumikellukese nime all. 

Harilik lumikelluke on aastate jooksul arvukust aias tublisti suurendanud. Väga õnnelik ta siin kuivas kõrbes pole aga nii aednik kui sipelgad on teda siia-sinna levitanud. Sel aastal leidsin aiaservast paksu lumehange alt esimest korda ka hallitanud lumikellukesepuhma. See tuleks nüüd ilmselt üles kaevata ja põletada sest hahkhallitus pole lumikellukeste puhul naljaasi


Hariliku lumikellukese täidisõieline vorm, saadud siitsamast alevikust ühest vanast aiast. Täidisõielist lumikellukest on maailmas tuntud juba enne 1731. aastat. Minu aias on puhmad juba päris suured. Huvitav, kas suuri lumikellukeste puhmaid tuleks üles kaevata ja laiali jagada, et nad liiga tihedaks ei läheks? Äkki neid tihedaid puhmaid kipuvad ka seenhaigused rohkem kimbutama?



Harilik lumikelluke Lady Elphinstone avastati 1890. aastal Cheshirest. Väga ilus kollane topeltõiega lumikelluke. 



Kollastest on tegelikult mul olemas ka `Wendy´s Gold` aga ainult üks kehvake taim, midagi talle ilmselt kasvukoha juures ei meeldi.

Harilik lumikelluke `Blewbury Tart`. See tore lumikellukese sort leiti  1970. aastatel Blewbury kirikuaiast Oxfordshires. Õied on küllaltki püstised aga selleks, et õie ilu hinnata tuleb ikkagi sisse piiluda, eemalt meenutab lihtsalt arusaamatut pusa.


Harilik lumikelluke `Wasp`. Avastati 1995 aastal Herefordshirest.  Nime on sort saanud õie kuju järgi, mis meenutab herilast


Harilik lumikelluke `Viridapicis` on `Waspi`kõrval üks mu lemmikuid. Tegu on vana sordiga, mis leiti Hollandist juba 1920. aastatel. Paljuneb kiiresti ja on oma rohelise laiguga välimiste õielehtedega piisavalt pilkupüüdev ja eriline.


Ja ongi kõik. Lumikellukestega annab väga lihtsalt lolliks ära minna ja uhkemad sordid maksavad palju. Kuna mul ei ole pakkuda häid tingimusi, siis väga palju juurde ma neid muretseda ei plaani. Lumikellukesed tahaksid tegelikult kevadise päikese järel märksa niiskemat ja jahedamat kasvukohta kui mul suvel  pakkuda on. Ka see aianurgast leitud hahkhallitus ei sisenda kindlustunnet. Aga mõned lumikellukesed lihtsalt peavad aias olema.



teisipäev, 2. märts 2021

Esimesed 2021

 Juba paar päeva saab tegeleda mu kevadise lemmiktegevusega. Käia mööda aeda ja otsida esimesi ninasid, mis lootusrikkalt kevade poole tõusevad. Sel aastal oli esimeseks üllatajaks armeenia sügislill `Tivi`, kes lund trotsides juba 27. veebruaril lumehanges õiepunga näitas



Täna, 2. märtsil on `Tivi` esimene õis avanenud.


Nagu ka ühel vapral lumekupul. Täpsemalt ei oskagi teda sordi- või liiginimega tituleerida sest torkasin lihtsalt prooviks õunapuu alla murusse mõned mugulad, et proovida, kas saadakse hakkama. Ja nüüd ta siis seal õitseb. 


Kohe, kohe...


Tegelikult on alles märtsi algus ja küllap tuleb veel pakast ja lundki. Sellele vaatamata on esimesed õied igal aastal pidulikud ja erilised. 







esmaspäev, 1. veebruar 2021

Kadriga koos

 Käisime koos Kadriga Nõva ümbruse lumiseid metsi avastamas. Küll oli ilus! Ilma jääkatteta meri oli kallast lõhkunud ja tekitanud Peraküla randa miniatuurse pankranniku. Just nagu päris!

Nägime musttihaseid ja metsa all pikki hüppeid teinud rebase jälgi, kaasas olnud laste jaoks oli tõeline tõmbenumber aeg ajalt ei kusagilt ilmuv ja jälle metsa alla tuiskav suur ja sõbralik koer. Isegi päike piilus üle tüki aja ja maalis lumele huvitavaid varje. 

Kõige toredam matkaleid oli minu jaoks aga okaspuu-kooresiku nukuhäll, mille juhuslikult puutüvelt avastasime.  Selline ta on.


Okaspuu-kooresiku vastne sööb okaspuu koore all sisemist koorekihti. Nukkuma minekuks ehitab ta suvel endale koore ja puidu vahele puidukiududest pesa - sellise nagu pildil, et järgmisel kevadel mardika elu elama hakata.

Foto autor: Gilles San Martin/Wikimedia Commons