Esmaspäev, 23. veebruar 2015

Puhas kunst

Tegelikult tahtsin ma selle postituse juba enne teha, kui sõpradega jutt koduste kunstiteoste peale läks, nüüd sain lihtsalt viimase tõuke pildid arvutisse tõmmata.

Kõigepealt suur-suur tänu Linda ja Kaisa onu Jaanile ja tädi Triinule, kes lastele jõuluks näpuvärvid kinkisid. Kuna väljas on jätkuvalt tatine ja libe ja hämar, siis otsustasin ühel päeval putukad maalima panna.

Esialgu oli Linda veidi kahtleval seisukohal. "No kuidas ma panen oma näpu sinna värvi sisse...."

Aga siis läks lahti, taieseid sündis kiiremini kui ema pabereid ette tassida jõudis

Kaisa sai ka käe värviseks aga Linda oli puhtas vaimustuses. Sündis mitu vahvat teost, kus peal olevat kiisu ja emme ja elevant. Laps on ikka tõeline esteet, kuigi ema üritas ka hoogsamat värvijoont propageerida jälgiti väga hoolega, et erinevad värvid paberil üksteisega kokku ei puutuks.


Kuna teoseid sai palju, arendasin järgmisel päeval teemat edasi ja lasin Lindal kollaažitehnikas õnnitluskaarte valmistada. Otsisin oma varudest välja erinevaid auguraudu, pabereid ja liimi ja andsin lapsele ohutud tömbi otsaga sik-sak käärid pihku. Lõikamine nägi küll rohkem kääridega rebimise moodi välja aga seda vahvamad taiesed said. Pildil on puhas õhin!

Kuna endal tuli ka meisterdamise tuju, lõikusin katki värske Juhani puukooli kataloogi ja tegin paberlilli :D Lõpuks panime oma tööd liimipüstoliga kokku ja sellised nad said. Lill on minu tehtud, kõik ülejäänu on Linda fantaasia ja kätetöö.

Ja sellist jonni pole meie peres veel olnud kui nelja tunni möödudes pidi söögiajaks meisterdamise katki jätma. Kivi minu kapsaaeda - peab vist sagedamini lapsega koos meisterdama.

Lõppu Kaisa kunstiteos ka:





Pühapäev, 15. veebruar 2015

Lipp lipi peal ja lapp lapi peal

Määbruar kestab. On kätte jõudnud see aeg aastast, kus minu ind käsitööd teha vaikselt raugema hakkab aga aias toimetamise isu pole veel kätte jõudnud.


Selletalvine haapsalu sall on kootud, tuleb veel see kõige tüütum üle koera saba ronimine ette võtta ja ta kokku õmmelda ning venitada. Savitoas valmib vaikselt lisa mu roosiserviisile




 Käsitöö vallas on üks asi, mida üritan alati vältida - see on õmblemine. Seetõttu oligi jõuluaegne nukuriiete õmblemine minu jaoks nii suur ettevõtmine ja ilma Märta abita poleks vist sellegagi toime tulnud. Seda enam imetlen aga teiste uhkeid töid. Ühe suure ja uhke töö tõin Lapibutiigist koju ka.



Sipsikud ronisid kohe uue teki peale poseerima, kohe näha et tütarlapsed



 Kaisal on alati hea meel kui õde parasjagu temaga tegeleda viitsib, siis on kilkamist terve ilm täis.

Nagu paljudel teistel lapsevanematel ketrab ka meie kodus lapse tungival soovil sageli Curly Stringsi laul "Kauges külas" ja kui väikeselt Lindalt küsiti, et kelleks sa saada tahad, vastas laps tõsimeeli, et "Pruuniks!" Ju siis jäi küsimus veidi arusaamatuks ja seostus hoopis lauluga.

Nüüd aga räägib Linda juba nädal aega, et tema hakkab suureks saades lennukit juhtima ja sõidab kaugele. Vanemad muidugi arvavad, et plaan on tore aga parem kui laps vanematest väga kaugele lendama ei hakka. Ehk on tulevikus Tallinn- Kärdla liinile pilooti vaja?

Neljapäev, 5. veebruar 2015

Päike ja seitse kuud

Selline see Läänemaa on. Vaevalt sain mina päikese puudumise üle hädaldada kui siin ta on! Juba päev otsa särab aed päikesepaistel, lumi sätendab ja okstele on ilmunud õrn härmatis.

Urr puges valguse eest maja põhjaküljele varju ja häbeneb nüüd veidi, et meid nii kaua ilma päikeseta hoidis

Väike Kaisa tähistas aga eile järjekordset minisünnipäeva. Väike vahekokkuvõte:

Uute oskustena üritab Kaisa ennast igal võimalikul hetkel toe najal istuma sättida. Ilma toeta kipub väikesel iluvõimlejal tema enda suureks pahameeleks tasakaalu puuduma aga kui tugi kõrval, pole häda midagi


Lisaks tehakse usinalt kätekõverdusi


Aga ma kohe ei saa torkamata jätta, et vaatamata lähedaste kõrgetele ootustele kõndida vaene väike seitsmekuune ikka veel ei oska, nii et karja minekuga on aprillis vist kehvasti.

Eks see teise lapse elu ole ikka raske. Kui Linda puhul rõõmustati iga uue edusammu üle, siis Kaisa suhtes oleks täiskasvanutel nagu kuhugi kiire. Minul hakkab sellistel puhkudel igal juhul Kaisast kahju -  andke ikka aega atra seada, las laps kasvab rahus.

Kolmapäev, 4. veebruar 2015

Mis sai päikesest?

Lõunaosariiklased kiitlevad viimasel ajal sageli sellega, et nemad olla päikest näinud. Meil siin metsikus läänes on ainult suur libedus ja väike külm. Lund on kah, vähemalt kahe lumememme ja Linda suusatamise jagu (katse meetodil tõestatud). Päikest pole. Sellistel hetkedel on mul alati kahju, et mul pole püsivust aiapäevikut pidada, sest kui arve võtta ei ole, tuleb arvata. Praegu ma arvan, et ma pole juba kuu aega päikest näinud. Kus ta siis jäi?

Urr neelas alla! Vaadake ise kui ei usu:

Kui te nüüd arvate, et väike Linda ehitas, siis pean veidi häbenedes tunnistama, et eksite. Veelgi hullem, laps oli sel ajal hoopis ära vanaema juures.

Teretasin pühapäeval üle aia Märtat ja viisin Kaisa õue tuttu. Tagasi tulles nägin, et Märta, va kavalpea, lustib oma aeda suurt ja rinnakat lumememme ehitades. Tahtsin ka lõbutseda ja nii see Urr sündis. Vaatepilt oli kindlasti tore - suur sula ja kaks parimates aastates naisterahvast kumbki oma aias üksinda omaette nohisedes lumememmesid ehitamas.

Väike väänik, anna asu....