Sinine juuni

Aias on saabunud veidi rahulikum aeg enne suurt värvidemöllu. Õitsejaid siiski jätkub, huvitaval kombel on suur osa neist sinised või lillakat tooni.

Leichtlini preeriaküünal (Camassia leichtlinii)

Südajas keraslill (Globularia cordifolia)

Alustamas on alpi astrid  - `Sabine` avab esimesi õisi

Ja kellukad alustavad. Eestikeelse nimeta Campanula ardonensis

ja kirikakralehine kelluke (Campanula bellidifolia)

Kivilas õitseb veel imepisike lasistani mailane (Veronica liwanensis)

Siniste õitega hispaania ebahüatsint kasvab põhja pool maja ja annab üldisesse sinisesse oma panuse

Kõige kõrgemad iirised on ka sinised

Akakapsad

Üks sinisemaid siniste seas - kevadfloks (Phlox divaricata)

Isegi väikesed tüdrukud on meil siin juunis sinised. Loodetavasti mitte enam külmast sinised vaid lihtsalt ilu pärast.

Ja suureks hakkavad need tüdrukud kah saama. Linda käis lasteaiakaaslaselt sünnipäevaks saadud 10-eurose rahatähega terve raamatupoe läbi. Minu küsimuse peale, kas midagi meeldib, vastas laps tähtsalt "Aga emme, mul on ju kümme eurot ja ma saan ainult ühe asja siit poest osta. Ma pean enne otsustamist kõik asjad ära vaatama ja siis hoolega mõtlema!"

Ja täna kui Linda vasaku jalaga voodist tõustes pikemalt virisema kippus, mõtlesin, et näitan talle kui tüütu see on. Virisesin siis ka ühe asja peale ja teise asja peale. Kohe isuga. Vahel on ju hea, kui emmed ka viriseda saavad. Linda vaatas mind ja ütles etteheitvalt: "Aga emme, kui Kaisa mind lööb, kas mina peaksin siis vastu lööma? Ära sina ka siis virise minu järgi!"

Veider tunne on kui Su oma lapsed Sind ärateenitult paika panna oskavad, natuke uhke, et vaata kui nutikad, samas natuke kurb ka, et nii ruttu suureks saavad.

Juuni alguse iirisepostitus

Kätte on jõudnud juuni ja nagu tavaks, lõpeb sellega ka suur kevadine põud aias. Esimesed vihmad on janust aeda kastnud ja saan selles suhtes veidi hinge tõmmata, vähemalt kuni suure juulipõuani. Esimesed aiatiirud Aalujate juurde on samuti tehtud, käidud nii Futulandis kui Togrami aiasoppides.

Sel aastal kavatsen kõvasti taimetõstmisega tegeleda, eile tegin endale sellega vist lausa liiga. Toimetasin päev otsa aias, kiiruga vaid lõuna ajal paar ampsu võttes ja nüüd on kõik lihased valusad. Kusjuures keegi teine peale mu enda ei saa ilmselt arugi, et aias midagi muutunud on. Väikeses aias lihtsalt kasvab kõik maru kiiresti džungliks kätte ja on vaja aeg ajalt harvendustöö ette võtta. Isegi ühe vana roosi olin sunnitud ümber tõstma sest pfitzeri kadakas `Goldkissen` oli ta täielikult enda alla matnud. Astilbed ja floksid on plaanis kõik välja kaevata, pool saatsin juba Marele metsaaeda.

Enamus madalaid iiriseid on nüüdseks õitsemist lõpetamas. Tegelesin eile õhtul ka sortide tuvastamistööga. Nimelt olen viimase paari aasta jooksul lahketelt aalujatelt saanud seljatäie iiriseid ning meeldivaid üllatusi kaunite õite näol tuleb siit ja sealt. Panen  tuvastatud sordid siia ritta:

`Cherry Garden`

Taga talust saadud `Dorothy`on kõrge ja väga varajane.

  `Impeached`

`Naktzars`

`Hoodlum`

 `Rio Rito`. Paistab ka üks `Velvet Capersi` õiepung, mingil moel oli üks taim ennast täpselt keset Rio Rito puhmast sättinud.

`Velvet Capers`. Pilt ebaõnnestus, proovin järgmisel aastal uuesti

`Twilight Pink`

`Carilla`
 

Ja lõppu eriti vahva pisike tegelane. Plastmassist taimesilt on heaks mõõdupuuks, mille abil saab näha kui pisike tegelikul on Iris babadagica. (Selle nime all ma ta sain aga õigem oleks vast Iris aphylla subsp. babadagica). Loodetavasti sai nüüd kõik kenasti määratud. Väga palju õiepungi iiristel sel aastal pole, nii et ka järgmisel aastal võib veel üllatusi tulla. Hilisemad kõrged sordid alles sätivad ennast õitsema, neist mõni teine kord.

Las lennata, las lennata - kolm postitust kahe päevaga. Alapealkiri "Priimulad-kriimulad"

Ma isegi ei mäleta, kas olen siin blogis oma priimulad üles lugenud aga kuna Futu küsis kommentaarides, siis panen nad siia ritta. Peeneid sorte minu aias pole. Tegelikult on priimulaid päris vähevõitu, enamus on kriimulad (kriimula on mõnus uudissõna mis tähistab segaverelisi ristandeid priimulate või priimula ja nurmenuku vahel).

Kõige esimesed on talumuuseumi kollased, just sealt ma nad rohevahetuse teel sain. Osad on rohkem priimula, osad kriimula nägu. Minu jaoks vahet pole - sümpaatsed kõik. Jagasin neid puhmaid eelmisel aastal mitmesse kohta aias, seetõttu on nad väiksemad kui eelmistel aastatel.

 Maja ees, ühes mu vähestest varjulistest nurkadest, ebajasmiini all, kasvavad mul rohevahetuse punased, heledamad ja tumedamad. Ka Tii käest saadud lillad leidsid nende kõrval koha.

Õunapuu all kasvab Türi lillelaadalt ostetud nimetu, pidavat olema Eestis aretatud vana sort aga eks müügijuttu võib igaüks ajada nii kuidas oskab. Niikaua kui ma nime ei tea, ei oska kommenteerida. Küll aga on ta oma suure õie ja huvitava värviga üks mu lemmikuid.

Kõrvikpriimulaid on mul ainult üks, samuti rohevahetuse nimetu, ema aiast saadud. Mulle hakkab üha enam tunduma, et kõrvikuid oleks hädasti juurde vaja.

Hambulislehiseid priimulaid on kaks: vana rohevahetuse lilla. Värvid pole pildil kõige õigemad.

...ja  `Alba`

Kunagi kinkis keegi sünnipäevaks potis kasvava priimula, istutasin naljaviluks põõsa alla, arvates et ega ta talve üle ei ela aga nüüdseks juba kolm aastat vapralt vastu pidanud.

Praegu on järg sieboldi priimulate käes. Rikkalikult õitseb ämma käest saadud lilla, pilt ei anna pooltki seda ilu edasi.

Valge alles avab esimesi õisi, seega läheb eelmise aasta pilt

Eelmisel aastal sain Aalujate kokkutulekul Anglesina käest, nime ei tea

No ja siis on kriimulaid:

Ja üks äärispriimula ka aga on näha, et ta ei tunne ennast hästi. Priimulad on hämmastavalt vastupidavad taimed kui arvestada, et nad sooviksid kasvada pigem niiskemal mullal ja poolvarjus, mina pakun neile aga kõrbetingimusi.

Läks ja laulis - 2. osa

Kui mu mõtted juba muusikale läksid, siis selle aasta mai kõlas nagu Vivaldi "Aastaajad" - kõik neli aastaaega ühes kuus koos. Panin aasta alguses puhkuseplaane pidades ka mai keskele kaks nädalat puhkust. Mõttega, et naudin oma lemmikaastaaega - kevadet. Sest maikuus on ju juba kenasti soe, eksole! Ja et aiamaal jõuan ka külvata ja peenraid teha ja kasvuhoone korda sättida ja üldse tuleb igavesti mõnus puhkus.

kevadine emajuur Gentiana verna

Veelkord tõestus ütlusele, et kui inimene plaane teeb, siis jumalad naeravad. Esimesel puhkusenädalal sadas iga päev lörtsi. Paar korda läksin ikkagi jonnakalt välja, otsisin verandalt ärapandud villase mütsi ja kindad välja ja läksin. Kasvuhoone sai korda aga midagi sinna sisse istutada küll põhjust polnud, aiamaale külvamisest rääkimata.

Teisel puhkusenädalal oli mul nädala alguses üks tööpäev. Tegin Šotimaalt tulnud loodusehuvilistele metsaretke. Oli võrratu päev - mul pole vist kunagi nii loodus- ja kultuuriloohuvilist gruppi olnud. Nad muudkui küsisid ja küsisid ja küsisid. Sain sellise positiivsuse laengu, et jagus kohe pikaks ajaks. 

Koju jõudes hakkasid külmavärinad ja jäingi haigeks. Sinna läks siis teine puhkusenädal....

Aga üldiselt oli mai tihe ja toimekas kuu. Meil siin peeti sünnipäeva - Anna ja Elsa teemalist loomulikult. Tegemist oli rohkem kui mõne suure juubeli ettevalmistamisega - kuigi eks number 5 ole väikese inimese jaoks ka juba juubeli mõõtu. Minul tuli vineerile hiigelsuur lumememm Olaf maalida, millele lapsed saaks kinni seotud silmadega porgandist nina külge sättida ning korvi loopimiseks penoplastist ja vatist lumepalle meisterdada. Õu oli lapsi ja kilkeid, päikest ja seebimulle täis. Väikese Linda tädi, Maarja, tehtud kook maitses veel paremini kui välja nägi ja see juba on midagi!

Aeg-ajalt olen keraamikat teinud, kuigi ka selle hobi jaoks kippus maikuus aega väheks jääma. See-eest käisin aga Stuudiokeraamikas suure vormi kursusel ja õppisin, kuidas tõeliselt suuri asju savist tehakse. Valmis sain pea 30 cm kõrguse ning 40 cm läbimõõduga savist lillepoti ümbrise. Pilt on tehtud mobiiliga ja ka vastava kvaliteediga. Küll aga on sellelt hästi näha, kuidas sellist suurt asja ehitatakse. Rullid aga muudkui savivoolikuid, selliseid nagu pildil esiserval näha ja laod üksteise otsa. Kokku läks selle suure ümbrispoti jaoks 12, 9 kilogrammi savi.

Pott on praegu eelpõletatud, tahan selle kuhugi puupõletusahju sokutada, peale seda saab ka lõplikku tulemust näidata. Kogemus oli igal juhul vägev!

Põletusega lähevad suured asjad muidugi ka märkimisväärselt kokku. Üldiselt tuleb arvestada, et vähemalt 10 %. Nagu juhtus selle vaagnaga, tegin omaarust hiigelsuure, noh et ehteestlaslikul peolaual ikka kartulid ja liha korraga peale mahuks. Ahjust tuli aga nii palju väiksem asi, et ma esimese hooga ei tundnud oma vaagnat äragi...

Rähne olen suuremal hulgal teinud ja siiani tundub ikka, et tegijale jäävad näpud - mul pole kodus ühtegi rähnitassi. Peab veel meisterdama.

Ja olengi jutujärjega jõudnud juunisse. Prrr...kui külma juunisse!

Läks ja laulis - 1. osa

Läks ja laulis see maikuu, möödas ta ongi. Ja kuna ka minu elus on palju hobisid ja huvisid, mille vahel ennast jagada, möödus mai enne kui jõudsin ühegi blogipostituseni. Meenutan siis tagantjärele pilte vaadateski.

Aias oli mai sinilillede kuu, oli karukellade - mu suurte lemmikute, ülaste, juunode, priimulate ja muidugi tulbikuu.

Esimesteks õitsejateks tulpide seas oli neitsitulp - Tulipa polychroma. Üks mu lemmikuid tulpide seas.

Lemmikutest rääkides - ilma karukelladeta ei ole elu, lihtsalt ei ole!

Harilik karukell - Pulsatilla vulgaris `Pinwheel Dark Red`

`Alba`

`Papageno`

Tsiili käest eelmisel aastal saadud seemik

Pärnu taimelaadalt eelmisel aastal ostetud hariliku karukella seemik

pärsia karukell - Pulsatilla albana

Karukellad on mu suur nõrkus, olen neid ka sel aastal juba neli uut juurde saanud. Ning ühest ka ilma jäänud. Talve üle elanud karukell - Pulsatilla turczaninowii läks maikuus siiski välja, õienupud olid juba peal ja puha aga ju need maikuised lörtsisajud olid ikka liiast.

Võsaülased tõin aeda esimest korda eelmisel aastal. Kahtlesin siiani, kuidas neile kõrbeaias meeldima peaks aga vähemalt `Villamaa seelik`on ennast eelmise kevadega võrreldes kahekordseks laiendanud, jagus juba servast sõbrale jagamisekski.

Võsaülane `Green Dream`

Tulbipilte siia väga panema ei hakka, sordid on samad, mis eelmistel aastatel:

No ja priimulad ja nende segaverelised järeltulijad - kriimulad vääriksid tegelikult eraldi postitust... kui nüüd juuni muidugi sama kiiresti käest ei kao kui mai.