Kolmapäev, 30. september 2015

Vanad võlad postitamisel ehk Muinasjutul on siin pesa

Tunnistan ennast süüdi ja raputan tuhka pähe, et ma tõesti ei ole blogis kajastanud kuidas meie maja seinale ilmus Suur Kunst. Kuni mulle tehti märkus, et kunstniku auks võiks ikka ühe blogipostituse ka teha. Kunstnik on igati au ja kiitust väärt, nii et siit see postitus tuleb.

Algas kõik sellest, et kummalisel kombel koorus maja otsaseinal ühest kohast värv maha. Riivas silma. Aga kesse siis selle pisiasja pärast tervet seina värvida tahab. "Maali sinna midagi!" tegi kallis abikaasa mulle ettepaneku.

Koht oli tõesti nagu maali jaoks loodud - isegi riputamise konksud kahel pool olemas ja eks ole vajadusel midagi sirgeldatud küll aga kas just nii vastutusrikkasse kohta. Hirm tuli peale.

Samal ajal imetlesin aga Rahmeldaja maalitud imeilusaid kunstiteoseid. Laudadele sündis võrratuid vaimolendeid, kalevipoegi ja loodusteadustele tundmatuid linnuparvi. Minu lemmik oli aga see maal, nimega "Põhja-Eikusagilmaal", kus tegutsesid loomad nimega laikselg-rebane, ümarkõrv-hunt, pikk-koon karu ja suursilm-rebane.

Foto: Rahmeldaja

See maal meenutas mulle põlisrahvaste poolt loodut ja jäi kummitama. Küsisin Rahmeldajalt kas ta aitaks hädast välja ja minu suureks rõõmuks oli ta nõus.

Abikaasa ronis redeliga üles ja mõõtis kooruva värviga ala ära. Nuputasime Rahmeldajaga veidi kontseptsiooni üle ja etteantud tingimusteks sai kunstnikule see, et teos oleks mahedate värvidega ja ei hirmutaks ülakorruse naabreid. Maali kohal on nimelt pesakast, kus sel aastal on elanud juba kolm peret - kevadel kuldnoka pere, peale nende väljakolimist piiritajad ja nüüdseks ka suur-kirjurähn.

Naturaalmajanduse eeskujul leppisime Rahmeldajaga kokku kunstivahetuse. Ehk siis tema maalib mulle maali ja tasuks teen mina talle midagi keraamikaringis. Mõtlesin veidi murelikult, et kuidas küll valmistada midagi Rahmeldaja maalide väärilist, minu asjad on ju nii tavalised, algaja poolt oma lõbuks tehtud.

Aga korraga tuli mulle suurepärane idee, miks mitte peegeldada Rahmeldaja enda kunsti? Eriti kuna see "Põhja-Eikusagilmaal" mind jätkuvalt kummitas.

Edasi jäi vaid teha valik, millised tegelased maalilt ellu kutsuda. Ma võin ju eksida aga mulle tundub, et need on ümarkõrv-hunt ja pikk-koon karu. Kuna kingitus läks Aalujale sai ka sisu vastav, loomakausid said augud põhja, et liigset vett ei koguneks. Talvel võib neid näiteks seebialustena kasutada. Kasutasin mustade teradega savi ja valget glasuuri.

Foto: Rahmeldaja

Kokkutulekul sai vahetus teoks. Maali nimeks pani kunstnik "Muinasjutt puhkab."


Meie tegevus maali ülesriputamisel äratas igatahes suurt tähelepanu. Naabrid ilmusid kõik ükshaaval aia taha imetlema. Ega meid vist enam päris normaalseteks peeta, kus seda enne nähtud, et kunst mitte toa vaid välisseinale riputatakse.

Aga tulemusega oleme igal juhul väga rahul. Kuigi teos valmis Taga talus, tekib tunne nagu oleks see kogu aeg oma kohal olnud. Aitäh, Rahmeldaja!


Reede, 25. september 2015

See mõnus ootusärevus...

...kevadel esimeste õite ilmudes, jõuluhommikul ärgates või siis sügisel ühte teatud pakki kätte saades. 


See pakk on alati olnud tase omaette - nii väljast kui seestpoolt. Iga kord tunnen end seda avades nagu laps jõululaupäeval kuuse all kingipakke nähes.

Seda, mida pakk endas sisaldab, näeb tõelises ilus alles järgmisel kevadel. Eks sibullilled ise aita ka sellele salapära ja ootusärevuse tekkimisele kaasa. Õitsevad imeliselt ja ühel hetkel on enamus neist kadunud, et järgmisel kevadel taas oma tulekuga üllatust ja rõõmu tuua.

Siin on mõned tegelased eelmise sügise pakist, keda sel aastal oma aias pildistasin:


Crocus leonidii 'Munavöödik'


Juno graeberiana ‘Yellow Fall'

Lilium pensylvanicum 

Aga üldiselt puudub mul igasugune tunne aiahooaja lõppemise kohta. Ja kuidas ta saabki tekkida kui väljas on soojad päikesepaistelised ilmad ja aed näeb välja selline:

Õitsevad nii roosid, kellukad, mailased kui päevaliilia. Samal ajal muidugi ka siilkübarad, heleenium ja krüsanteemid. Tõeline vananaistesuvi.


Teisipäev, 22. september 2015

Koera saba

...on ka nüüd ületatud. Ehk viimane selleaastane aiaprojekt sai valmis. Proovin eksperimendi mõttes, et kui tüütu see kruusapeenra hooldus siis nüüd olema hakkab. Ilus on küll.

Taimedeks põhiliselt männid ja kõrred aga muud mujalt ülejäänud mudru ka. Tundub kindlasti liiga tihe aga männid kasvavad ju aeglaselt ja vahepeal võiks ka midagi vaadata olla.

Pärast vaatasin ise ka, et sai vist liiale mindud aga õnneks saab mände alati pügada. Pildil püramiidja kasvukujuga mustad männid `Zimmer`, valgekooreline mänd "Pirin nr 1`ja mägimänd `Varella`.

`Varella`-ga puukoolist koju jõudes ootas ees halb üllatus, tal praktiliselt polnudki narmasjuuri, mingi könt ainult all. Loodetavasti ta siiski toibub.

Kui nüüd enne suurt sügist ühe korrastustiiru olemasolevale ka peale jõuaks teha, siis võiks rahuliku südamega hooaja lõppenuks kuulutada.


Esmaspäev, 21. september 2015

Käin juba lasteaias...

       Täna oli esimene päev kui väike Linda käis lasteaias. Või õigemini kohaliku lasteaia teisel korrusel asuvas lastehoius. Mis teha kui lapsi on ümbruskonnas nii palju, et lasteaeda ei mahu aga tuletõrje nõuded ei luba hoone teisel korrusel lasteaiarühma avada? Loomulikult tuleb sel juhul teisel korrusel avada lastehoid sest sel juhul on nõuded märksa leebemad.

Plastiliin, mis näeb välja nagu liiv - ime siis, et selliste imeasjade juurest lahkuda ei raatsita

Muidu on lastehoid üpris lasteaia moodi, ainult et õppetegevust ei toimu. Laulutunnis siiski väidetavalt käiakse. Aga sellest pole midagi sest Linda ema on nagunii seisukohal, et kolmestele polegi peale muusikatundide mingit õppetegevust tarvis. Eriti veel mitte sellisele kolmesele, kellel juba iseenese soovil ja initsiatiivil tähed selged ja lugema õppimiseks puudu vaid see õige "klõps". Seda "klõpsu" ema tagant ei sunni sest ükskord ta tuleb nagunii kui õige aeg.

Linda ema soovib hoopis, et Linda õpiks lasteaias veidi rohkemate lastega läbi saamist ja mängimist ja asjade jagamist. Harjutaks natuke vähemaks häbenemise kommet, mis vahel peale kipub tulema. Ja leiaks omavanuseid sõpru. Ja selleks on see lastehoid küll suurepärane  koht.

Kui allkorrusel on koos kaks lasteaiarühma siis ülemine korrus on tervenisti 6-7 lapse päralt. Seal on vaiksem ja rahulikum, väga hubane ja kodune peale selle. Kasvatajad tunduvad ka väga toredad sest kui ema Lindalt lõuna ajal küsis, et kes sulle lasteaias kõige rohkem meeldis, vastas Linda kohe, et "Mõlemad!" mõeldes siis ilmselgelt kasvatajatädisid.

Ja tegelikult on emal juba väike hirm, et ühel heal päeval seisavad ukse taga murelikud onud või tädid mõnest laste õigustega tegelevast organisatsioonist, et uurida miks laps kuidagi koju ei taha tulla. Esimeselt päevalt lasteaiaga tutvuma pidi ema vastupunniva lapse seljas koju kandma. Täna läks ema Lindale järele peale lõunasööki, et laps koju lõunaunne viia. Noh et esimene päev on kindlasti väsitav olnud või nii. Lõppes see asi sellega, et seisime kasvatajaga kõrvuti, kumbalgi laps süles. "Ei taha magama!" Tahan oma emmet!" kisas kasvataja süles olev laps pisarsilmil. "Ei taha emmet! Tahan lasteaeda magama!" jonnis Linda minu süles.

Aga homseks rääkis Linda kasvatajalt endale juba kõige-kõige kõrgemal asuva voodi välja. Õnneks on voodid nagu väljatõmmatavad sahtlid, mis trepiastmetena üksteise kohal asetsevad. Nii et isegi kui Linda sealt ülevalt alla peaks pudenema, maandub ta ainult veidi allpool magava lasteaiakaaslase kaissu.

Kaisa seevastu ei saa üldse aru, kuhu see õde küll nii kauaks kaob. Ja nõuab kompensatsiooniks nii sageli "emme opa!", et lõpuks ei jõua me kumbki ära oodata, millal see Linda juba ükskord koju saabub.


Pildil Linda koduväravas enne lasteaeda minekut


Kolmapäev, 16. september 2015

Suvi kestab veel

Ausalt öeldes ei ole ma aeda viimasel ajal just sageli jõudnud. Eile tegin siis üle tüki aja fotoaparaadiga ühe tiiru.

Nii mõneski aias võib näha juba sügisvärve aga meil kestab jätkuvalt suvi. Roosid ei kavatsegi õitsemist lõpetada nüüd kui hoog sisse saadud. Kuna sõpradega jutuks tuli, lugesin nad üle  - kokku 35 istikut 27 eri sordist. Huvitaval kombel on sügisel uue rikkaliku õitsemisega alustanud just roosat värvi sordid, valged ja punased puhkavad.

`Fortuna Rigo`

`Angela`

`Sexy-Rexy`

`Pink Grootendorst`

Aga teisele ringile minejaid on veel. Nagu näiteks kääbus-kimpkellukas. Ja vaadake kuhu üks priimulakrants ennast oma loaga sättinud on.

Kiviktaimlas näitab lõpuks ometi kodunemise märke Kadakalt saadud vapiloom ehk siis maadjas viigikaktus. Enne kui ta juurduda jõudis mädanes tal üks serv küljest, puhastasin ja tohterdasin teda tükk aega. Kevadel teda õue istutades märkasin rõõmuga, et vähemalt juured on talvega korralikud kasvatatud. Ja nüüd on ta juba päris rõõmus.


Suur tähtputk pidas vahepeal vahet aga alustab nüüd taas õitsemist.

Ka kellukas `Pink Octopus`on uuel ringil

Aianurgas varitseb sügis...

aga peenralt saab veel maasikaid noppida.

Loodetavasti on sügis soe ja pikk sest tegemata tööde nimekiri on veel oi-oi, kui pikk!

Reede, 11. september 2015

Pildikesi Lätimaalt

Ma ei hakka meie reisist siin kronoloogilises järjekorras jutustama - see jutt veniks siis mitme postituse pikkuseks. Aga mõningaid pilte jagaks isu tekitamiseks küll. Õnneks jätkub lõunanaabrite juures vaatamist veel mitme reisi jagu.


Kolka neem oli väga ilus, isegi pilvealuse ilmaga. Saaremaa ei paistnud aga Läti ainus (tehis)saar küll.

Irbenes asub maailma suuruselt kaheksas raadioteleskoop. Nõukogude ajal luuretegevuseks kasutatud teleskoopi kasutatakse tänapäeval teadustööks.

1994. aastal lahkusid Vene sõjaväelased Irbenest, purustades enne seadmed, elektrimootoritesse valati hapet, raiuti läbi kaablid.  Metsatee ääres kõrguvad hüljatult tõelised tondilossid.

Kulinaarsete elamustega võib Lätis minna nii ja naa aga seda kohvikut Ventspilsis soovitan küll soojalt! Väga lahke teenindus, odavad hinnad ja maitsev toit! Kuigi kohviku töötajal olid õhtul käed-jalad tööd täis ja sagimist palju, jätkus tal siiski aega, et Kaisale taldrikutäis kooritud õunaampse tuua. Lihtsalt niisama! Ja meile veidi läti keelt õpetada. Lihtne asi aga väga sooja tunde jättis.

No ja need lehmad! Pimedas hakkaks vist veidi kõhe...


Ventspilsi rand oli septembri alguses tühjavõitu

Igast väikesest kivikesest oli tuul meisterdanud luite

Mõnes muuseumis käisime ikka ka, kuidas siis muidu. Ventspilsi vabaõhumuuseumi rongijaam koos luuderohtu mattunud mändidega.


Venta kosk Kuldiga linnas on Euroopa kõige laiem looduslik kosk (249 m).

Vaade samast kohast teises suunas 1874. aastal ehitatud sillale:

Ja ega palju rohkem kahe päevaga jõudnudki. Peab teinekord jätkama sealt, kus pooleli jäi.


Laupäev, 5. september 2015

Läti Ülikooli Botaanikaaed

Kui tavaliselt on meie pere reiside planeerimine suures osas minu õlul, siis sel korral andsin enne lühikest Läti reisi ohjad peaaegu täielikult abikaasa kätte. Suur oli minu üllatus kui ta täiesti omal algatusel pakkus välja Riia botaanikaaia külastamise. Kiire pildiotsing Internetist midagi meeliülendavat ei näidanud aga uudishimu oli suur.

Kohale jõudes teatati mulle muidugi, et parema meelega jäädakse Kaisaga värava taha einet võtma ja ringi jalutama ja nii kappasingi üksinda botaanikaaeda avastama.

Kui enne minekut olin mõelnud, et botaanikaaia külastamiseks pole just kõige sobivam aastaaeg - kevadel oleks ju märksa õiterikkam ja huvitavam, siis kohapeal selgus, et olin unustanud daaliad.

Daaliaid leidus botaanikaaias ei rohkem ega vähem kui 260 eri sorti ja mulle, kes ma jorjenitest suurt midagi ei tea, oli seal uudistamist küll. Näiteks polnud mul õrna aimugi, et daalia võib olla ka selline:

Dahlia `Platinum Blonde`

Aga neid oli seal kõikvõimaliku õiekuju, värvi ja suurusega:

(Vasakult paremale lugedes: `Red and White Fubuki`, `Pooh`, `Rundale`, `Cinabar`, `Tisa`, `Big Boy`, `Biedermannsdorf`, `Miss Vivian` ja `Beibe`.)

Daaliate juurest viis tee mind otse nõiametsa:

Mul on kahju, et ma ei taibanud metsast välja jõudes pildi asemel videot teha, sest korraga kostis mu ümber nii kõva pisilindude sädistamine, et ma alguses mõtlesin, et see tuleb asja põnevamaks tegemiseks kusagilt kõlaritest ja kuulub näiteks taamal paistvate "pokude" juurde.

Aga ei, kõik puudeladvad olidki täis pisikesi linde, kes botaanikaaias oma elu elasid. Kui muidu polnud teisi külastajaid vihmase ilma ning tööpäeva tõttu näha, siis Pokude vahelt leidsin ühe uudistaja veel.

Aastaajale vastavalt toimuski pidu põhiliselt kõrreliste, heleeniumide, siilkübarate ja flokside seas. Teiste vahele oli pikitud ka daaliaid ja kannasid.

Kivila oli väga ilus ja kenasti ümbritsevasse sobitatud. Küll seda oleks huvitav kevadel näha.

Kivila taga peitis end üks häbelik hobu.

Õuekaktuste ja mägisibulate ala palmihoone külje all oleks ehk veidi samblikest puhastamist tahtnud.


Palmimajasse ma ei olekski muidu läinud kuna ootaja aeg teisel pool aeda tundus kindlasti juba hiiglama pikk aga noh, häda ei andnud häbeneda...

Tegin veel kiire põike liblikate juurde ja oligi aeg minna.

Mulle jättis Läti ülikooli botaanikaaed igal juhul väga hea mulje ja tahaksin seda kindlasti ka mõnel muul aastaajal külastada. Paldies!
Kodus pilte ritta sättides ja taimede eestikeelseid nimesid täpsustades sain imetleda nimekomisjoni tabavaid pärle ja huumorimeelt. Allpoololeval pildil on vits-lambiharjapuu, valgeõieline pintselill ja kaunis kõlupea