Mulle hirmsasti meeldivad kõik liblika- ja mummumagnetid ja kahelehine silla on varakevadel selles suhtes täiesti asendamatu.
Muljeid mõnest väikesest reisist, kahest pisikesest plikatirtsust ja tillukesest aialapist
esmaspäev, 11. aprill 2022
reede, 1. aprill 2022
Kevadel ei ole kiire...
Olen ikka veel luulelainel ja sattusin hiljaaegu lugema Maarja Pärtna luuletust, mis tundub aednikule vägagi ajakohane:
siin pole kuhugi kiire. kevadelgi
ei ole siin kuhugi kiire. Meie õuepeal
on kevad, aga seegi pole siinmail pakatamine
vaid pikaldane, piiripealne olek
unine ringutus, ringivaatamine...
...läheb aega, enne kui rammestus lõplikult kaob
ja kõik silmad lahti püsivad -
nii on see igal aastal
esimeste pungade ilmumisest
kõigi võrade täitumiseni võtab mitu kuud...
kevadine valevlill 31. märtsil
... pirnipuu sirutab end
ja vastab peotäie ergaste õitega
mulla ja valguse raugemata kutsele.
Selline see eestimaine kevad juba on. Kord külmetab, kord sulatab, kord paistab soe päike, kord puhub lõikav tuul ja puhub lumekruupe suhu ja silma. Pirnipuu õidepuhkemiseni on veel aega, seni tuleb õnnelik olla esimeste sillaõite eest murus. Futu soovil uurisin järele - silla õietolm on tõepoolest sinine!