Muuseumide kõrval, meeldib meie perele reisides alati ka loodusega lähemalt tuttavaks saada. Rootsis ja üldse Põhjamaades, on matkata mõnus, kehtib igaüheõigus, leidub nii ettevalmistatud radu kui piisavalt metsikut loodust, kus omapäi kolada.
Kaugele selleks minema ei peagi, jalutasime ühel õhtul lihtsalt mõne kilomeetri hotelli ümber:
Kuna seekord oli autoga läbitava marsruudi pikkus suhteliselt ambitsioonikas, jäid pikemad avastusretked Lapimaa loodusesse tegemata ja piirdusime pisemate ampsudega. Jällegi, kui Soome matkaradade ja rahvusparkide kohta on Metsähallituse lehel info olemas, siis Rootsis nii lihtsalt ei lähe. Laialt kättesaadav on info Kungsledeni jt pikkade radade kohta. Kohalike lühemate ja lastega kergelt läbitavate marsruutide kohta saad parema info ikka siis kui võtad kätte ja kirjutad kohalikku valda või infopunkti või küsid mõnelt kohapeal elavalt tuttavalt. Nendest soovitustest valisime välja Arjeplogi lähedal võimaluse ronida Veälbmábuovdda nimelise mäe otsa (710 m) ja julgen seda matka ka omakorda edasi soovitada, ei olnud ülearu raske aga vaadet ja ilusaid paiku oli rohkem kui küll.
Arjeplogi ümbruses tundb mõnusaid matkavõimalusi piisavalt. Linn ise on pisike, ümberringi järved ja mäed.
Rootsis matkates tekib alati küsimus, et huvitav, kas kohalikud seeni üldse ei söö... metsad ilusaid puravikke ja pilvikuid täis, korjamas mitte kedagi.
Üks kauneimaid loodusobjekte, mida külastasime oli Storforseni kärestik Pite jõel. Põhja-Rootsi suurtest jõgedest neljale on jäetud hüdroelektrijaamad rajamata ja Pite jõgi on üks neist. Kuni 1982. aastani parvetati jõel palke. Punane maja kärestiku taustal on hotell, kus ööbisime, kaunist kärestikuvaadet jagus hommikusöögi kõrvalegi.
Storforsi kärestiku juures jalutades tekib kummaline tunne, et ajal pole mingit tähtsust - olgu, mis on, vesi voolab ikka ühteviisi kärestikust alla, keskmise kiirusega 250 m3/s, pööreldes ja keereldes nagu tohutu pesumasin. Tundus, et võiks lõputult niimoodi mööda kallast jalutada ja lihtsalt vett vaadata.
Kohati oli palgiparvetuse tarvis jõge mujale juhitud ja sellest olid praeguse sängi kõrvale jäänud paljad kaljud, väikesed veesilmad ja suured hiiu kirnud.
Jokkmoki nimelises linnakeses külastasime mägitaimede aeda, mis kuulus saami muuseumi Ajtte juurde. Pisikese botaanikaaia jaoks oli valitud imeline koht - väike jõeorg, mis ümbritsetud kõrgemate kallastega, "mägede" loomisel oli loodusele veidi kaasa aidatud, all jõe ääres aga oli nii soiseid lapikesi kui metsaala.
Kuigi töötajaid liikus ringi palju, siis rohimisele rõhku ei pandud. Kohati oli isegi tegu, et sildil viidatud taimekest muu rohu seest üles leida.
Infotahvlid olid väga ilusad ja huvitavad. 2007. aastal oli Carl von Linné 300. sünniaastapäeva puhul lisatud osadele taimedele tahvlid suure botaaniku märkmetega. Nii võis lugeda kuidas Västerbottenist tohututes kogustes murakamoosi Stockholmi saadeti ja et saamid matsid murakaid säilitamiseks lumme, kust need siis kevadel tarbimiseks jälle välja kaevati ja põhjapõdrapiimaga söödi. Delikatessiks oli ka kikkaputk, mille varsi karjased sülega õhtuti koju tõid ja mida pere üheskoos nautis. Hapuoblikatest keedeti 6-7 tunniga paks siirup, jahutati maha ja lisati taas põhjapõdrapiima, saades saamide poolt armastatud magustoidu.
Põhja-Rootsis ringi sõites pani eestlast hämmelduma see, et majade ümber puudusid aiad, nii naabreid eraldavad tarad kui ka igasugused marjapõõsad ja ilutaimed. Kogu reisi jooksul sai nähtud üksikuid sõstrapõõsaid ja ehk 2-3 kasvuhoonet. Peenraid võis kohata vaid vabaõhumuuseumis, päris elus tundus pisikesest niidetavast lapist maja ümber piisavat, polnud isegi mitte ampleid suvelilledega, mis Soomest läbi sõites silma hakkasid. Ju siis piisab roheluse jaoks metsast ja rabast ja marjapõõsaste asemel mustikatest-murakatest.